22. september on märgitud meie kalendritesse vastupanuvõitluse päevana. Selle läte on Läänemaal, Põgari palvemajas. Just seal pidas 1944. aasta 22. septembril oma viimase istungi legendaarne Otto Tiefi valitsus, mille oli ametisse nimetanud Eesti riigipea kohusetäitja professor Jüri Uluots. Oli üleminekuaeg – üks vaenlane (Saksamaa) oli lahkumas, teine (Nõukogude Venemaa) naasmas. Naasmas oli surmavaenlane.
Just samal päeval heisati Pika Hermanni torni uuesti kuldse sirbi ja vasaraga punalipp. Enamik Tiefi valitsuse liikmeid vahistati, osa lasti maha, mõni üksik pääses vabasse Läände.
Algas pool sajandit kestnud vastupanu võõrale võimule, et jääda ellu, et jääda rahvana iseendaks. Kes läks metsa, kes rakendus välisvõitlusse USA-s, Kanadas, Rootsis jm. Kes kuulas salaja Ameerika Häält või Vabaduse Raadiot, kes pühitses vargsi, kardinate taga, jõulusid.
Kümned tuhanded meie kaasmaalased liikusid 81 aastat tagasi lääne poole, et jõuda mereranda ning pääseda mõnele laevale või paadile, et põgeneda kodumaalt. Paljude teekond kulges läbi Kullamaa. Neil vasardas peas üksaimus mõte: minna ei taha, kuid jääda ei saa. Ees ootas tormine lainetus merel. Loobumine oleks aga tähendanud pikka teekonda itta – küüditamisvagunis. Selle kohta oli meie rahva mälus ere mälestus suvest 1941. Nii et polnud pääsu – tuli minna. Elama võõrsil. Algas vastupanuvõitlus vabas maailmas.
Ja siis – pärast pikki aastakümneid – see viimaks tuli. Vabadus, millesse paljud vanemad eestlased enam ei suutnud uskuda. Vabadus tuli koguni vereta, laulva revolutsioonina. Kirikud olid jälle puupüsti rahvast täis. Ja mitte üksnes jõululaupäeval. Muinsuskaitseliikumine hõlmas pühakodasid. Kirikuelu ja ilmalik maailm ulatasid teineteisele käe.
Kuid aastad möödusid ja siis hakkasid kirikud uuesti tühjenema. Rahatähed muutusid pühakirjast etemaks. Kodumaa tolm paljudel saabastel osutus kergeks – see pühiti maha ühe käeliigutusega. Hüüdlauseks sai taas muistsest Roomast tuntud: „Leiba ja tsirkust!“
Oleme oma vabal kodumaal jõudnud vaimse ja kõlbelise segaduse aega. Me ei tea, mis on meie kaugemad sihid, mis on meie edasise arengu mõte ja sisu. Meie elu on muutumas aina pealiskaudsemaks. Üsna sageli on see lastetu – teadliku valikuna. Aga kes toetab kord lastetut vanurit, kes abistab pensionäri?
Eestis räägitakse palju riigireformist. Aga riik algab siiski tema kodanikust. Kui kodanik ei suuda iseend reformida, pole riigil mingit lootust. Iga üksiku kodaniku tugevus on tema mälu, tema tahe ja tema usk. Meie vanaisade põlvkond koosnes tugevatest inimestest. Needsamad ohvrimeelsed Tiefi valitsuse liikmed on selle tõdemuse kõige ilmekam kinnitus.
Muinsuskaitseliikumisest välja kasvanud MTÜ Konstantin Pätsi Muuseum on korraldanud alates aastast 2006 väga tihedas koostöös EELK-ga vastupanuvõitluse päeva pühitsemist – meie märtritest riigivanemate mälestamist. Selles pühendunud tegevuses on olnud eestvedajaks meie ühingu asutaja, väsimatu Elle Lees, kes tänavu kutsuti ära teispoolsusse. Me langetame Elle Leesile mõteldes oma pea.
Ka tänavu – täna, 22. septembril – mälestasime Tallinna Metsakalmistul Eesti riigi juhte. Riigipeade auks süütasime küünlad. Varem on kaheksal järjestikusel aastal samal kuupäeval süüdanud 16 küünalt peapiiskop emeeritus Andres Põder – Tallinnas Piiskoplikus Toomkirikus, Pühavaimu kirikus, Tartu Jaani, Narva Aleksandri, Pärnu Eliisabeti, Viljandi Jaani, Kuressaare Laurentiuse ja Haapsalu Toomkirikus. Paide Püha Risti kirikus süütas küünlad nüüdne peapiiskop Urmas Viilma.
Miks on väljapaistvad kirikujuhid neid küünlaid nii järjekindlalt süüdanud? Küünal on sümbol – see märgib ELU TULD. Me oleme sajandite heitluses kõigest hoolimata siiski alles jäänud. Pole olnud ühtki sajandit, mis oleks möödunud ilma sõdadeta. Meie rahva ajalugu on sõdades ellujäämise lugu.
Kõige rängem sajand oli 20-nes. Siis oli kaks maailmasõda. Eestil oli esialgu õnne – meie riik sündis Esimese ilmasõja sütel. Vabadussõda oli ilmasõja järg. Me ehitasime oma riigi üles. Meie rahvas oli haritud. Esimene eestikeelne raamat ilmus juba aastal 1525 – s.o. 450 aastat varem. Meie esivanemad õppisid lugema ja kirjutama. Nad õppisid pühakirja lugema. Kõige tabavamalt on seda kirjeldanud kirjanik Tammsaare Vargamäe Andrese näitel.
