„Inimese Poeg on ju tulnud otsima ja päästma kadunut.” Lk 19:10

Jeesuse sõnad temast kui Inimese Pojast, kes on tulnud otsima ja päästma kadunut, täidavad prohvet Hesekieli kaudu antud tõotuse, kus Issand ütleb: „Vaata, mina ise otsin oma lambaid ja hoolitsen nende eest. Otsekui karjane tunneb muret oma karja pärast siis, kui ta on oma laialipillatud lammaste keskel, nõnda tunnen mina muret oma lammaste pärast ja päästan need kõigist paigust, kuhu nad on pillutatud pilvisel ja pimedal päeval. [...] Ma otsin kadunut ja toon tagasi eksinu, ma seon haavatut ja kinnitan nõtra.” (Hs 34:11–16)

Kui Jeesus alustab oma tegevust, pälvib ta inimeste hulgas samaaegselt imetlust ja pahameelt sellega, kui astub üle piiridest, mida peeti heaks tavaks või ühiskondlikuks normiks. Tänapäeval teame, et viimased on suuresti kindlas ajas ja ruumis sõlmitud kirjalikud või suulised kokkulepped, mis on pidevas muutuses. Kui Lääne-Euroopa ühiskonnas toimunud muutused hakkasid kirikutesse jõudma 35–40 aastat tagasi, siis Eestis on need nähtused hakanud ilmnema viimaste aastate jooksul. Ajakirjanduses arutatakse tõsimeeli, kas moeetendus sobib kirikusse või kas koguduse uksel või kodulehel võiks sarnaselt baaride või söögikohtadega olla vikerkaarevärvid märgiks seksuaalvähemustele, et nad on sellesse ruumi teretulnud. Põhiline probleem nende nähtuste juures on see, et sekulaarsest keskkonnast mõjutatud vaimulikud ja koguduseliikmed on hakanud rohkem arvestama inimeste kui Jumala arvamusega ning viimast tõlgendama selle järgi, mis meile meeldib.

Need kirikud, kus enamik elanikke kuulub liikmeskonda ja kellel on varasemast ajast tugev seos riigiga, on täna surve all, kuna riik on valijate soove arvestades võtnud vastu seadusi, mis on Pühakirja valguses küsitavad. Üks minu tuttav Soome vaimulik õpetas eelmisel nädalal ühes leerilaagris, et abielu on vaid mehe ja naise vaheline liit, mees peaks võtma perekonnas vastutuse oma pere ja abikaasa eest ning õigus on nendel riigijuhtidel, kes piiravad sooideoloogia levikut oma riigis. Need laused, milles meie arvates ei ole midagi imelikku, on aga täna Soome ajakirjanduses seatud kahtluse alla, kuna abielu on nii seal kui ka meie riigis võimalik samasooliste paaride vahel. Kooselus või abielus ei tohi jätta muljet, nagu mees oleks selles suhtes domineeriv osapool, ning riigi seaduste järgi saab igaüks ise otsustada, millisest soost ta soovib olla, ning teised ei tohiks seda arvustada. Neid seisukohti ei õpetata enam mitte ainult koolis, vaid juba ka lasteaias.

On tõsi, et Jumala sõna tuleb kuulata rohkem kui inimeste oma. Seda on enda puhul lihtne hinnata selle alusel, kes on meie kõrgeimaks autoriteediks. Kas see on meie arvates inimeste sõna ja arvamus või Jumala sõna ehk Jeesus Kristus, kes on seesama eile, täna ja igavesti?

Me ei saa elada nii, et püüame kõiges meeldida nii Jumalale kui ka inimestele. Eriti viimaste puhul ei saa me täita kõigi ootusi ja soove. Tulles ühes asjas vastu ühele, võime sellega pahandada kedagi teist. Seega peaks meie kompassiks ja valikute aluseks olema Jumala Sõna, mida meil tuleb kuulata, lugeda ja tunda. Mida rohkem me kuulame Jumala Sõna, seda enam hakkab see suunama meie mõtteid, sõnu ja tegusid; samamoodi on lugu ka inimeste arvamustega.

Meie oleme inimestena sellised, kes kipuvad tõmbama piire ja andma hinnanguid. Jeesusel on teine positsioon ja suhtumine. Tema on karjane, kes on tulnud otsima ja päästma kadunut. Inimene on Jumala kallihinnaline omand, mida ta saadab oma Pojal enda juurde tagasi tuua. Seega mitte meie ei päästa ennast või kedagi teist, vaid Jumal on see, kes päästab.

Apostel Pauluse järgi on just see sõna ustav ja igati pooldamist vääriv, et „Kristus Jeesus on tulnud maailma patuseid päästma; nende seast esimene olen mina.” (1Tm 1:15) Võime olla veendunud, et alles sellist Jeesust omades sünnib meis soov oma mõtteviisi muuta ja senist elu parandada, armastada Teda, kuna Tema ise on armastus ja Ta on meid enne armastanud.