1Kr 1:26–31

Täna möödub 85 aastat juuniküüditamisest, millega seoses mälestame kõiki 1941. aasta juuniküüditamise ohvreid ja austame nende mälestust.

Sellel ajal Pärnu praostina ametis olnud August Arumäe on pannud nendest päevadest kirja oma mälestused. Ta talletas need oma laste ja lastelaste jaoks raamatus „Hiiobi õnnistus“.

August Arumäe ei soovinud oma kodumaalt lahkuda, kuigi tema lähemad kaastöölised talle seda soovitasid. Sarnane valik võib seista meist igaühe ees, kui lähim tulevik on meile veel teadmata. Kuidas toimida, kui seisame olukorra ees, kus peame otsustama, kas jääda või minna?

Selles raskes hetkes selgust otsides luges praost koos abikaasaga Uut Testamenti, jõudes kirjakohani, kus seisavad Jeesuse sõnad: „Mina olen hea karjane. Hea karjane annab oma elu lammaste eest. Palgaline aga, kes ei ole karjane ja kelle omad lambad ei ole, kui ta näeb hunti tulemas, jätab lambad maha ja põgeneb – ja hunt kisub neid ja ajab nad laiali –, ta on ju palgaline ega hooli lammastest.“ (Jh 10:11–13) Pastori pere otsustas jääda kodumaale.

Paar päeva enne 14. juunit nägi praost und, kus üks naabermajas töötanud Vene lennuväe ohvitseridest hoidis tal ümbert kinni. Oma abikaasale ei julgenud mees sellest rääkida. 14. juuni oli laupäev. Praost oli koos perega just lõunatanud ja istunud töölaua taha, et valmistada ette järgmise päeva jutlust. Maja ees peatus auto ja neli relvastatud meest käsutasid majaolijate käed üles. Volinik andis teada, et kuna rahvusvaheline olukord on muutunud pingelisemaks, on otsustatud pere välja saata.

Vaimulik meenutab, et vangistajad tegutsesid erilise julmusega: „Emad isegi koos paarinädalaste lastega veeti kodudest välja, samuti lapseootel naised.“ Mõni päev hiljem õnnestus tal jaamas, kus küüdirong peatus, näha läbi trellitatud akna oma naist ja lapsi. Ta kirjeldab seda järgmiselt: „Oli õudne tunne, kui oma armsad on trellitatud akna taga, ega saa neid millegagi aidata.“

20.sajandil elanud Ameerika moraali- ja sotsiaalkonservatiivne filosoof Eric Hoffer on öelnud, et jõhkrusega püüab nõrk aimata tugevaid. Igaühel meist tuleb langetada valikuid oma südametunnistuse ja Jumala ees. Kristlaste jaoks – kelle hulka kuulus enamik 1941. aastal ülekohtuselt kodust võõrsile viidud kaasmaalasi – seisab vaimusilma ees Kristus kui kannatav Jumala sulane, kui hea karjane, kes on andnud elu oma lammaste eest. Meie rahva liikmete ohver ei ole olnud asjata, kuna me saame neid tänasel mälestushetkel meenutada ja olla vaimus koos nendega selles tulevikus, mida näevad nüüdseks vaid väheste silmad. Meie ei näe tulevikku, kuid mõistame, et ka täna peetakse Euroopas ja maailmas sõdu, millega oleme uudiste kaudu ehk liigagi harjunud.

Apostel Paulus kirjutab kogudusele: „Vaadake, vennad, iseendid, millistena te olete kutsutud: mitte palju tarku inimeste meelest, mitte palju vägevaid, mitte palju kõrgest soost.“

Esimesed kristlased kuulusid enamuses vaesema rahva hulka. Niisiis jättis kogudus juba väliselt vähetähtsa mulje. Seal polnud palju neid, kes oleksid võinud ühiskondlikus elus olulisel määral kaasa rääkida. Olukord muutus alles paarsada aastat hiljem, kui valitsemisest väsinud ja kulunud riigivõim nägi oma uuenemise võimalust kirikus, keda seesama riik oli mitusada aastat taga kiusanud ja alahinnanud.

