Kutse Jumala riiki    Lk 9: 57-62

Tänases evangeeliumis on Jeesus teel Jeruusalemma, kus teda ootab rist ja ülestõusmine. Seljataha jääb mitu aastat koos jüngritega õpetamist ja imetegusid. Nii ei ole tegemist tavalise teekonna vaid Kristuse kannatusteega. Temaga koos n ka kolm meest, kelle sõnadest ja vastustest ilmneb nende suhtumine oma õpetaja järgijatena. Nii võime endalt alustuseks küsida, kuidas elada oma elu Jumala tahtega kooskõlas ja tema juhtimises?

Jumala juhtimine toimib tihti nii, et meie enda tee pannakse ühel või teisel moel kinni. Selleski mõttes käis Jeesus oma teed tõelise inimesena. Ta käis seda kartmata Isa poolt seatud eesmärgi suunas, aga samas tundlikuna ja valmis muutma neid radu, mis viisid selle eesmärgi suunas. Siit meile ka eeskuju, minna oma teed kartmata, kuid samas vastuvõtlikuna Jumala juhtimisele. Kui üks tee pannakse meie ees kinni, on alati mõni teine tee ja teine võimalus. Mõnikord saavad Jumala plaanid teoks seal, kus meie enda kavad kukuvad läbi. Kõige otsem ja sirgem tee ei ole alati õigem. Teel ette tulevates ootamatute peatumistes ja meie enda kavade muutumises võivad seisneda Jumala võimalused. Inimene pannakse nendes olukordades otsekui proovile, kuidas ta neid muutusi, erandeid ja ootamatuid seisakuid vastu võtab. Neid ei saa elus keegi välistada, aga neisse saab suhtuda kui meile antud uutesse võimalustesse. Sattudes sellisesse  olukorda, ei tohiks meie kannatus katkeda, vaid meie osaks on jääda vaikseks ja mõelda, miks on nii sündinud, miks on just see olukord meid tabanud. Teinekord antakse vastus nendele küsimustele alles palju hiljem aga mõnikord ei saa me seda vastust selles ajalikus elus kunagi teada.

Nii meie kui Jeesuse jüngrite kiusatuseks on alati olnud ja on pigem kannatamatus ja soov saada näha oma töö tulemusi võimalikult ruttu. Häälekad reaktsioonid ja suur aktiivsus või koguni püha viha on sageli märgiks varjatud ebakindlusest või kärsitusest. Kui me ajame enda arvates õiget asja, soovime seda võimalikult kiiresti teostada. Jeesuse jüngrid elavad suure rõõmupeo ootuses ja arvavad, et nende õpetaja tee on selles maailmas sillutatud auga. Need, kes sellega ei nõustu, on nende silmis takistused, keda peab teelt kõrvaldama ja mitte inimesed, kelle pärast on Jeesus tulnud siia maailma, et nad võiksid pääseda. Kui Samaarlased ei võta Jeesust ja tema jüngreid vastu, tahavad Jaakobus ja Johannes taevast tuld nende külade peale kutsuda ja nad ära hävitada, aga Jeesus pöördus ümber ja sõitles neid. Seal kus on kaastundmatust ja vaimulikku pimedust, on pigem mõistlik minna ära teise külla.

Äraminemise tunnistus võib olla kohalolu omast tugevam. Äraminek või eemale tõmbumine ei tähenda enda sellest maailmast eraldamist, ega kirikule alternatiivsete liikumiste loomist. Sellist eeskuju ei ole Jeesus andnud.

