Mt 8:23-27

Jeesus astus nüüd paati ja ta jüngrid läksid temaga kaasa. Ja vaata, järvel tõusis suur torm, nii et lained katsid paadi. Aga Jeesus magas. Ja jüngrid tulid ta juurde ja äratasid ta üles, öeldes: „Issand, aita! Me hukkume!” Tema ütles neile: „Miks te olete nõnda arad, te nõdrausulised?” Siis ta tõusis püsti, sõitles tuuli ja järve ning järv jäi täiesti vaikseks. Inimesed aga imestasid, öeldes: „Kes ta siis selline on, et isegi tuuled ja järv kuulavad tema sõna?”

Ajaloolane ja suursaadik Margus Laidre meenutas õiguskantsleri kantselei loengute sarjas peetud ettekandes eelmise aasta kevadel „Kas sõdadeta maailm on võimalik?“ juudi päritolu Ameerika Ühendriikide diplomaat ja poliitik Henry Alfred Kissinger tõdemust, kelle sõnul on Venemaa nagu hiilglaslik ookeani laine, mis rullub edasi. Sellele järgneb mõõn, kus ta tõmbub tagasi. Selline liikumine ei lakka. Margus Laidre tõdeb, et suure laine mõõna ajal, mis on meie rahvale ja maale ajaloos kõige parem aeg, tuleb maksimaalselt ära kasutada seda, et vesi järgmise laine ajal ei tuleks meie suunal nii kaugele kui eelmisel korral.

Oma ajaloolise kogemuse pinnalt oleme rahvana sellisest kogemustest midagi õppinud. Rahva jaoks pöördelistel aegadel on jäetud kõrvale poliitilised erimeelsused ja püütud keskenduda kõige olulisemale, rahva ja riigi säilitamisele. II Maailmasõja lõpus 1944 suvel koondusid seni erinevatel seisukohtadel olnud poliitilised jõud Eesti rahvuskomitee ümber, mille esimeheks valiti Otto Tief, kel olid tihedad sidemed Jüri Uluotsaga. Loodeti 1918. aasta 24. veebruari kordumisele, et sakslaste lahkumise ja Punaarmee saabumise vaheajal kuulutada välja Eesti taasisiseisvumine ja moodustada ajutine valitsus. Eesti vabadus on ju ajaloos sündinud sõdade poolt tekitatud muutustest.

Nii määras 18. septembril Jüri Uluots presidendi kohusetäitjana ametisse Otto Tiefi välistuse, mille koosseisu kuulus 10 ministrit ja sõjavägede ülemjuhataja. Ilmus Riigi Teataja ja raadio teel deklareeriti käimasolevas sõjas erapooletust. Pika Hermani torni heisati rahvuslipp ja püüti korraldada pealinna kaitset.

21. septembri õhtul lahkus valitsus pealinnast. Lootes Läänemaalt Rootsi pääseda. Tegelikkuses langes enamik valitsuseliikmeid NSV Liidu julgeolekuorganite kätte. Rakselt haigel Jüri Uluotsal läks korda jõuda Stockolmi. “ Oma surivoodil 9. jaanuaril 1945 ütles Jüri Uluots: „Läbi raskeimate raskuste saavutame uuesti vaba isamaa.“ Hoidkem oma isamaad ja palvetagem isamaa eest!

Jeesus annab meile eeskuju selles, milline on õige usk ja usaldus. Kuna tema teab mis inimest võib ohustada, saab ta aidata meid, kes me elame nende ohtude keskel. Jeesus aitab meid meie hädas.

Leotud evangeeliumis on märkimisväärsed vastandid nagu meri ja hirmust vallatud jüngrid, ning magav Jeesus. Veel jüngrite endi sees möllavat tormi vaigistab ta oma rahulikkusega nagu on vaigistanud ka loodusjõudu. Jeesus ei manitse neid vallanud hirmu, mille on ka kriisides kasutatav vahend, vaid nõrga usu pärast. Hirm on ebausu vili ja usaldus usu tagajärg. Ajaloo stiihiate ees on meie rahvas seisnud raskete valikute ees. 1944 aasta sügise hakul valitseva meeleolu võib võtta kokku lausesse „Minna ei taha, aga jääda ka ei saa.“ Jättes maha oma ajaloolise kodu ja ohverdades sageli oma säästud, mindi vastu tormisele merele ja vee tundmatule tulevikule. Neid minemisi on täna meenutatud paljudel randadel üle Eesti. Paljudel oli kaasavõetud väheste asjade hulgas piibel, kus Issand ütleb oma rahvale: Ärge heituge ja ärge kartke neid! Issand, teie Jumal, kes käib teie ees, sõdib teie eest, nõnda nagu ta teie silme ees tegi teie heaks Egiptuses (5 Ms 1:29-30)

