Kandke üksteise koormaid, nõnda te täidate Kristuse seadust. Gl 6:1                       

Inimlik halastus toetub Jumala halastusele, mida seostatakse Jumala truuduse ja armutahtega. Kõige ilmekamalt väljendub halastus tähendamissõnas kadunud pojast, kus Jeesus annab mõista, et halastus kuulub Jumala loomuomaduste hulka ja Issand on oma otsustes suveräänne ehk ta halastab, kellele tahab, ning kalgistab, keda tahab (Rm 9:18).

Vana lepingu aegne seadus ehk Jumala sõna on saanud Uue lepingu ajal inimliku näo ehk seadus on Jeesuses Kristuses täidetud. Tema kogudus peab meie ajal elama Kristuse seaduses, teineteise teenimises ning Jeesus ise täidab ja rakendab oma seadust usu läbi koguduses. Seaduse ja käsu asemel paneb kogudus inimese peale Kristuse hea ikke. Kristus on meid kutsunud vabaduseks, et me ei laseks end panna ikkesse hirmu, erinevate sõltuvuste või inimesest endast ja tema soovidest lähtuva uhkuse alla, mida nendel päevadel mitmel maal erinevate rongkäikude kaudu kuulutatakse.

Pole olemas inimest, kes kogu elu häid tegusid tehes otsiks üksnes Jumala tahet. Paulus suunab oma sõnumi Rooma koguduses eriti juutidest kristlaste valede hoiakute esiletoomiseks, aga need on sama olulised ka meie aja kristlastele, milles küllap tunneme ära ka enda hoiakuid. Meil kõigil on oht eksida iseendaga rahulolemisse. Rootsi omaaegne tuntud piiskop Bo Giertz toob välja kolm peamist võimalust, kuidas kristlane võib eksida.

Esiteks eksib inimene, kes arvab – võib-olla ka põhjendatult –, et ta on moraalselt parem kui teised, ja hakkab end seetõttu teistest paremaks pidama.
Teiseks eksib inimene, kes arvab, et tema suhe Jumalaga on korras üksnes selle põhjal, et ta on kord ristitud, tegeleb religiooniga ja elab korralikult.
Kolmandaks eksib inimene, kes küll teab, et tal on omad nõrkused, kuid ei küsi kunagi tõsiselt, mis peaks olema tema elus teisiti. Selle asemel jätkab või õigustab ta oma valesti elamist, pidades andeksandmist endastmõistetavaks.

Kõigil neil eksituse vormidel on üks ja ühine joon: nende puhul ei ela inimene tegelikus suhtes Jeesusega, vaid on selle korvanud või asendanud millegi muuga.

Meie südamest oleneb see, milliseid valikuid me oma elus teeme. Sellepärast kirjutab Jeesuse poolvend Jaakobus oma kirja teise peatüki 18. salmis: „Näita mulle oma usku lahus tegudest ja mina näitan sulle usku oma tegudega.“

Ka halastusel on oma piirid ja kord. Halastus pakub päästet Jeesuses Kristuses küll kõigile, kuid see toimib vaid nende juures, kes end usus Jeesusele Kristusele üle annavad ning pöördumisel Jumala armule endas koha leiavad. Jumal tõmbab meid välja patust ja surmast ning laseb meil saada osa uuestisünnist, nõndasamuti nagu apostel ütleb kirjas Tiitusele: „Ta päästis meid – mitte õiguse tegude tõttu, mida meie nagu oleksime teinud, vaid oma halastust mööda, uuestisünni pesemise ja Püha Vaimu uuendamise kaudu“ (3:5). Jumala halastus on midagi sellist, millest sõltub meie elu ja igavik, mistõttu ei tohiks seda teadlikult proovile panna, kuna Tema otsused ei sõltu teiste inimeste ega meie enda arvamustest.