Jeesust ei järgita nii nagu meie tahame, ega pelgalt oma otsuse kohaselt. Kogu inimese igatsus Jumala järgi on Jumala Püha Vaimu töö. Inimene arvab, et on selle otsuse ise langetanud, aga on varsti kogenud selle otsuse läbikatsumist. Iseendast loobumine, oma soovide ja eelistuste tahaplaanile jätmine, on tavaliselt raske ja pikk vaimuliku küpsemise protsess. Varakevadel usutleti uudistesaates aiapoodi külastanud keskealist paari ja uuriti millised on nende selle kevade soovid ja eelistused. Kui seda küsiti mehe käest, pani see vaatajaid ilmselt imestama. Mäletatavasti ütles, mees, et tema on vaid oma naise teenija, nagu šerpa, kes kannab teiste inimeste raskemaid koormaid. On tõsi, et ükski mägironija ei jõua tippu ilma nende koormakandjate abiga, kes on lisaks ka väga head kohalike olude tundjad. Teadmata konkreetse pere tausta võib arvata, et mehe kogemuseks oli perekonnarahu huvides täita naise tahtmist, kuid pikemalt kestnud abilelust õpitaksegi arvestama ennekõike teiste pereliikmete  vajadustega põhimõttel, et neile hea tegemine on ka endale hea tegemine. Teisalt võib sellist tunnistust inimese jumalasuhtes esile kui eeskuju, sõnakuulelikkusest teades, et minu Issand teab minust paremini mis on mulle hea ja seega ma püüan teha kõiges tema tahmist.

Tema tahtmine on ka see, et me hoolitseksime oma pere ja ligimeste eest. Mitmetes vanades kirikutes on olnud meeste ees, kes soovivad oma elu pühendada Issanda järgmisele peamiselt kaks valikut, kas seda teha pühenduses kas vaimulikuna teenimisele või luua pere ja hoolitseda selle eest. Viimselt on Kristus see, kes on kandnud meie eest meie raskeimad koormad Kolgata ristile, et me suudaksime kord jõuda oma elu eesmärgile ja pärida igavese elu. Omast jõust, ilma tema abita me seda teha ei suuda.

Jumala kutse puhul on olemas oma kindel kord. Esmalt peab olema Jeesuse juurde tulemine ja tema järgimine, seejärel järgneb läkitamine tema saadikuna. Neid kahte protsessi, esmalt vanast välja toomine ja uuena ehk muudetuna tagasi andmist, kokkutõmbamist ja avardamist kasutas Jeesus võrdpiltides uuest paigast ja vanast riidest ning värskest veinist ja vanadest nahklähkritest.

Alguses kuuldud evangeeliumist jääb meile mõistmatuks, kuidas saab Jeesus vastandada oma isa matmist ja enda järgmist. Sellele on mitu selgitust. Esmalt ei tähendanud mehe soov oma isa matta mitte seda, nagu oleks isa surnud vaid tema sooviks oli oma isa eest hoolitseda ja alles pärast tema surma, kui ta on vabanenud kohustusest oma isa eest hoolt kanda, Jeesust järgida. On arusaadav, et kes sellist otsust edasi lükkab selle põhjendusega toob selle vaid ettekäändeks.

Teine selgitus võib olla selles, et need kellel puudub tegelik osadus Jumala ja kogudusega, peavad samuti oma lähedasi matma, aga nad teevad seda oma parema äratundmise ja kogemuse järgi leinas austusest lahkunu vastu, aga selle juures ei pruugi olla neil igavese elu lootust, kui nad seda ise ei usu. Võib ka juhtuda nii, et usklikku ema või isa ei mata lapsed nii, nagu see oleks olnud usklikele vanematele kohane vaimuliku talitusena, või viimasel ajal on kahjuks ka näiteid, kus inimesele ei korraldada üldse mingit talitust vaid urn pannakse lihtsalt soovitud kohta või kellegi kalmule, laiemalt pereliikmeid või lähisugulasi sellest teavitamata.

