Lk 13: 1-5

Samal ajal tulid mõned sinna ja jutustasid Jeesusele galilealastest, kelle vere Pilaatus oli seganud nende ohvritega. Ja Jeesus ütles neile vastuseks: „Kas te arvate, et need galilealased olid suuremad patused kui kõik muud galilealased, et nad seda on kannatanud? Ma ütlen teile, ei sugugi, vaid kui teie ei paranda meelt, hukkute kõik nõndasamuti. Või arvate, et need kaheksateist, kelle peale langes Siiloahi torn ja nad ära tappis, olid suuremad võlglased kui kõik muud inimesed, kes Jeruusalemmas elavad? Ma ütlen teile, ei sugugi, vaid kui teie ei paranda meelt, hukkute kõik nõndasamuti.”

Eesti Reservohvitseride kogu algatusel on 2001 aastaks taastatud ja pühitsetud Tori kirik Eesti Sõjameeste mälestuskirikuna. Eestvedamise algatajate sõnul on seda tehtud Jumala auks ja kangelaste mälestuseks. Juba ligi veerandsada aastat on Võidupüha tänujumalateenistuse raames antud üle Reservohvitseride kogu teeneteriste, avaldatud tänu, mälestatud langenuid ning kiriku altariküünlast süüdatud ja õnnistatud mälestustuli, mille teekond viib siit Pärnu, Vändra, Türi, Ambla, Kadrina ja Lüganuse kaudu Narva Aleksandri kirikusse. Võidutuli ühendatakse Tori kirikus süüdatud mälestustulest ja 22. juuni õhtul Narva Peetri platsil süüdatud muinastulest, mis omakorda alustas teekonda üle Eesti Vabadussõja mälestusmärkide juurde ja Maakaitsepäevadele, kus tähistatakse Võidupüha pärgade asetamise ja Võidutule jagamisega.

Kui Rakvere mees Kaspar Eevald jõudis kaheksanda eestlasena hiljuti Mount Everesti tippu, viis ta sinna kaasa koralli, millele on graveeritud tema inglasest sõbra nimi, kellega eelmisel aastal Lõuna-Ameerikas õnnetus juhtus, kui koos sealse kõrgeima tipu poole rühiti.

Mehe sõnul oli tal suur soov see sinna mäetippu viia ja sinna jätta, et sõpra nõnda mälestada ja ta talle sel kombel au avaldada. Tori sõjameeste mälestuskirikusse on paigaldatud mälestustahvlid Eesti iseseisvuse eest võidelnutele. Seal annavad ametivande Eesti politseinikud ja ohvitserid, ning tähistatakse Eesti ajaloolisi tähtpäevi. See on koht, kuhu saavad tulla ka Eesti missioonidel hukkunud sõdurite omaksed, kelle hulgas on 2009 aastal jõulupühade eel NATO operatsioonil Afganistanis langenud saarlasest allohvitser, nooremseersant Kristjan Jalakas, kelle kohta on tema relvavennad öelnud, et teda iseloomustas hirmust kõrgemal olev kohusetunne oma missiooni, oma kaaslaste ja oma riigi teenimise ees. Olles isiklikult tundud tema isa ja tundes tema vanavanemaid tean, kui sügav võib olla lein ja kui oluline on see, kui pereliikme ja lapselapse mälestust ei unustata ning seda peetase meeles mälestuspalvusega nii Kaitseväe kui Kaitseliidu kaplanite toel langenud relvavenna haudadel.

Apostel Paulus julgustab oma usupoega Timoteost sõnadega: Mida sa minult oled kuulnud pal­jude tunnistajate kuuldes, see anna ustavate inimeste hoolde, kes edaspidi sobivad õpetama ka teisi. Kannata koos minuga kurja nagu Kristuse Jeesuse tubli sõdur! Ükski, kes on sõjateenistuses, ei seo end argielu askel­dus­tega, kui ta tahab jääda meelepäraseks sellele, kes ta on sõduriks kutsunud. Ja kui keegi võistleb, ei saa ta ometi võidupärga, kui ta ei võistle korrakohaselt. (2Tm 2:1-5)

Neid sõnu võib mõista ka kui vannutamise või ametisse seadmisena, millega kaasneb ülesanne hoida ja edasi anda kord alustatud traditsioone.

Vesteldes hetkel haiglas viibiva Tori kiriku taastaja ja Tori koguduse juhatuse esimehe Jüri Kasega Võidupüha tavade kujunemisest taastatud Eesti Vabariigis ja sellel teel ettetulnud raskustest ütles ta, et me oleme Kristuse sõdurid, kes täidavad üksnes oma kohust. Küllap on ka Jüril hea meel, et tema ja tema kaasvõitlejate poolt algatatu antakse muutumatul kujul edasi järgmistele põlvedele. Tõrvikukandja ehk traditsioonide jätkaja peab olema usaldusväärne, kes suudab ja julgeb anda edasi varasemate põlvede kogemust ja eeskuju, kuna ei ole ükskõik, milliseid traditsioone me kanname ja edastame.