Paulus viitab tõsiasjale, et ühiskondlik positsioon ja rikkus, mida tavaliselt taga aetakse ja hinnatakse, ei omanud Jumala leidmise seisukohalt mingit tähtsust. Meie inimesed mäletavad, kuidas nõukogude okupatsiooni saabudes pöörati ühiskond peapeale. Rikkad said päevapealt vaeseks ja kõrgetel positsioonidel olnud inimesi represseeriti esimestena. Enim kannatas meie haritlaskond ja ettevõtlikum osa rahvast, kelle hulgas oli ka 13 000 talupidajat. Olukorras, kus sinu elutöö muutub päevadega olematuks ning sinu ja su pere tulevik on ebakindel, võib nii mõnegi inimese lootus kaduda. Kuna rahvas oli sel ajal siiski valdavalt usklik ja inimesed tundsid pühakirja, suutsid paljud toetuda lootusele, mida ütleb Issand prohvet Jesaja kaudu: „Ära karda, sest ma olen sind lunastanud, ma olen sind nimepidi kutsunud, sa oled minu päralt! Kui sa lähed läbi vee, siis olen mina sinuga, ja kui sa lähed läbi jõgede, siis ei uputa need sind; kui sa käid tules, siis sa ei põle ja leek ei kõrveta sind. Sest mina olen Issand, su Jumal, Iisraeli Püha, su Päästja.“ (Js 43:1b–3a)

Ateistlikus ühiskonnas suhtuti kristlastesse kui narridesse ja nõrkadesse, aga see ei ole Jumalale mingiks probleemiks. Tema kutsub meid endaga osadusse eriti meie jaoks keerulistel aegadel, kui meie elu viljakas mullapind segamini keeratakse. Kuid nagu me teame, on just see eelduseks uue vilja kandmisele. Tema kutsub enda juurde neid, kes ei oleks ilmselt meie esimene valik, aga just selle kaudu ilmneb, et see ei ole inimeste, vaid Jumala töö.

Hilisemast ajast võib meenutada Nõukogude Liidu ja kiriku vahekorda. Ühel pool olid kõik riiklikud ressursid ja võimas propaganda, teisel pool aga hävitatud või muuks otstarbeks kohandatud kirikud. Säilinud kirikutes käis enamasti vaid üksikuid vanu inimesi. Kogu ühiskondlik potentsiaal oli suunatud usu väljanaermisele ja hävitamisele, aga päriselt läks teisiti. Usuga ei saa võidelda, ja seda peaksid endale teadvustama ka poliitikud, kes soovivad ühte või teist kirikut sulgeda. Igas surveolukorras on loomulik, et inimesed koonduvad selle surve vastu, mis võib lõpuks olla ohuks riigile endale.

Jumala viisiks on luua ei millestki midagi, nii nagu ta on loonud tühjusest maailmad. Seni kuni inimene iseenesest veel midagi on, ei saa Jumal teda oma töös kasutada. Alles siis, kui inimene oma minale sureb, saab Jumal tema juures luua uue elu. Jumal valis selle, kes midagi ei ole, ja lõi sellest uue tegelikkuse ning uue, sellesse tegelikkusesse sobiva rahva. Kristlik kogudus ei ole selle maailmaajastu arengute tulemus, vaid on täiesti uus algus, mille Jumal on sünnitanud uue loomistöö kaudu. See on ka põhjuseks, miks kogudusse ei jää püsima need, kes enda arvates midagi on, sest nemad leiavad au ja tegemist sellest maailmast. Jumal toob koguduse kaudu pigem esile need, kes enda arvates midagi ei ole.

Aga teie olete tema tõttu Kristuses Jeesuses, kes on saanud meile tarkuseks Jumalalt ning õiguseks ja pühitsuseks ja lunastuseks.

Tarkust hindasid eriti kreeklased ja hindame ka meie. Eestlased armastavad end pidada targaks rahvaks. Läänemaine mõtlemine põhineb suures osas selliste kreeka mõtlejate pärandil nagu Sokrates, Platon ja Aristoteles. Ent ükski neist ei avastanud oma tarkusega Jumalat. Nüüd ütleb Paulus, kes tundis hästi ka oma kaasaja filosoofide tekste, et kristlasele on Jeesus see tarkus, mis viib välja Jumala juurde. Aga see pole enam inimlik, vaid Jumalalt saadud tarkus.

