Ja sealt edasi minnes nägi Jeesus meest, Matteus nimi, tollihoone juures istuvat, ja ütles talle: „Järgne mulle!” Ja Matteus tõusis ning järgnes talle. Ja kui Jeesus istus lauas tema kodus, vaata, palju tölnereid ja muid patuseid tuli ning istus koos Jeesuse ja ta jüngritega. Ja seda nähes ütlesid variserid tema jüngritele: „Miks teie õpetaja sööb koos tölnerite ja patustega?” Aga seda kuuldes vastas Jeesus: „Ei vaja arsti terved, vaid haiged. Aga minge ning õppige, mis see on: Ma ei taha ohvrit, vaid halastust! Jah, ma ei ole tulnud kutsuma õigeid, vaid patuseid!” Mt 9: 9-13

Eelmisel nädalal pidas Kuressaare Laurentiuse kirikus Luce kool kirikus oma kooliaasta lõpuaktust, kus kooli juhataja Tiia Leppik luges ette ühe kirja mis oli kirjutatud juba küpses eas inimese poolt noorele, alles oma kooliteed alustanud õpilasele. See kiri oli tema enda kiri iseendale minevikus või siis vastupidi minevikust, alles oma eluteed ja kutsumust otsiva noore inimese kiri tulevikku, juba kogenud ja mõndagi näinud inimesele.

Milline võiks olla meie kirjutatud kiri iseendale tänasest meie enda minevikku? Küllap tahaksime selle noorele inimesele soovitada nii mõndagi, mida ta toona ei osanud veel oodata või soovida. Kuigi me seda teha ei saa, saame ometi mõtestada oma senist elu ja teha selle kogemuse valgusel otsused tänases hetkes, ning sellest lähtuvalt olla tunnistuses või eeskujuks neile kes täna otsivad oma elu mõtet ja eesmärki.

Tänase pühapäeva evangeeliumis annab evangelist Matteus isikliku tunnistuse sellest, kuidas Jeesus nägi teda ja kutsus teda tollihoone juurest end järgima. Matteuse algne nimi oli Leevi, kes pidas tolliametniku ametit Kapernaumas Geneetsareti järve rannal. Koostöö tõttu maad okupeerivate Rooma võimudega, kes olid kehtestanud Iisraeli rahva üle maksukohustuse, ei olnud Leevi kui nende maksude koguja just eriti lugupeetav isik kohalike inimeste silmis.

Sellel ajal ei nõudnud makse riik, vaid tolliametnik oli ettevõtja, kes rentis selle õiguse riigilt ja ametnikud ehk tölnerid püüdsid inimeste arvelt rikastuda niipalju kui võimalik. Tölner oli juutide silmis peaaegu samaväärne patusega. Jeesus, kes oli tulnud patuseid meeleparandusele kutsuma, läks vaatamata inimeste meelepaha ka tölnerite juurde, pidades meelt parandavat tölnerit koguni vagast variserist ülemaks.

Nii läks Jeesus mööda ka tölner Leevi tollimajast ning ütles: „Järgne mulle!“ Leevi jättis seepeale oma töö ja elatise ning järgnes Jeesusele. Issand võttis ta apostlite hulka ning pani talle nimeks Matteus ehk „Jumala and“.

Matteus asus aastatel 41 ja 42 paiku, mil Jeesuse taevaminemisest oli möödunud ligi 12 aastat, kirjutama evangeeliumi Jeesuse elust, õpetusest, surmast ja ülestõusmisest. Oma tunnistust või kirja kirjutades tegi ta seda ennekõike silmas pidades juute, keda ta soovis veenda selles, et Jeesus on tõotatud Messias. Seetõttu leiame tema evangeeliumist palju viiteid vanale testamendile.

Matteus oli, oma nime kohaselt, tõeline Jumala kingitus. Jeesus vajas oma jüngrite hulka meest, kes oli harjunud kirjutama kõike üles. Piiskop Papias, kes elas esimese sajandivahetuse paiku, on toonud esile, et nimelt Matteus oli see, kes märkis üles Jeesuse õpetused aramea keeles, mida hiljem tõlgiti rohkem levinud kreeka keelde. Kui Matteus ei oleks Jeesuse kutset vastu võtnuid ja teda järginud, oleks meil täna palju vaesem Uus Testament. Teised evangelistid nagu Luukas on laenanud mitmeid allikaid Matteuselt. Temal, nagu ka Markusel on sellised lood, mida ei esine teistes evangeeliumites, nagu lood idamaa tarkadest ja Petlemma tähest, mäejutlus ja mitmed Jeesuse tuntud tähendamissõnad.

Kui Jeesus kutsub oma esimeste jüngrite hulka Filippuse leidis Filippus Naatanaeli ja ütles talle: „Me oleme leidnud tema, kellest on kirjutanud Mooses Seaduses ja Prohvetid: Jeesuse, Joosepi poja Naatsaretist.”Naatanael ütles talle: „Mis võib küll Naatsaretist head tulla?” Filippus ütles talle: „Tule ja vaata!” Jeesus nägi Naatanaeli enda juurde tulevat ja ütles tema kohta: „Ennäe, tõeline iisraeli mees, kelles ei ole valet.” Naatanael küsis temalt: „Kust sa mind tunned?” Jeesus vastas ja ütles talle: „Ma nägin sind viigipuu all, enne kui Filippus sind hüüdis.” Seepeale ütles Naatanael talle: „Rabi, sina oled Jumala Poeg, sina oled Iisraeli kuningas!” Jh 1: 45-49

