Kaarma Peeter-Pauli kirik enne koguduse aastapäeva jumalateenistuse algust Foto: Anti Toplaan

Jeesus läks üles mägedesse ja kutsus enese juurde, keda Ta ise tahtis, ja need tulid Tema juurde. Mk 3:13

Kaarma kiriku nimepäeva ehk peeterpaulipäeva tähistame täna, mil meie kiriku kogudustes peetakse apostlite pühapeva mille teemaks on Issanda teenistuses.

Jeesus läheb üles mäele, et valida välja need, kellest peavad saama Ta apostlid, Tema täievolilised saadikud ja esindajad. Nii nagu meie kihelkonnakirikud o ka Kaarma kirik rajatud meie esivanemete  poolt nähtavale ja olulisele kohale mitme tee ristumispaigas. Siia on inimesed sajandide jooksul kokku tulnud nii rõõmsatel kui rasketel aegadel. Kirik on koht kus Jumal kõnetab meid oma sõna ja armuvahendite ehk ristimise ja armulaua kaudu.

Igal ajal ja tegevusel on oma aeg, aga mingil ajal oleme me valmis võtma vastu Jumala kõnetust ja kui seni oleme ehk sellest kirikus kordi mööda sõitnud, siis ühel päeval on aeg seal peatuda, et anda oma elus tõotus, mida oleme oma südames juba mõnda aega kandnud.

Kaarma kirik on üks teeliste kirikutest mis on pea igapäevaselt oma uksed avanud kõigile inimestele, kes soovivad oma teel peatuda ja siia sisse astuda. Elu ristteedel me ikka peatume ja teeme valikuid millises suunas edasi minna, ja kui me teeme inimese valiku lihtsamaks nii, et eemaldame kiriku nähtavaks saamiseks seda varjavad puud, siis on see võimalus kuidas aidata nendele valikutele kaasa.

Ilmselt kõige värskem Kaarma koguduse liige on sellest kirjutanud oma sotsiaalmeedia postituses: ”Sai täna Kaarma kirikust mööda sõidetud ja korra sisse piilutud ning ennäe koguduse õpetaja oli ka kohal. Ta just kui kohe nagu ootas seda külapeal ringi kondavat paganat, et see vähe vaguramaks muuta.“

Meie tahame oma elus teha ikka ise oma valikuid ja olla ise nö. ”mehed,” aga hakates mõtlema sellele, kuidas meie endi tee on kulgenud Jumala ja koguduse osadusse, peame tunnistama, et meid on sellele teele kutsutud või juhatatud.

Jeesus annab neile, keda Ta ise on valinud, võimaluse tema juurde tulla ja teda järgida. Seda tehes, ei tule me lihtsalt Tema juurde, vaid, mõeldes Jeesuse esimestele jüngritele, saavad nendest Jeesuse järgijad, kõike senist maha jättes.

Kunagine koguduse ja kristlaste tagakiusaja Paulus kirjutab sellest omal ajal avalikus kirjas Filipi kogudusele: Ma pean kõike kahjuks Issanda Kristuse Jeesuse kõikeületava tunnetuse kõrval. Tema pärast olen ma minetanud kõik selle ja pean seda pühkmeiks, et saada kasuks Kristust Fl 3:8

Jeesus mitte ainut ei nimeta või määra näiteks Peetrust ja Paulust oma apostliteks, vaid teeb nad apostliteks mis tähendab kindla ülesandega läkitamist.

Nii nagu Iisraeli rahvas sündis Siinai mäel, kuhu Mooses koos rahva vanematega kogunes alustas Jeesus uue Iisraeli kogumist Galileas asuval mäel. Tema ümber oli koondunud 12 jüngrist koosnev uue Jumala rahva tuumik. Nende eeskujudeks olid Jaakobi 12 poega kui Iisraeli suguvõsade patriarhid.

Apostlid peavad olema need, kes istuvad kord «kaheteistkümnele troonile Iisraeli kaheteistkümne suguharu üle kohut mõistma» ning kelle kaudu Issand «taastab Iisraeli kuningariigi»

Nemad ei ole mitte ainult Jeesuse esindajad, vaid ka Tema tahte teostajad. Ta annab neile osa oma meelevallast, eeskätt meelevallast kuulutada evangeeliumi ja ajada välja kurje vaime. Jeesuse apostliks olemise juurde kuuluvadki eeskätt kolm asja: «…et need oleksid Temaga ja et Ta võiks nad läkitada kuulutama ja et neil oleks meelevald kurje vaime välja ajada.»

