Jeesus ütleb: "Mina olen Hea Karjane ja tunnen omi ja minu omad tunnevad mind." Jh 10:14

Martin Körber avaldas laulu „Karjane 1862. aastal, soovides Saaremaa karjalastest kujundada laulurahva. Nii nagu karjasele on oluline tema hoolde antud karja eest hoolitsemine ja nendega arvestamine, eeldab koos laulmine teineteiste kuulamist ja ühise eesmärgi suunas liikumist, mis on olnud meie rahva ajaloos aga ka  lähiminevikus olulise tähendusega väärtuseks.

Jeesuse Hea Karjase võrdluses ei seisne peamine sõnum niivõrd selles, millised on lambad vaid sellest, milline on Hea Karjane. Tema ei vastanda lambaid teineteisega.

Jeesus toob Iisraeli rahva ajaloost hea karjase eeskujudena esile Moosest ja Taaveti, aga oli ka aeg mil  valitsejateks tõusid juhid, kes olid vääritud ja halvad karjased, kelle halba juhtimist ja seadusrikkumisi prohvetid hukka mõistsid.

Iisraeli parimad juhid olid ise omal ajal olnud karjased. Selles raskes ja vastutusrikkas ametis, omandasid nad karmist koolis need oskused, mida vajati terve rahva juhtimisel. Nad olid füüsiliselt karastunud, kes olid harjunud kannatama ka külma ja nälga, valvama öösel oma kara juures, võitlema röövlite ja metsikute kiskjatega. Nendes ohtudes panid nad kaalule ka oma enda elu, kui püüdsid inimeste ja loodusjõudise vastu kaitsta nende hoolde usaldatud karja.

Nad olid valmis loobuma iseenda soovidest et hoolitseda lammaste vajaduste eest. Karjaseamet oli kujundanud neist ustavad juhid, kelle kätte võis usaldada ka kogu rahva. Vabadussõjas sõdinud mehed ja neid abistanud naised olid kogenud juba lapsepõlves karjaseks olemise vastutust ja raskusi. Raskused on antud meile selleks, et need kujundaksid meid kandma vastutust palju keerulisemates  olukordadest, kui hoolitseda omaenda majapidamise eest.

Väikese rahvana ei saa me endale lubada arvamust, et kui meie vabadus või iseseisvus on ohus, pakub riik meile kaitseteenust. Meie ise oleme see riik, kelle iga liige peaks ohtude tekkides teadma mis on tema ülesanne ja kellega oma kaaslastest saab ta selles olukorras toetuda. Me oleme seda harjutanud alates esimesest Saarema laulupeost, esimeses ja teises maailmasõjas ning isegi okupatsiooni pikkadel aastatel. Oma taasiseseisvumise 35 aastal ei saa me unustada rahvana oma esiisade ja emade karjase südant, tehes samaaegselt kõik selleks, et ükski meie rahva liige ei läheks kaduma ja usaldades nii enda kui oma inimesed hea Karjase hoolde, kes on andnud oma elu lammaste eest.

Lase puhata, oh Kristus, uinunute hinged ühes pühadega seal, kus ei ole haigust, ei kurbust ega ohkamist, vaid kus on lõppematu elu.