Tänulikkus  Lk 17: 11-19

Kuulasin teisipäeval Viljandi Jaani kirikus Lõuna piiskopkonna sinodil arutelu pühakirja ja meie usulise identiteedi üle. Ühe sõnumina jäi endale meelde ikka ja jälle esile kerkiv mõte sellest, et meie usk või vaimulik tunnetus ei peaks olema midagi, mis meid teineteisest lahutab, mis on väga kerge tekkima olukorras, kus me, olles ise milleski täiesti veendunud, võime panna halvaks neid, kes on meist kuidagi erinevad.

Loomulikult on olemas kõigus eluvaldkondades erinevad arvamused ja seisukohad, kuid kiriku võimalus on tuua esile kõige olulisem, mida Viljandis oma spontaanses sõnavõtus tuletas meelde Pauluse koguduse õpetaja Mark Roots, kes hiirvaikseks jäänud kirikus tunnistas, teatud mõttes vastukaaluna ka kirikus esinevale eneseõigustusele ja edukuse püüdlustele, Kristuse risti õnnistusest, kui inimene seisab ka surma lävel olles oma Jumala ees tühjendades end lõpuni ja end nii elus kui surmas Jumala kätte usaldades. Me oleme ühtaegu nii surmale määratud ja terveks saanud, ehk armu saanud patused. Seda kuuldes tajusin, et meie kirikul on lootust.

Haigestumine pidalitõppe oli omal ajal hirmutav märk, mis tähendas inimesele kõikide seniste sidemete katkestamist ülejäänud ühiskonnaga. Haigus eraldas inimest nii tema lähedastest kui sõpradest, nagu mingis vormis mäletavad seda kõik koroonaviiruse aastatest.

Küllap on iga inimene on tundud end mingis olukorras tõrjutu või üksjäetuna ja seda on ehk üllatavalt tundnud ka vaimulikud või koguduse juhatuse liikmed, kui ülesanded mis neile on pandud ja mida neilt oodatakse, tunduvad suuremad kui nad jaksavad kanda.

Kui kümmekond haiget ja lootusetus olukorras olijat satuvad kohakuti Jeesusega, hüüavad nad eemalt: „Jeesus, Õpetaja, halasta meie peale!” Jeesus palub neil Moosese seaduse kohaselt minna ja näidata end preestritele, kelle ülesanne on tunnistada inimene haigeks, aga ka kinnitama tervenemist.

Läkitades mehi end preestritele näitama, saatis Jeesus viimastele sõnumi, Messia saabumisest, kuna vaid Messia võis tervendada lootusetu. Usaldades Jeesuse sõna, asusid mehed teele. Esmalt on Sõna ja usk, seejärel alles nähtavad märgid. Usu juures on oluline, et usk lubab pidada tõeks sedagi, mida ei saa veel silmaga näha ja käega katsuda. Seepärast saab usk Jumala sõnasse ja selle täitumisse meile päästvaks usuks.

Usk Jumala sõnasse ja tema tõotuste täitumisse lubab meil uskuda tõeks seda, mida me oma silmaga veel ei pruugi näha. Seda nii oma isiklikus elus ja tervises, kui ka meie koguduste ja tema hoolde antud vara hooldamisel. Me rõõmustame, selle üle kui ühes maakoguduses käib 10 inimest leeris ja oleme tänulikud selle üle, kui üks nende hulgast leiab igal pühapäeval tee kirikusse, et Jumalat tänada.

Mõnikord juhtub nii, nagu kord Pöide kiriku juures, kus esimene kiriku talguliste hulgas oli sinna piirkonda kolinud pensionärist soomlane, kelle Jumal paari aasta eest ootamatult enda juurde kutsus, või kaks Soome naist, kes sellel suvel asutasid Valjala kiriku juurde kohviku, mida nad loodavad pidada ka ületalve ja kus kohalikud inimesed ei ole seni näinud selliseid võimalusi.

Pidalitõvest tervenenud Samaarlane kujutab meid endid, kes ilma Jeesuseta oleme lahutatud Jumalast, aga kes saavad Jeesuse sõna ja tema väe kaudu tulla osadusse Jumalaga, mis valmistab meie südames tänu. Me ise ei pruugi märgata lahendusi, kuid palve Jumala poole muudab need meie jaoks nähtavaks.  Nõukogude võõrvõimu aastatel, kui koguduselt olid võetud suurem osa nende varast, olid inimesed leidlikud ja helded, tulles kokku kuduma kirikuvaipa või remontimaks võimatuna näivates oludes oma pühakoda. Meil on täna palju rohkem põhjust Jumala tänada nende võimaluste eest, mida saame omas ajas kasutada.

Raskemad ajad, kas isiklikus elus või ühiskonnas, õpetavad meid, et iga uus päev on meile antud kingitus. Meie pääste ei ole meie enda teene, vaid Jumala tegu meie heaks, mida saame võtta vastu usus teda selle eest tänades.