Meie jaoks on mõistetamatu, kuidas Jumal kutsub kedagi end järgima ja kuidas ta saab anda igale kutsutule oma koha ja ülesande oma riigi ehitamise töös. Üks Soome pastor kirjeldas oma kogemust 90 aastate noorte leerikursuselt, kuhu erinevalt Eestist koguneb enamik 15.-16. aastastest noortest. Kui noor pastor kohtus esimest korda uute leerilastega, koges ta reaalselt, kuidas nagu keegi oleks talle kõrva sosistanud, et ühest konkreetsest poisist saab kirikuõpetaja ja ta peaks temasse suhtuma tähelepanelikult. Leeripastor pani seda väga imeks, agata otsustas võtta seda tõsiselt, kuna ta ei teadnud, kust see sõnum tuli ja kuidas oli see võimalik? Leerikoolis see noormees teistest kuidagi ei eristunud, aga õpetaja suhtus tema vastamistesse alateadlikult heakskiiduga.

Leerikooli järel jätkas noormees ka rühmajuhina, kuid tal oli ka üks puudus, nimelt mängis ta liigselt tütarlaste tunnetega. Pastor hoidis end teda manitseda soovides tagasi, kuna ta ei suutnud unustada kogetud ilmutust. Edaspidi nägi pastor seda noormeest osalemas koguduse noortetundides, aga nii nagu ka teised noored, armastas ta mõnikord tarvitada koolivabal ajal sõpradega liigselt ka alkoholi. Pastor teadis vaid seda, et noormees lõpetas gümnaasiumi, aga tema plaanidest lähemalt ta midagi ei teadnud. Pastor hakkas sel ajal kahtlema, kas tema ilmutus oli ikka õige. Paar aastat tagasi sai ta kuulda, et sellest noormehest oli saanud kirikuõpetaja ja seega tema kolleeg. Pastor ei suutnud seda uskuda, aga rääkides sellest oma inimesele, kes poisi valikute kohta rohkem teadis, said mõlemad vaid imestada Jumala ettenägelikkuse üle.

Need lood minevkust ja tänapäevast tunnistavad meile, et Jumala pilk näeb mitte ainut meie käesolevat, vaid tulevasi aegu ja kui tema meid kutsub, võib olla kindel, et tema teab, milleks tal meid on vaja ka siis, kui keegi teine seda meie juures veel ei näe, kaasaarvatud meie ise. Seda kutset ja märguannet tuleb võtta alati väga tõsiselt. Oluline ei ole see, mida teised inimesed minust arvavad, vaid oluline on see mida Jumal minust arvab ja mida ta minus näeb?

Jumala jaoks on oluline alandlik meel vastuvõtlik süda. Apostel Paulus pöördub vangina oma koguduste poole, kutsudes neid üles elama selle kutsumise vääriliselt, millega nad olete kutsutud, kogu alandlikkuse ja tasadusega, pika meelega, üksteist sallides armastuses, ning olles usinad rahusideme kaudu pidama Vaimu antud ühtsust. Ef 4: 1-3

Jeesuse avaliku tegevuse aegse ühiskonna eeskujudele ei meeldinud see, et ta käis läbi tölnerite ja patustega. Jeesus ise vastab sellele: „Ei vaja arsti terved, vaid haiged.“ Nende sõnade tähenduses on Jumala ees, et kõik inimesed haiged ehk patused. Enamik inimesi seda haigust enda juures, kas ei märka või ei tunnista. Teatud mõttes on see inimeste puhul loomulik olek. Mida lähemale Jumal meid endale kutsub, seda enam hakkame me oma puudusi ja vigu märkama ja neid tunnistama. Selles tähenduses on ka kogudus nagu haigla, kus Kristus tuleb meist igaühe juurde ja parandab nii meie hinge kui ihu.

Viimasena juhib Jeesus tähelepanu meie välistele toimingutele sõnadega: „Ma ei taha ohvrit, vaid halastust!“ Issanda vend Jaakobus ütleb selle kohta, milline peaks olema meie teenimine: Jumala ja Isa silmis puhas ja laitmatu jumalateenistus on käia vaatamas vaeslapsi ja lesknaisi nende viletsuses ja hoida iseennast maailma poolt määrimata. Jk 1:27 Meie kommetel või rituaalidel ei ole iseeneses tähendust, kui need ei lähtu meie südame usust ja ei juhi meid armastuse tegudele, nagu ütleb ka prohvet Aamos:
 Aga teie õigus voolaku nagu vesi ja õiglus nagu kuivamatu jõgi! Am 5:24

Kui Jumal kutsub esimest inimest Aadamat, kes on oma Looja käsust üle astunud, põgeneb ta tema pilgu eest puude varju. Prohvet Joona, kes mõistis et torm oli sündinud tema sõnakuulmatuse tõtu, häbenes seda kutset nii, et ta oli valmis hüppama pigem laevalt tormisesse merre. Mõlema puhul näitas Jumal, et inimese valik ja soov tõrjuda neile osaks saanud kutset, oli vale ja et andeksandmise ja pääsemise leiab koos õiguse ja tõega samalt aadressilt Jumala enda juurest.

Jeesuse sõnad „Järgi mind“ puudutasid nii sügavalt tulevase evangelisti Matteuse südant, et ta tõusis ja järgnes talle kohe. See on sama üleskutse, mida Jeesus tahab, et me tema nimel teeksime, olenemata inimesest ja tema minevikust.