Tänulikkus

Jutlus  Lk 17: 11-19   

Tänase pühapäeva evangeeliumis alustab Jeesus koos paljude kaasteelistega teekonda Jeruusalemma paasapühadele. Sellel teel kohtab ta tollel ajal ravimatu pidalitõbiste rühma, kellel ei olnud luba tervete inimestega kokku puutuda.

Raske ja toona ravimatu haigus oli ühendanud tavaelus üksteisega mitte suhtlevaid juute ja samaarlasi, kes olid iisraellaste ja assüürlaste järeltulijad. Kui Iisraeli rahva liikmed said pärast Paabeli vangipõlve kodumaale tagasi pöörduda ja hakkasid Jeruusalemmas templit taastama, lükkasid juudid segaabieludest sündinud kaasmaalaste abi tagasi, millest sai alguse vaen juutide ja samaarlaste vahel.

Haigestumine pidalitõppe tähendas inimesele kõikide seniste sidemete katkestamist inimeste ja ühiskonnaga. Haigus eraldas teineteisest ka abikaasad, lapsed nende vanematest, sõbrad sõpradest ehk inimene lahutati ühiskonnast nagu leebel kujul mäletavad seda kõik koroonaviiruse ajast.

Haiged ei tohtinud läheneda ka teistele inimestele vaid pidid koguni oma nakkusohtlikkusest häälega märku andma. Kui lisada siia hooldavata riided ja meeste puhul habemed ja moondunud jäsemed, oli see vastutulijale ebameeldiv ja eemaletõukav vaatepilt.

Nähes Jeesust endale lähenemas tõstsid nad häält ja hüüdsid: „Jeesus, Õpetaja, halasta meie peale!” Kuuldus Jeesuse imetegudest ja meelevallast oli levinud laias piirkonnas. Inimlikult lootusetutes oli tärganud uus lootus. See tähendab , et tema juurde saavad tulla ja temalt abi paluda ka need, kellel ei ole lootust. Kuna tervis on inimese elu kõige kallim vara, siis muudab haigestumine tavapärast elukorraldust ja terveks saamise lootus on see, millest inimene ammutab jõudu. Ka siis kui vähidiagnoosi saanuid ei saa haigekassa ravi kalliduse tõttu aidata, tuleb appi vähiravi fond kingitud elu, mille peamised toetajad ja vabatahtlikud on tervenenud haiged ja nende pereliikmed. Ühine mure ja lootus on ühendanud ja ühendamas väga erinevaid inimesi sõltumatult nende vanustest, soost ja ühiskondlikust positsioonist.  

Jeesus paneb need mehed proovile, kuna ei tervenda neid koheselt ega puuduta neid. Ta asetab nad Jumala sõna alla, ilma nähtava ja kohese tervenemise märgita. Kõik mehed tundsid Moosese seadust. Preestri juures oli neid tunnistatud haigeks ja preester pidi tunnistama ka nende puhtaks saamist.

Läkitades mehi end preestritele näitama saatis Jeesus viimastele sõnumi, Messia saabumisest kuna vaid Messia võis tervendada tervendamatu. Ja sündis, et nad mineku ajal said puhtaks. Usaldades Jeesuse sõna, asusid mehed teele. Esmalt on Sõna ja usk, seejärel alles nähtavad märgid. Usu juures on oluline see, et usk lubab pidada tõeks sedagi, mida ei saa veel silmaga näha ja käega katsuda. Seepärast saab usk Jumala sõnasse ja selle täitumisse meile päästvaks usuks.

Keskajal Marokos ja Egiptuses elanud juudi rabi, arst ja filosoof Moses Maimonides on öelnud, et Jeesuse imeteod ei veennud juute, kes temasse ei uskunud. Nad soovisid kehtivaid märke tõesuse kohta, saada ilma usuta.

Parandamatust haigusest tervenemise loos paneb imestama kaks asja. Esmalt inimese meelelaad. Kui haigus oli taandunud ehk normaalne tervislik olukord taastunud, ei suutnud enamik olla selle eest tänulikud. Haiguse tõttu tekkinud õnnetus oli erinevaid inimesi ühendanud, õnn aga lahutanud, haigus lõi osaduse, tervis viis nende teed lahku. Sügavuses oldi teineteise kõrval ja koos hüüti Jumala poole, aga pinnale jõudes liiguti nii Jumalast kui teineteisest kaugemale.

Veel enam võib imestada teise asja üle. Hoolimata Jumala kestvast armastusest, inimese kestvast tänamatusest, hoolib ja tervendab Jumal kõik mehed. Üheksa nende hulgast vajasid Jeesust üksnes raskustes, aga mitte enam headel päevadel. Nad nägid kinki, aga mitte kingi andjat. Kink ei tee ometi inimest rikkaks, vaid tänulikkus kingi anda vastu.

Surm ja pidalitõbi olid võrdväärsed olukorrad, sest pidalitõbine sattus olukorda kus ta oli elavana seatud surnute keskele. Sellepärast ei pea imestama kui sellest haigusest paranemist peeti võrdseks surnuist ülestõusmisega.

Nii patt kui ka pidalitõbi eraldavad, haiged tervetest, patt Jumalast ja ligimestest. Mõlemad on nakkavad. Apostli sõnadega: „Valvake, et keegi ei jääks ilma Jumala armust, et mingi kibe juur üles kasvades ei tooks tüli ning paljud selle läbi ei rüvetuks“ (Hb:12:5). Kui pattu või pidalitõve ei ravi, võivad mõlemad inimese hukutada.