Õigus tähendab kõlblikkust Jumalale, mida tema eeldab igaühelt, kes tema juurde tuleb.

Sama lugu on pühitsusega. Ilma selleta ei saa keegi näha Jumalat. Meie ise end pühitseda ei suuda, kuid kes on Kristuses, sellel on ka tema pühadus. Peetrus tunnistas Jeesusele, et ta on patune mees, aga ometi kutsus Jeesus teda ennast järgima ja Peetrusest kujunes kalju, kellele Jumal rajas oma koguduse. Kristus on ka meie lunastus. Ta on oma verega meid ostnud vabaks patu, surma ja saatana võimu alt. Nii on meil pattude andeksandmine. Kui me tuleme jumalateenistusel armulauale, saame osa Kristusest endast, mida ei saa asendada ükski muu asi ega tegevus meie elus. Kui me endale teadvustame, et meil on võimalik saada osa elust, mis on Kristuses, aga lükkame otsuse tegemist edasi, laseme enda või kellegi teise arvamusel ennast petta. Siinkohal võib mõelda Jeesuse sõnadele, kui ta ütleb, et külluseski ei olene kellegi elu sellest, mis tal on!

Oma suhtes Jumalaga on head ja ülesehitavad sellised asjad ja tegevused, mis juhivad meid Kristuse juurde ja õpetavad kiitlema temast. Kirikus ja kogudustes ei maksa kiidelda teistest inimestest, jutlustajatest või vaimulikest või kasvõi sellest, et meie kirik on ikka see kõige õigem, kuna selle on rajanud kõige õigemad mehed ja ainult meil on õige õpetus. Kui hakkame toetuma inimestele ja nende tegemistele, mis võivad olla täiesti õiged ja head, siis me kiitleme valede asjadega. Ainus, kes väärib kiitust ja kiitlemist, on Issand Jeesus.

Kaasajal on paljud kogudused ja kirikud läinud teise äärmusesse, hakates kiitlema asjadega, mis tunduvad isegi mitteusklikele kohatud. Nii juhtus eelmisel nädalal, mil Tartu Ülikooli-Jaani kogudus otsustas võõrustada Kõrgema Kunstikooli Pallas noorte moesõud „Mood-Performance-Tants“. Kirik muutus üheks õhtuks elavaks ajaruumiks, kus kohtusid minevik ja tänane hetk.

Korraldajatel tekkis küsimus, kuidas see kirikuga sobitub. Samasugused küsimused olid ka moeloojatel – kuidas nende mood sobitub iidsesse pühakotta. Koguduse sõnul kohtuti korduvalt ning otsiti ühisosa, mida lõpuks ka leiti. Koguduse kinnitusel olid olulisel kohal vaimne tervis, loodushoid ning inimese kui terviku hoidmine ja temaga arvestamine.

Selles aga peitubki peamine viga ja probleem, kui Jumala kotta ja kirikusse tuuakse mõttelaad ning sündmused, mis ei lähtu Jumalast ja Tema Sõnast, vaid sellest, mis meeldib inimestele. Sel juhul eksitakse tahtmatult Jumala käsu vastu: „Mina olen Issand, sinu Jumal. Sul ei tohi olla muid jumalaid minu kõrval!“ Jumalaga ei saa mängida ega Tema armu pidevalt proovile panna. See võib käesolevas maailmas pöörduda meie enda ja terve rahva vastu – millest me oleme loodetavasti õppinud Teise maailmasõja traagiliste sündmuste keskel. Nii Tartu Jaani kogudus kui ka terve kirik võiksid palvetada viidatud sündmuse valguses kiriku lauluraamatu laulu 264 sõnadega:

Oh Jeesus, oma püha nime
mu südamesse kirjuta,
et Sinu suure armu ime
võiks hinge sisse vajuda,
et sõna, töö ja terve elu
siis kuulutaks Su nime ilu!

 + Anti Toplaan