Valvake! - Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! Lk 12:35
Tänane valvamise pühapäev ja sellele järgnev igavikupühapäev, tuletavad meile meelde ühelt poolt kõikide asjade lõppu, aga ka Kristuse taastuleku ootust ja sellele eelnevaid sündmusi. Oleks naiivne arvata, et inimkond ja ühiskonnad arenevad positiivses suunas, mille tulemusena muutub maailm üha paremaks paigaks, kuni inimkonnal õnnestub rajada maapeale midagi paradiisi sarnast.
Kahjuks peab tunnistama, et olukord tundub olevat sootuks vastupidine. Kristlik arusaam maailma lõpuaegadest viitab sagenevatele loodusõnnetustele, inimeste vahelisele kasvavale sõjapidamisele, poliitilistele segadustele ning oma usust taganemisele kristlaste hulgas. Võim koondub selle järgi, enne otsustavat pöördepunkti, ühe isiku kätte, kes hoiab maailma mõnda aega oma võimu all. Selle lõpetab ootamatult Kristuse teine tulemine, ehk tema kõigile nähtav ilmumine.
Eesti vaimulik, piiblitõlkija Harald Põld on nimetanud neile lisaks veel kaks tunnustähte mis peavad toimuma enne Kristuse taastulekut, ehk viimset päeva, milleks on evangeeliumi kuulutamine kõigile trahvastele, kes olid ennem kaugel Kristusest ja Iisraeli rahva pöördumine.
Need on küllap üksiku inimese jaoks liiga suured teemad, et teha neist mingeid otsustavaid järeldusi. Me näeme küll enda ümber ja maailmas toimumas erakordseid loodusnähtusi, ning oleme murelikud sõjasõnumite pärast, aga igaüks püüab pigem kõige nähtava kaudse mõjuga ehk oma eluga toime tulla.
Suurema pildi nägemine võiks meid panna mõtlema elu mõtte ja eesmärgi peale, et kui piibel räägib tõde ja Jumala poolt määratu saab teoks, siis milline on minu olukord, kui see millele ma pole varem mõelnud peaks mind kõigi minu tegemiste ja toimetamiste keskel tabama ootamatult, nagu varas öösel või tõdemus, et selleks mida on vaja veel teha, puudub aeg. Tänase pühapeva psalm küsib selle kohta tabavalt: Saage aru, te sõgedad rahva seast ja te albid! Millal te saate targaks?“ Targaks saamine ei tähenda üksnes oma tervise kontrollimist, talveks valmistumist või enne uute maksude jõustumist vajalike otsuste langetamist
Esimene mõte ja tegu peaks targaks saamise puhul olema Jumala armu otsimine ja kõiges enda tema kätte usaldamine. Seni kuni inimene tegeleb enese täiustamise ja oma soovide täitmisega, ei suuda ta leida elu mõtet mis teda viimselt rahuldaks. Esimene asi on paluda, et Jumal vastaks meie palvele ja kingiks meile usu anni, et võiksime õppida teda usaldama ja tema häält kuulama. Teine on lasta ennast ja pere ristida Kristuse nimesse, et olla enne kõikide asjade lõppu temaga seotud, kui ta annab meile ennast kogeda, et võiksine talle tunnistada oma eksimused ja paluda temalt andeksandmist. Jumal ei keela oma andestust neile, kes seda paluvad. Seejärel saab iga kristlane armulauas osa tema ihust ja verest leiba ja veini näol ning kasvada vaimulikult nii koguduse kui vaimulikud osaduses Kristuse endaga.
Selleks kõigeks on jäänud meil napilt aega, nii nagu on napib aega kui soovime midagi korda saata kui päevavalgust on vaid loetud tunnid.
Kui kasutame oma aega Jeesuse sõnade lugemiseks ja kuulamiseks oleks oma aega raske paremini kasutada, kuna sellest sõltub elu igavikus. Jeesus räägib mitmetest lõpuaja märkidest, millest enamikku iseloomustab nende üllatuslikkus. Paradoksaalselt on aga Kristuse olulisemaks märgiks, see mida me inimestena soovime, ehk tavalise elu ja argipäeva jätkumine, kuna selle keskel olles ei pruugi me oma kutsumise tundi märgata või ära tunda. Nii nagu me ei suuda terve öö valvata, ei suuda me ilmselt ka meie ümber maailmas toimuvate märkide järgi ära tunda Kristuse taastuleku aega. Siin on pigem küsimus meie südamest, et miski või keegi muu ei saaks meile Kristusest olulisemaks. See kellel on Kristus, on olemas kõige olulisem, kõik muu võib olla, aga ilma Kristusega ei oma see mingit tähendust.
Nii peaksime toimima apostel Peetruse nõuande järgi kui ta ütleb: Rüütage end alandlikkusega üksteise vastu, sest „Jumal paneb suurelistele vastu, aga alandlikele annab armu”. Alanduge siis Jumala võimsa käe alla, et tema teid ülendaks õigel ajal; heitke kõik oma mure tema peale, sest tema peab hoolt teie eest! 1 Pt 5: 5-7
Piibli järel teisena loetud kristliku klassiku John Bunyani raamatus „Kristalse teekonnast taevalinna“ viiakse kristlane vaatama üht seletamatut nähtust, kus ruumi seina läheduses põleb tuli. Keegi seisab selle ees valades tulele vett, et seda kustutada, aga tuli põleb vaatamata sellele varasemast veelgi suurema leegiga. Kui kristlane küsib, mida see tähendab, selgitatakse talle, et see tuli on armu töö inimese südames, mida hingevaenlane ja süüdistaja püüab meis kustutada. Siis näidakse kristlasele kuidas sama ruumi seina taga, mille lähedal tuli põleb, valab üks mees varjatult lakkamata tulle juurde õli. See mees on Kirstus, kes oma armuõliga peab elavana leeki, mida ta ise on meie südames süüdanud.
Vaatamata kurja kavatsustele, püsib süda armu sees, kuigi kiusatud hingel on raske näha selle armu töö jätkumist. Tulgem siis heebrea kirja autotri sõnadega julgusega armu aujärje ette, et me halastust saaksime ja armu abiks leiaksime parajal ajal! Hb 4:16
+ Anti Toplaan