Ajaloolise tõe huvides tuleb märkida, et juutide matused on koosnenud kahest osast, millest esimesel juhul toimub matus võimalikult kiiresti pärast surma ja millest võtavad osa vaid lähemad pereliikmed. Teine ja pidulikum matus, kuhu kutsutakse ka rohkem osalejaid, toimub palju hiljem kui lahkunust on kuvas kliimas jäänud alles vaid luud mis asetatakse vastavasse luukirstu. Antud näites võis olla mehe puhul palve, et ta võiks korraldada oma isa pidulikuma luude matmise.

Kartaago linnas 2 sajandil sündinud Kirikuisa Tertullianuse järgi kutsus Jeesus oma jüngreid preesterlikku teenistusse, aga preestrid ei saanud Moosese seaduse järgi surnuid puudutada. Põhimõtteliselt otsis aga mees viisakat põhjendust, miks talle antud kutset edasi lükata või sellest loobuda, aga Jeesuse jaoks oi tema järgmine kõige olulisem, kuna teist võimalust ei pruukinud inimene enam saada.

Evangeeliumites kohtame me siis nelja erinevat suhtumist Jeesuse kutsesse. Need kes tema kutse hülgavad, kasutavad selleks erinevaid põhjuseid. Samaarlased olid seotud usuliste eelarvamustega, armastades rituaale rohkem kui algset allikat mis voolab välja elavat vett. Teised tõid esile mõistuslikke põhjuseid, mille taga oli tegelikkuses sügavam põhjus ja nimelt inimese ebausk ja jumalavastalisus, mille põhjustajaks on patt. Mitmed arvavad et see maailm pakub suuremat õnne kui see mida pakub Jeesus. Selle maailma õnn on muidugi ebapüsiv ja lõpuks veab sellesse uskujat alt. On ka neid, kes alguses lubavad oma elu tuua Jumalale, kuid hiljem taganevad sellest otsusest ja selle maailma meelsus saab nende juures varasemast tugevamat meelevalla. Jeesus räägib selles oma tähendamissõnas külvajast. Nendest mõnigi loobub usust siis kui tulevad raskused, aga samas mõni juurdub sügavamale ja tema usk saab kannatustes tugevamaks.

Need kes toovad välja vabandusi otseselt ei tõrju kutset aga esitavad mitmeid usutavaid põhjendusi, miks nad just praegu ei ole valmis sellele teele asuma. Ometi ei saa midagi jääda või tulla patuse ja päästja vahele. Väike kivi võib jääda tee tolmus märkamatuks aga kui see kivi läheb sinu kinga sisse, ei saa sa enam kaua edasi käia vaid pead peatuma ja selle kinga seest välja võtma.

Issanda järel käimine ei ole kerge ülesanne kuna tema poolt seatud tingimused ei tee seda ka lihtsamaks. On lihtne teda järgida, kui see juhib meid valikute juurde, mis on meile inimlikult meeldivad või kerged. Samas võib see tähendada ka erinevate valikute kaalukausile seadmist, mis ei pruugi olla nii meeldivad.

Kui sa annad kogu oma elu Jumala kätte, võid sa uuel moel taas leida ka oma lähedased ja sõbrad, kodu ja kodumaa, saad hoolitseda oma vanemate elupäevade ja nende kristliku ärasaatmise eest. Liigselt innukate vastandiks on pikaldased, kes kuidagi ei saa oma endise eluga lõpparvet teha, vaid ikka vaatavad piltlikult üle õla endise elu peale tagasi. Looja on loonud meile silmad eesoleva vaatamiseks. Sellised on ka ususilmad. Apostel ütleb Filipi kirjas: “ma unustan kõik, mis on taga, ja sirutun eesoleva poole.” Fl 3:13

Evangeeliumit lugedes ja kuulates võib imestada, et Jeesuse järgijate hulk kõigest hoolimata kasvas mida lähemale ta Jeruusalemmale jõudis. Tema kutsele on inimese südames alati vastuvõtlikku pinda. Jumal on loonud meie sisse tühimiku, mida üksnes tema saab täita See inimese südame igatsus on nii meie kui kõigi inimeste võimalus.