Kui Esimene ilmasõda möödus Eesti ajaloos talutavalt, siis Teine ilmasõda oli risti vastupidi. Teine ilmasõda röövis meilt vabaduse, röövis meilt meie oma riigi. Siiski oli 20. sajand meie vastu sel määral suuremeelne, et sajandi lõpus saime oma vabaduse tagasi. Meie vabadus oli pooleks sajandiks riisutud, aga Eesti riiklus kestis edasi. Seda tuletas meile iga aasta 24.veebruaril raadio kaudu meelde suursaadik Ernst Jaakson. Seda võisime kuulda läbi segajate ragina.
Nüüd on 21. sajand. Ja kahjuks ka mitte ilma sõjata. Meie suur idanaaber on tunginud kallale endast palju väiksemale naabrile – oma suguvennale – Ukrainale. See on toonud Euroopasse palju geopoliitilist ebakindlust. Sellised traditsiooniliselt erapooletud riigid nagu Soome ja Rootsi on liitunud NATO-ga. Nad on aru saanud – nende vabadust kaitseb kõige paremini usutav heidutus.
Ka meie riigis on aru saadud – heidutus peab olema usutav. Seetõttu on meil viimasel ajal palju arutatud riigikaitse tugevdamise üle, kaitsekulutuste suurendamise üle. Kui me suurendame oma riigikaitse eelarvet, tähendab see, et saame oma leivale võid peale määrida õhemalt. Õhem võikiht leival võib aga olla tervislik. Me peame nägema tervikut: kumb on tähtsam – kas neelata palju võid või suuta olelusvõitluses ellu jääda.
Seetõttu on oluline: kui meil arutatakse kaitsekulude suurendamist, peab igaüks meist mõtlema – mida see mulle tähendab. Kas mina pean oma rihma koomale tõmbama? Kas ma saan sellest aru? Kas ma olen sellega nõus? Kas ma suudan oma rihma koomale tõmmata?
On meie õnn, et meie lähedased naabrid Soome ja Rootsi on nüüd meiega samas paadis. See tugevdab heidutust. Mida tugevam on heidutus, seda suurem on lootus, et rahuaeg kestab edasi. Me peame tegema kõik endast oleneva, et rahu püsiks. Meid peab selleks kannustama tugev tahe ja meie noorsoo võimekus. Me ei tohi voli anda hirmule. Hirm on väga halb abimees. Hirmu ei tohi kunagi usaldada.
Täna, 22. septembril 81 aastat tagasi algas meie rahva kauakestnud vastupanu võõrale võimule. Me oleme mõtetes oma esiisadega, kes toona seda vastupanu juhtisid ja meile õiget eluhoiakut õpetasid. Me peame toonaseid õppetunde mäletama. Need annavad meile usku ja jõudu!
Me oleme vaba rahvas ja me peame ka käituma vaba rahvana. See tähendab – me peame oma tegemistes olema väärikad. Me ei tohi üksteisele halba soovida. Me peame oma tulevikku ehitama loovalt ja uskudes oma jõusse.
Tänasel sümboolsel päeval on õige meenutada tänumeeles neid meie eelkäijaid, kes on meie praeguse heaolu võimalikuks teinud. Ma tahan avaldada täna tänu kõigile varasematele Eesti vabadusvõitlejatele. Ma langetan mõttes pea meie Vabadussõja sangarite ees! Ma mõtlen tänuga nendele Eesti sõjameestele, kes Teises maailmasõjas võitlesid Eesti vabaduse eest Soome mundris või ka Saksa mundris. Ma avaldan austust Eesti metsavendadele ja Eesti pagulastele, kes pikkadel külma sõja aastatel võitlesid Eesti vabaduse eest.
Aga me ei tohi täna unustada ka neid, kelle vastupanu oli passiivsem, vahel koguni märkamatu. Mõtlen tänuga Eesti vaimuinimestele, sealhulgas meie kirjanikele, kes osutasid vastupanu oma loominguga. Vahel koguni ridade vahelt öelduga. Mõtlen tänuga kirjanik Jaan Krossile, tema mõistujuttudele. Mõtlen meie tänapäeva luuletajatele ja heliloojatele. Olgu nad kõik tänatud!
Ja kõige viimaks tahan ma oma tänusõnad lausuda neile, kelle jõupingutuste abiga oleme neid
mälestustalitusi nagu tänane nii palju aastaid korraldanud. Ma tänan kogu südamest peapiiskop emeeritust Andres Põtra ja meie tänast peapiiskoppi Urmas Viilmad. Ma tänan südamlikult Kullamaa hingekarjast Kari Antero Tynkkyneni. Minu tänusõnad kuuluvad Kullamaa kogudusele ja siinsele vallavanemale, kes meid täna nii sõbralikult on võõrustanud.
OLGU TÄNATUD KÕIK, KES ON OMA PANUSE ANDNUD EESTI VASTUPANUVÕITLUSSE VÕÕRA VÄGIVALLA VASTU!
OLGU HOITUD MEIE VABADUS JA ISESEISVUS!
ELAGU EESTI VABARIIK!
Trivimi Velliste