Palvus pärast lähedase surma

Seda palvus peetakse omaste soovil võimalikult peatselt pärast surma paigas, kus lahkunu suri või kus lahkunut hoitakse (kodus, haiglas, vanadekodus vm). Kuressaare haiglas on lähedastel võimalik paari tunni jooksul olla oma lahkunu läheduses selleks eraldi rajatud leinatoas. See talitus on eelkõige surija saatmise viimane samm, ent ka matuse esimene osa.

Kuna enamikel juhtudel ei hoita lahkunut kodus, on enne matust võimalik leinamajas pidada omaste ringis mälestuspalvus.

Ärasaatmine

Ärasaatmist peetakse kodus, haiglas või mujal, kus puusärki kuni matusetalituseni hoiti. Kui puusärgiga minnakse kodust otse surnuaiale, siis peab vaimulik ärasaatmispaigas matusetalituse mida tavaolukorras peetakse kirikus või kabelis.

Matusekombed erinevad nii Eestis üldiselt kui Saaremaal piirkonniti. Mainin kodust ärasaatmisest alates mõningaid üldiseid tavasid ja nende tähendusi.

Matusetalitusel kasutatakse mitmes seoses igihaljaid puid, Eestis peamiselt kuuski ja elupuu oksi. Algselt ei ole tava seotud ainult matuse, vaid kogu inimese eluringiga. Nii on veel 19. Sajandil Läänemere saartel püstitatud pulmamaja peaukse kõrvale kaks kuuske mehe pruudi ja peigmehe elujõu sümbolina. Kui kodu või kirikuväravasse soovitakse paigutada matusetalituse käigus paar väiksemat kuuske ja tavaks on nende ladvad murda, siis mehe puhul murtakse parempoolse ja naise puhul vaskpoolse kuuse latv. Juhul kui lahkunu ise on olnud juba lesk, murtakse mõlema kuuse ladvad. Üksiku inimese puhul murtakse vaid üks latv. Puud sümboliseerivad tavaolukorras meest ja naist kes kirikliku laulatuse puhul seisavad altari ees, naine vasakul ja mees paremal pool. Kristlikus sümboolikas tähistab kuusk taevast väljavalitust ja kannatlikkust.

Kodust ärasaatmisega seoses on peetud enne talituse algust oluliseks lahkunut saatma tulnud külaliste kohvilauda kustumist, millele on enne talitust järgnenud pildistamine. Kodust ärasaatmisel on võimalik kasutada ka laululehti või muud muusikat. Laululehtede puhul on need kasutusel kogu päeva, alates kodust ärasaatmisest kuni peielauani.

Matusetalitus

Talitus võib toimuda, kirikus, kirikumajas, kabelis, kodus või mõnes muus selleks kohandatud ruumis. Kui lahkunu tuhastatakse, peetakse matusetalitus koos matmisega enne tuhastamist.

Tuhastamise võimalikkusest oleks hea rääkida eelnevalt pereringis. Juhul kui inimene seda ise ei ole soovinud, ei tohiks tema tahte vastu toimida. Tuhastamise praktika on lähtunud eelkõige praktilistest küsimustest nagu kalmistumaa puudus (kallidus) suurtes linnades ja rasked talveolud põhjamaades. Luterlik kirik ja teised evangeelsed kirikud reeglina aktsepteerivad tuhastamispraktikat. Apostlik Õigeusu kirik oma koguduse liikmeid tuhastada ei luba ja vastavat talitust läbi ei vii.

Matuselised jätavad lahkunuga jumalaga tavaliselt pärast talitust. Kui puusärk on kirikus talituse ajal avatud, siis selle järel puusärki üldjuhul enam ei avata.

Tihti on tekitanud küsimusi puusärgiga kaasa pandud mullarätiku otstarve. Mullarätikut kasutab talitust läbiviiv vaimulik nii avatud kui suletud puusärgi puhul kolme peotäie mulla tõstmiseks rätikule mis sümboliseerib järgnevat matmistalitust. Matmissõnad öeldakse talituse lõpus reeglina juhul kui puusärk viiakse tuhastamisele või vaimulik ise ei vii kalmistul läbi matmistalitust.

Omajagu on säilinud ka vaimulike tava öelda matmissõnad kirikus ka juhul kui ta ise viib kalmistul läbi matmistalituse. Mulla asetamine puusärgile kirikus vaimuliku poolt, pärineb ajast kui kogudustes olid ametis õpetaja abilisena köstrid, kes viisid talituse kalmistul läbi iseseisvalt.