Täna kuuldud evangeeliumi näited Pilaatuse poolt tapetud galilealastest ja Siiloahi torni kokkuvarisemisel hukkunud jeruusalemlastest pidi Jeesust ja Tema jüngreid puudutama üsna isiklikult, kuna ka nemad olid galilealased

Jeesuse vastus näitab, et need, kes talle oma kaasmaalaste ülekohtusest hukkumisest tapmisest rääkisid, seostasid seda Jeesuse enda poolt eelnevalt käsitletud Jumala kohtuga.

Jeesus suunab oma vastuse teraviku küsijaile endile öeldes, et oluline ei ole mitte see, kas ja kui patused või kas ja kui hästi valmistunud olid need galilealased, vaid kas ja kui patune oled sina ning kas sa oled valmis Jumala kohtu ette astumiseks?

Teise näite toob Jeesus ise: Ta kõneleb kaheksateistkümnest õnnetust, kes olid hukkunud Siiloahi torni kokkuvarisemisel. Johannes ütleb, et nimi «Siiloah» tähendab «Läkitatu» (Jh 9:7). Mida pidi mõtlema ja tundma too tõeline Läkitatu, kes teadis, et Ta on puhas ja ilma patuta, et Ta ise on Valgus, kes on tulnud, et tuua nägemine kõigile pimedatele, teha terveks kõik halvatud ja puhtaks kõik pidalitõbised, nii ihu kui vaimu poolest, et Tema läbi teostuks kohus kogu maailma üle – aga et õige pea seisab Ta ise inimeste ülekohtu ees.

On tõsi, et iseendast märksa lihtsam on teisi inimesi mõttes Jumala kohtu ette seada: väga sageli kipub meile tunduma, et keegi teine on meist patusem. Teine sagedane võimalus on vastupidine: süüdistada mitte õnnetusse sattunut, vaid Jumalat. Jeesus ei ütle, et kannatustel ja viimselt surmal ei ole midagi pistmist inimeste pattude ega kurjusega – vastupidi, kogu Piibli sõnum on, et «patu palk on surm» ning inimese patu tõttu on kogu loodu heidetud kaduvuse orjusesse. Jeesus ütleb: seda, et ära tegele teise inimese süü mõõtmisega, vaid saa aru, et Sa ise oled kohtu all ja vajad kohest meeleparandust, et sa ei hukkuks.

Kõik inimesed peavad kord seisma Jumala kohtu ees ning arvestama, et Jumalal on meelevald tappa mitte ainult nende ihu, vaid heita nad igaveseks ajaks hukatusse. Inimesed peaksid hoolitsema selle eest, et nad tunnevad ära ja tõlgendavad ka ajamärke, mis ei ole mõeldud inimeste hirmutamiseks, vaid on Jumala armuand selleks, et keegi ei peaks hukkuma.

Selleks, et me ei hukkuks, vaid võiksime meelt parandada ning Jumala kohtus püsima jääda, on Jeesus meie eeest juba teinud. Tema, kes on ilma patuta, on ennast meie, patuste eest ohvriks andnud. Tema verd ei segatud mingite muude ohvritega, vaid Tema ise ja Ta meie eest valatud veri on ohver, mis võtab ühe hoobiga ära kõik patud (vrd Hb 10:10–14). Tema on see Galilealane, kes iseennast meie eest surma andes on tõeliselt ja lõplikult võitnud ning kinkinud meile igavese elu lootuse. Ta puhastab ja pühitseb meid, tehes need, kes on «sündinud lausa pattudes», õigeks ja täiuslikuks

Nii Luuka kui tema esimeste lugejate jaoks võis olla oluline küsimus, miks Jumal lubab kannatusi ja kas inimesed, kes teistest rohkem kannatavad, on ka teistest suuremad patused. Veelgi olulisemaks ja ilmselt ka valulisemaks küsimuseks oli paljude esimeste kristlaste jaoks see, miks Jumal lubas oma Pojal kannatada ja surra?

Jeesuse vastased olid selles kindlad öeldes pimedana sündinule, kelle Jeesus oli nägijaks teinud, et see inimene on patune,». Too vastas neile seepeale ilmselt ühe mõjusama lausega: «Kas ta on patune või ei, seda mina ei tea. Tean ainult ühte: ma olin pime, praegu aga näen.»

Apostel Paulus ütleb selle kohta: «Jumal on teinud patuks meie asemel selle, kes patust midagi ei teadnud» ning «Kristus on meid lahti ostnud käsu needusest, kui Ta sai needuseks meie eest»

Täna kuuldud evangeelium endas kutset meeleparandusele. Seni toodud ohvrid ei ole olnud asjatud kuid mõelgem sellelegi, et langenute kohal oleksime võinud olla ka meie. Kui me asume teele või võitlusesse pidagem meeles, et ainus pääsetee on Kristuses, kes on saanud ohvriks ja valanud oma vere vabatahtlikult meie kõikide eest – ning kelle poole pöördudes, kelle peale vaadates ja kellele järgnedes võivad need, kes Temasse usuvad, tõsta oma pead ja teada, et nende lunastus on lähedal.