Jüngrid kaotasid ootamatult tärganud tormis peatselt suunataju ja neid valdas inimlik hirm. See on loomulik ja inimlik tunne. Nii nagu igas paadis on tüürimees on igal rahval oma juhid, kes peavad valima õige suuna, ületama raskused, motiveerima oma meeskonda ja juhtima nad seatud eesmärgile.

Suurte lainete vaheline aeg ei ole mitte ainult ettevalmistuseks oma piiride kaitseks ettevalmistamiseks, vaid ka rahva vaimse jõu kasvatamiseks. 5% rahvuslikust kapitalist võime me piisavalt pingutades saavutata tehnilise valmisoleku uue tõusulaine saabumiseks, kuid sama oluline on ka rahva vaimu ja kaitsetahte tugevdamine, kus  kirikul ja selle kogudustel oli ja on täita, oluline osa mis hoiab usku Jumalasse ja annab oma panuse palve ja teoga, et anda rahvale lootust.

Võime vaid oletada millised olid Otto Tiefi valitsuse ministrite valikud ja meeleolud, keda oli arvuliselt ligikaudu sama arv kui Jeesuse jüngreid.

Jeesuse jüngrite  meeli valdavad ümbritsevad olukorrad, aga mitte usaldus sellele, et Issand ise viibib koos nendega samas paadis. Kuid kõigest sellest hoolimata hüüavad nad appi Jeesust ja loodavad, et tema üksi võib neid päästa, kuigi nad ei kujuta veel ette kuidas või mille kaudu see võiks sündida.

Jumal võib viia endi omi raskustesse eesmärgipäraselt neid proovile pannes, aga tema annab ka lootusetust olukorras lootust. Jumal on pannud oma rahvast kasumuste keskele kui Psalmis 107 kujutatakse inimest erinevate ohtude keskel väljapääsu otsides: Aga oma ahastuses nad kisendasid Issanda pooleja tema kiskus nad välja nende kitsikustest. Vanad usklikud on seda nimetanud kolmekordseks armukorralduseks mille osadeks on häda, abi ja tänu.

Martin Luther, on omal ajal öelnud, et rasked olukorrad õpetavad meid palvetama kogu südamest, milleks ei ole vaja palju sõnu ega pikka palvet.

Raskeid olukordi kogeb oma elus pea iga inimene. Jüngritel oli eesõigus õppida ja viibida Jeesuse enda kõrval. Nii nemad kui ka meie püüame ikka ja jälle siiski toime tulla kõiges tormides ilma tema abita omal jõul. Ilmselt õpime alles siis lootma Jumala abile, kui mõistame et ka meie parimad oskused ja suutlikkus ei vii meid alati soovitud eesmärgile.

Jeesusega koos paadis olnud mehed ei olnud eluvõõrad ja oskusteta, vaid karastunud kalurid kes tundisd selle järve omadusi ja iseloomu. Antud olukorras sellest siiski ei piisanud.

Jeesuse meelevallast loodusjõudude üle on tormi vaigistamine mõjutanud ilmselt kõige enam kristlikku kuulutust, millel on märkimisväärne jälg ka vaimulikes lauludes. Need laulud on andnud lohutust ja lootust siis kui inimene on sattunud nende olukordade keskele.

1939 aastal oli Poola rahval meeles omaaegse riigipea ja sõjaväe rajaja Józef Piłsudski moraalne testament, kus seisis: „Saada lüüa, kuid mitte alistuda, see on võit“.

Genetsareti järvel toimunu nagu ka meie rahvaga toimunu toob lohutust ja lootust ja ka meie sisemistele võitlustele ja tormidele. Nii mõnigi hädasolija on kogenud seda, millest kirjutab laulu ”Elu on kui meri” sõnade autor Georg Kiviste: Õnnista mu elu, õnnista mu tööd! Vaigista mu valu, valgusta mu teed! Käest mul kinni võta ja mind taluta, ära iial jäta Sa mind üksinda.

 + Anti Toplaan