Igal konkreetsel juhul otsustab selle ja muud talitusega seotud praktilised küsimused konkreetne vaimulik. Tihti kasutatakse puusärgi katmiseks lina ehk puusärgilina, mille võib asetada puusärgile haual enne haudalaskmist või juba kohe pärast puusärgi viimast sulgemist. Tava on kujunenud välja kombest asetada lahkunu sargale kodust kaasa võetud tekk.

Olenemata kirikust või konfessioonist, sängitatakse lahkunu puusärk alati jalutsiga ida ehk hommiku poole. Seda tava järgivad ka ilmikutest kõnelejad. Suurim erinevus hauatähiste paigutuse osas seisneb kahe suurema usutunnistuse puhul selles, et luterlastel asetseb hauatähis päitsis aga õigeusklikel jalutsis.

Urni haudapanek

Talitust kasutatakse siis, kui lahkunu tuhastati ja urn soovitakse vaimuliku talitusega hauda panna. Samuti saab seda kasutada sel puhul, kui matusetalitus toimus teises piirkonnas või kui talitus ja muldasängitamine ei toimu samal päeval.

Tava kus kalmistul visatakse hauda kolm peotäit mulda, on algselt seotud ristimisega. Kristliku kiriku liikmeks võetakse kõigi koguduste puhul üldiselt vastu ristimistalituse läbi. Vanade kirikute juures toimetatakse seda peamiselt kolmel korral veega ülevalamise teel ja vabakoguduste puhul veel alla vajutamise kaudu. Kõigil neil juhtudel ristitakse Kolmainu Jumala nimesse, millega kaasneb vastav vormel. Visuaalselt näeb see välja nii, et vaimulik tõstab (vanade kirikute puhul) kas käega või abivahendiga vett kolm korda ristitava pea peale. Kui inimene on jõudnud oma eluõhtusse ja toimub temaga viimane jumalagajätmine, meenutatakse kolme peotäie mullaga tema ristimist. Ristitud ja ristimata inimese puhul erineb vaimulik matusetalitus selle poolest, et juhul kui lahkunu omaksed soovivad ristimata inimese kiriklikku talitust, ei ole vaimuliku poolt mulla viskamine või kirikus puusärgile asetamine põhjendatud. Kirikutel on õigus ka ristimata inimese matusetalitusest loobuda kuigi tavaliselt tehakse seda hingehoidlikel kaalutlustel, et pakkuda leinajatele kinnitust ja troosti.

Muud olukorrad

Matusetalitust on võimalik läbi viia ka merel. Seda kasutatakse juhul kui see on lahkunu soov ja võimalik tuha merre puistamise teel. Talitust on mälestuspalvusena võimalik pidada ka juhul kui uppunu on jäänud merre või hukkunu ihu on hävinenud või lahkunu on juba varem mulda sängitatud, kuid hauale ei saa mõjuvatel põhjustel minna.

Kui lahkunu on mulda sängitatud ilma kirikliku matusetalituseta, siis peetakse haual vaimulik talitus.

Matuserongis liikumisega on säilinud tava, et vastutulevad autod peatuvad matuserongi kohal, kuni see on möödunud. Komme pärineb ajast mil matusetalitus oli tervet küla puudutav sündmus. Kui igast perest ei saanud inimest leinamajja saata, tuldi matusrongkäigu ajaks oma koduvärava või külatänava äärde ja matuserongi möödudes paljastati pea. Kui talitusi peeti kujunevates linnades, kus puusärki kanti võimalusel (külaühiskonna eeskujul) linna piirini, seisatusid hetkeks kõik vastutulijad. Rongkäigu ajal löödi kirikus leinakella. See ilusat kommet peaks ka tänapäeval autojuhtidele autokoolis kindlasti meelde tuletama.

Matusetalituse järgselt toimub talitusele järgneval pühapäeval kirikus lahkunu mälestamine, mida omaste soovil peetakse ka nelikümmend päeva pärast surmapäeva, esimesel sellele järgneval pühapäevasel jumalateenistusel. Lahkunute üldine mälestamine toimub eelkõige Jaanipäeva paiku peetavatel kalmistupühadel ja kirikuaasta viimasel, igavikupühapäeval ehk surnute mälestuspühal.

Täpsem info

Täpsemat infot matusetalituse kohta saab küsida koguduse õpetajalt telefonil +372 51 48 199, e-post: anti.toplaan@eelk.ee või tööpäeviti 10.00- 17.00 lauatelefonil 45 36 560, e-post: kuressaare@eelk.ee

Matus:

• Kui lahkunu on olnud Kuressaare koguduse liige 150.-
• Kui lahkunu ei ole olnud Kuressaare koguduse liige 200.-
• Ärasaatmisele järgnev matusetalitus kalmistul 50.-
• Urnimatus kodus või kalmistul 100.-