Ei ole võimalik Jeesuse nimel kuulutada ilma püsivalt Temaga olemata. Nii ei ole võimalik olla Jeesuse apostel, s.t Tema poolt välja läkitatu, ilma Tema juurde jäämata. Jeesus üksi on uue Jumala rahva kese, kõik kõiges. Tema jüngrite ülesanne on püsida temaga osaduses ka pärast tema taeva ülendamist, mille järel on ta andnud omadele tõotuse olla nende keskel kuni maailma ajastu lõpuni.

Jeesus läkitab oma jüngris välja tema meelevallaga kuulutama evangeeliumi, tervendama haigeid ja ajama välja kurje vaime. Need kuuluvad Markuse evangeeliumi järgi ka Jeesuse enda peamiste tegude hulka. Ta alustab oma avalikku tegevust kuulutusega: «Aeg on täis saanud ja Jumala riik on lähedal. Parandage meelt ja uskuge evangeeliumisse!»

Kristlik kirik ja selle erinevad ametid said alguse sellest läkitamisest. Ilmselt ei ole juhus, et Saaremaal on 12 kogudust ja kihelkonda, millel on oma ajalooline kirikuhoone. Need on mitte ainult olulised maamärgid, vaid ka tunnistust sellest kuidas Kristuse kirikus on evangeeliumi kuulutamise tööd jagatud igasse maa piirkonda, et seda siis kohtadel jätkata ja jagada.

Kuigi Kaarma kiriku juures on arvatavalt tegutsenud omal ajal ka klooster, ei ole kiriku olemuse juurde kuuluv inimestest eristumine või eemale tõmbumine, vaid püsides osaduses algse allika ehk Issanda endaga, kutsuda ja juhtida eksinuid osadusse Issanda enda kui elu allikaga.

Apostlite valimine näitab ühelt poolt nende kutsumuse suurust, teisalt aga nende inimlikkust. Nad pidid veel palju õppima ja saama Jeesuse käest korduvalt noomida, koguni sõidelda oma uskmatuse pärast (Mk 16:14); nad jätsid Ta maha, kui Ta oli suurimas hädas, ent kahetsesid siiski ja tulid tagasi. Ilmselt ei kutsunud Jeesus oma apostliteks kõige paremaid, targemaid ega võimekamaid mehi, keda oleks Galileast või kogu Iisraelist võtta olnud – aga Ta kutsus just need, keda Ta ise tahtis. Ta andis neile üle oma missiooni ja kinnitas neid selleks enda meelevallaga.

Ta teeb ka apostlid oma meelevalla osaliseks, ja kui nad jäävad Talle ustavaks, siis ei pea nad kartma ega kõhklema, vaid võivad teada, et nii nagu heitlikust Siimonast saab kindel Kalju – Peetrus –, saadavad neidki mitmesugused tunnustähed: Jeesuse nimel «ajavad nad välja kurje vaime, räägivad uusi keeli, tõstavad paljaste kätega üles mürkmadusid, ning kui nad jooksid midagi surmavat, ei kahjustaks see neid; haiged, kellele nad panevad käed peale, saavad terveks» (Mk 16:17j).

Me kõik oleme kutsutud osalema Kristuse apostolaadis, olles samaaegselt üksnes inimesed. Aga me võime olla ka kindlad, et nagu Jeesus tahtis tookord valida oma saadikuiks just neid kahtteistkümmet, nii on Ta tahtnud, valinud ja kutsunud meid – erinevatesse ülesannetesse, aga eeskätt kõiki ühtviisi igavesele õndsusele. Me kõik vajame Tema armu, et sellele kutsumusele ustavaks jääda. Keegi meist ei ole ennast ise loonud, me kõik oleme Tema teos Kristuses Jeesuses loodud heade tegude tegemiseks, nii nagu Jumal on juba enne meile seadnud, et me teeksime seda.» (Ef 2:10).