Jeesus võib tervendada mõlemast, aga ainult oma pattudes surnud ehk kahetsematu südamega inimene kogeb igavest surma ehk lahusolekut Jumalast. Pidalitõvele või muule haigusele alla vandunu, pääseb usus Jeesusesse Kristusesse: Sest Jumala armuand on igevene elu Kristuses Jeesuses, meie Issandas“ (Rm6:23).

Kui Jeesus toob loob eelduse mis toob hädas olijad tagasi tavaellu, olukorrast kus nendega ei soovitud kohtuda või nendelt oma nägu ära pöörati, tasub meenutada prohvet Jesaja ettekuulutust kannatava Jumala sulasest, mida kristlik traditsioon on pidanud ettekuulutuseks Jeesuse enda kohta:

Ta oli põlatud ja inimeste poolt hüljatud, valude mees ja haigustega tuttav, niisugune, kelle pealt silmad ära pööratakse: ta oli põlatud ja me ei hoolinud temast. Ent tõeliselt võttis ta enese peale meie haigused ja kandis meie valusid. Meie aga pidasime teda vigaseks, Jumalast nuhelduks ja vaevatuks. Ent teda haavati meie üleastumiste pärast, löödi meie süütegude tõttu. Karistus oli tema peal, et meil oleks rahu, ja tema vermete läbi on meile tervis tulnud. Js 53 3-5

Oluline ei ole see, mida teeb meile kannatus või haigus, vaid see kuidas meie sellesse suhtume. Nii tervis ja head päevad kui ka kannatus ja halvad päevad võivad meid muuta kas Jumala suhtes ükskõikseks või talle lähemale tuua. Me ei saa alati mõjutada seda, mis meiega juhtub, aga me saame mõjutada seda, kuidas me sellesse suhtume. Ühesse ja samasse sündmusesse võime inimestena suhtuda väga erinevalt. Selles on inimese tähelepanuväärne vabadus ja vastutus. Jumal võib kasutada kannatust meie elus pikemas plaanis heade eesmärkide täideviimiseks. Teades erinevalt meist, millisel kursil me liigume ja kui tema näeb ohtu, võib ta meid suunata selles suunas, mis meid tulevikus ootavast ohust mööda juhib. Suurimaks ohuks on igavene lahutatus elu allikast. See ei pruugi meile inimlikult meeldida, kui satume keerulistesse olukordadesse, kuid tagantjärgi saame isegi aru, et see kogemus on tulnud meile tulevikku silmas pidades kasuks.

Kristliku usu kese on selles: Jumal on muutnud ka kõigest mõeldavast halvima meie jaoks parimaks, risti lunastuseks. Kristlase elus on tõde see, et palve ilma raskusteta on nagu lind ilma tiibadeta.

Mõned leiavad end palvetamas või tänamas kriitilises olukorras. Häda, kus inimlikust tarkusest ei ole kasu, paneb meid hüüdma Jumala poole. Kui me oleme kogenud Jumala abi, on tänu loomulik osa, kuid elu argipäevas ei tule üheksal juhul kümnest tänamine meelde. Üldistades võib öelda, et 10 laarilapsest hakkab kirikus käima üks ka leeriaastapäeval peavad kirikusse tulemist ja Jumala tänamist oluliseks need, kes on oma südames Jumalale tänulikud, et me oleme veel elavate hulgas. Olen märganud, et mitmed inimesed, tellides oma lähedase hauakivi, otsustavad sellel kanda ka enda nime koos sünnikuupäevaga. Surmakuupäev jääb lahtiseks, kuni selle päevani mis mida meile ei ole antud ette teada. Küll aga tuletab meile see meelde oma kaduvust.

Kui me oleme saanud teadlikuks Jumala olemasolust ja päästvast usust Kristusesse, ja armuvahenditest, millega on seotud Jumala tõotused, siis peaksime esimese asjana seadma oma asjad korda Jumalaga. Laskma end ristida ja võtma püsivalt osa pühast õhtusöömajast ehk Jeesuse Kristuse ihust ja verest leivas ja veinis, mida pühitsetakse igal jumalateenistusel. Lisaks usu annile ja osadusele, oleme nende kaudu seotud igavese elu allika Kristuse endaga, kes meid on armastanud. Seepärast ütleb apostel Paulus:

„Sest ma olen veendunud, et ei surm ega elu, ei inglid ega peainglid, ei praegused ega tulevased, ei väed, ei kõrgus, ei sügavus ega mis tahes muu loodu suuda meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas“. Rm 8 38-39

Jumal ei vaja niivõrd meie tänu, küll aga vajame seda meie ise. Inimene kes palvetab ja töötab, on mõistnud inimeseks olemise kutsumust, aga see kes ei oska tänada Loojat, ei ole Jumalat ära tundnud. See keda Jumal on kutsunud ja kes teda on ära tundnud mõistab, et meid on loodud elama temaga osaduses.

Jumala tänu ei ole kunagi lõppenud ega vaikinud ka juhul, kui suur osa inimesi seda ei märka. Meiegi saame täna osaleda Jumala rahva tänust ühises jumalateenistuses.