Mt 16: 24-27

Siis Jeesus ütles oma jüngritele: „Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle!  Sest kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu pärast, leiab selle. Sest mis kasu on inimesel, kui ta võidaks terve maailma, oma hingele teeks aga kahju? Või mis oleks inimesel anda ära oma hinge lunahinnaks? Sest Inimese Poeg tuleb oma Isa kirkuses koos oma inglitega ja siis tema tasub igaühele selle tegusid mööda.

Tänase pühapäeva teema on Kaduvad ja kadumatud aarded, kus Jeesus räägib enda salgamisest ja oma risti kandmisest meie mõistes suhteliselt noortele apostlitele. Sel puhul on imestatud selle üle, et Ta rääkis risti kandmisest enne Kolgata sündmusi. Ristis nähakse ühelt poolt vägivaldset kannatust ja teisalt võidu ja lunastuse märki. Enda salgamine ei tähenda enda üle valitsemise väljanäitamist, vaid enda andmine Kristuse teenistusse. Need, kelle elu eesmärgiks jääb iseenda teenimine, ei ole valmis olema Kristuse järgijad

Kord küsinud vaimulik isa oma õpilastelt, millest te tunnete ära, et öö on lõppenud ja päev alanud? Üks õpilastest vastanud, siis kui ma suudan aovalguses koeral ja lambal vahet teha. Ei, vastanud õpetaja: „Öö lõpeb siis, kui sa suudan inimeses näha oma venda. Seni valitseb sinu südames ja hinges pimedus. Aga vaimupimedus taandub alles siis, kui sa tunned sellessamas inimeses ära ka vaenlase ja oskad vaenlast näha ka omaenda peegelpildis.“

Kristlus ei tähenda maailmaeitust või selle maailma eest põgenemist, vaid elamist taevariigi kodaniku väärikusega. Jeesus ei käskinud meid salata maailma, vaid oma mina. Sellega pidas ta silmas pigem positiivset kui negatiivset, jüngrite vabadust ja sõltumatust kõigest muust, välja arvatud Jumalast. Enese salgamine tähendab omaenda soovidest loobumist olulise ülesande või eesmärgi täitmiseks, samamoodi kui õpilased piiravad oma vaba aega eksamiteks ettevalmistamiseks või täiskasvanud mõne olulise kohustuse täitmiseks keskendudes. Siin on küsimus selles, mis on meie endi prioriteedid ja mis on meile oluline?

Jeesuse järgimine tähendab selle tee valimist, mis juhib meid inimelu keskmesse ja ajast igavikku. Me peame igapäevaselt tegema valikuid, et jõuda seatud eesmärkidele. Selleks on meile antud mitmeid abivahendeid nagu kaardid või liiklusmärgid ja muidugi elektroonilised abimehed. Alati ei saa ka neid usaldada ja siis peab küsima teed, kas telefoni abil või teel ettejuhtuvatelt inimestelt. Euroopas on mõnel pool teede ääres ristid või kabelid, kus peatuda ja palvetada. Palveränduritele on teede äärde märgitud kammkarbi kujulised märgid, mis näitavad liikumise suunda. Nähtavateks maamärkideks meie maastikel on risti või kukega tornis olevad kirikud, kus tavaliselt kõlavad ka kellad, mis kutsuvad peatuma või osalema jumalateenistustel.

Jeesusele tähendas risti kandmine jumaliku olemuse riietamist inimlikuga selleks, et anda oma hinge lunaks paljude eest. Jüngrile tähendas risti kandmine Kristuse armastuse pärast loobumist sellest, millest ta ühelgi maisel põhjusel polnud kohustatud loobuma. Loobumine on vabatahtlik tegu. Selliseks loobumiseks sai ainsaks motiveerivaks jõuks olla Kristuse armastus. Apostel Paulus ütleb 2 Kor kirjas: „Kristus on surnu kõikide eest, et elevad ei elaks enam enestele, vaid temale, kes on nende eest surnud ja üles äratatud.“

Meil ei kästa siis kanda Kristuse, vaid enda risti: „Kui keegi tahab käia minu järel, siis võtku ta oma rist enda peale.“ Meie rist võib olla ka kannatamise osadus Kristusega. Rist võib olla seotud mittemõistmise, pilke, laimu, teotuse, majandusliku kahju või ka surmaga. Lunastus tuleb aga üksnes Kristuse kaudu. Kui meie kanname risti on see märk ristist mida kandes Jeesus meid lunastas. Meie ülesandeks on olla Kristusega tema kannatuse osaduses Jumala riigi heaks ja ligimese kasuks. Risti kandmise juures ei ole seda võimalik teha enda salgamiseta.

Terve maailma võitmine on tegelikkuses meie ajastu inimestele reaalne eesmärk või vähemalt soov. Aga kuidas saab üks hing kaaluda üles tervet maailma? Siin ei pea valima oma hinge ja maailma, vaid Kristuse ja kõige muu vahel. Inimene, kes ohverdab oma südametunnistuse, aususe, usu ja armastuse millegi muu vastu, ohverdab seesmise väärtuse välise vastu, igavese väärtuse kaduva vastu. Sellel maailmal on nii algus kui lõpp , aga selle aja hoomamatuse tõttu meie jaoks, suudame me ehk mõelda oma elu alguse ja lõpu peale. Ometi on midagi, mille ei ole algust ega lõppu, midagi, mis on aja ja ruumi piiridest väljaspool.

Seda silmas pidades suudame ületada piire, mis takistavad meid nägemaks teises inimeses oma ligimest: Soome kaitseekspert kirjeldas tagasivaates oma missioonisõdurina teenimisele Aafrikas, et neil oli küll sõjaline ettevalmistus, kuid alt vedas inimeste psühholoogiline ja vaimne ettevalmistus. Nii pidi ta nägema kuidas tema enda kaasmaalased olid valmis kohalike laste nähes maha valama pudelimett samal ajal kui kohalikel ei olnud juua mujalt kui vihmavee lompidest. Samas on Vietnamis teeninud sõdur kirjeldanud, kuidas kohalik laps ei olnud valmis võtma vastu tema poolt akutud leiba, kuna kohalikele oli õpetatud, et vaenlast ei saa usaldada. Sõdur hammustas siis leivast ise ja andis lapsele ja nii sai usaldus tagasi võidetud.

Issand kutsub sellisest leivast osasaamisele. Tema on maitsnud enne meid surma ja muutnud selle eluks ja nüüd ta pakub meile seda leiba oma ihu ja vere näol armulaua leivas ja veinis.