Head kuulajad, armsad kaasteelised,

Täna seisame siin päeval, mis kannab endas nii mälestust kui lootust. Võidupüha meenutab meile Võnnu lahingut – üht hetke ajaloos, mil kaalul ei olnud ainult lahingu tulemus, vaid terve rahva tuleviku suund.

Võnnu lahing 1919. aasta juunipäevil ei olnud lahing bolševike vastu, vaid Baltisaksa vägede vastu. See oli hetk, mil Eesti pidi seisma ka teise ohu ees – ohu ees, et meie maa ja meie tulevik ei sõltuks mitte meist endist, vaid võõrast jõust.

Need päevad ei olnud lihtsad ega puhtad. Küllap oli seal ka kibedust ja viha, sest inimene ei lähe relvaga teise vastu ilma tugeva tundeta. Ja ajalooline mälu, mida rahvas oma südames kandis, ei olnud kuhugi kadunud.

Aga veel enam kui viha kandis neid mehi teadmine, et nad seisavad millegi eest – oma kodu, oma rahva ja oma tuleviku eest. Võnnu lahing ei otsustanud üksinda kogu Vabadussõja käiku, kuid ta kinnitas midagi väga olulist: Eesti rahvas ei olnud valmis loobuma oma vabadusest – ei idast ega läänest tuleva surve ees.

Need, kes läksid Vabadussõtta, ei teadnud, kas nad võidavad. Nad ei näinud ette kõike seda, mis ees ootab. Aga nad teadsid üht – nad peavad seisma. Nad ei läinud vihast, vaid kohusetundest. Nad läksid lootusega, et see maa võiks jääda vabaks.

Paljud neist meestest olid ristitud samades kirikutes nagu meie. Nad olid elanud lihtsat elu, töötanud, loonud peresid. Ja ometi tuli hetk, kus nad pidid tegema otsuse – kas jääda kõrvale või astuda välja. See julgus ei sündinud tühjalt kohalt. See sündis südamest, kus oli usk, lootus ja teadmine, et midagi suuremat kui meie ise on olemas.

Nende elu ei ole jäänud ainult minevikku. Nende julgus kõnetab meid ka täna.

Nagu pühakiri ütleb – need, kes on enne meid käinud, annavad oma eluga tunnistust ja näitavad teed. Nad tuletavad meile meelde, mille eest tuleb seista – ja millest ei tohi loobuda.

Täna küsime endalt: kas meis on see sama vaim? Kas meis on see sama ühtsus?

Ühtsus ei tähenda seda, et me kõik mõtleme ühtemoodi. Ühtsus tähendab seda, et me ei loobu üksteisest. Et ka erimeelsuste keskel jääme me kokku. Et raskel hetkel ei jää keegi üksi. Rahva tugevus ei sünni sellest, et meil pole erinevusi, vaid sellest, et need erinevused ei murra meid lahku.

Ajaloos on rahvad sageli lootnud suurtele liitudele ja võimsatele liitlastele. Ka meie loodame – ja on õige, et me võtame vastu abi ja seisame koos teistega. Aga kristlus tuletab meile meelde midagi sügavamat: ükski väline tugi ei asenda seda, millel seisab rahva sisemine jõud.

Tõeline kindlus ei ole ainult relvades ega lepingutes. See on südames. See on moraalses selgroos. See on usus ja usalduses. Kui inimene või rahvas unustab, kust tuleb tema tegelik jõud ja lohutus, siis ei hoia teda ka kõige kõrgemad müürid.

Seepärast on tähtis, et me mäletaksime.

Sest juba Vana Testamendis antakse inimesele ülesanne: „Kinnita neid oma lastele ja räägi neist, kui sa kodus istud ja kui sa teel käid…”

Vabadus ei ole ainult riigi asi – see on meie kõigi vastutus. See tähendab, et me ei tohi unustada neid, kes on enne meid seisnud ja ohvreid toonud.

Mälestus ei ole ainult meenutamine. See on kohustus – kohustus austada, kohustus mõista ja kohustus edasi anda. Sest kui me enam ei mäleta nimesid ega lugusid, siis hakkab tasapisi kaduma ka arusaamine, miks see kõik on olnud oluline.

Mitte ainult suuri lahinguid ja tuntud nimesid, vaid ka neid mehi, kelle hauad on siin samas meie lähedal – meie kodukalmistutel, meie kihelkondades.

On meie ühine vastutus, et need lood ei vaibuks. Et noored teaksid, kellele nad võlgnevad oma vabaduse. Et ajalugu ei jääks ainult õpiku lehekülgedele, vaid elaks meie seas edasi.

Täna süüdatakse Võidupüha tuli. See kantakse üle kogu maa – külast külla, kogukonnast kogukonda. Sellest samast tulest süüdatakse jaanituled.

Aga see tuli ei ole ainult rituaal. See on märk millestki palju sügavamast. See on märk sellest, et üks põlvkond annab midagi edasi järgmisele.

Ja võib-olla meenutab see tuli meile ka midagi enamat – seda sama Vaimu, millest Jeesus räägib, mis tuletab meelde ja ühendab, ning mis nelipühal tuli apostlite peale otsekui tulekeeled – tulekeeled, mis said märgiks ühest ja samast väest, mis liitis erinevad üheks.

See tuli ei küsi, kes me oleme – ta küsib, kas me oleme valmis seda hoidma.

Kas meis põleb veel see tuli, mida kandsid need, kes läksid meie eest lahingusse? Kas meis on valmisolek seista, hoolida ja hoida?

Head kuulajad,

süütame jaanituled ühest tulest. Aga veel tähtsam on see, et meis endis ei kustuks see tuli – usk, lootus ja vastutus. See sama tuli, mis kandis meie esivanemaid. See sama tuli, mis võib kanda ka meid edasi.

Jumal hoidku meie maad, meie rahvast ja meie südameid.