Pühapäeval, 17. novembril 125 aastat tagasi, sündis organist, koori- ja orkestrijuht, muusikaõpetaja Joosep Aavik. Selleks puhuks toimus Kuressaare Laurentiuse kirikus talle  pühendatud kontsert. Kuid kes oli Joosep Aavik? Tema isa oli Kuressaares kaupmees Jakob Aavik, ema Pauline-Amalie. Kindlasti väärib äramärkimist ka tema onupoeg, tuntud Eesti keeleteadlane Johannes Aavik (1880–1973).

Joosepi esimesed kokkupuuted muusikaga olid ema laulud. Ema laulis pühapäeva hommikuti hästi kõlava häälega tuntud rahvalikke laule ja isa saatis teda orelil, mille oli lasknud omale ehitada. Isa, kes oli oma kaupluse pidamisega väga hõivatud, mängis sageli pühapäeva hommikuti ka mõnda koraali.

1908. aastal alustas Joosep Aavik kooliteed praegusest Thule Kojast üle tänava asunud Charlotte Grubeneri erakoolis, kus õppetöö toimus saksa keeles. Seejärel õppis ta Saksa Ühingu 4-klassilises koolis, gümnaasiumis ja Johannes Kesküla erakoolis. 1919. aastal lõpetas ta Saaremaa Segagümnaasiumi I lennu. Joosep Aaviku muusikaõpingud algasid Kuressaare Laurentiuse kiriku organisti August Feyerabendi juures. Muuseas, oma esimese pilli sai Joosep I maailmasõja ajal, kui tema ema algatusel toodi tuppa pianiino, mis pärines ühest ohvitseri perekonnast.  

Kuna järgnevalt astub meie ette naiskoor „Piret“, siis olgu öeldud, et Joosep Aavik asutas naiskoori „Piret“ 1949. aastal ja ta oli selle koori esimene dirigent.

1919. aasta sügisel asus Joosep Aavik õppima Tallinna Kõrgemasse Muusikakooli Peeter Süda oreliklassi. Peale Peeter Süda surma siirdus ta Tartusse, esialgu ülikooli keemia-, hiljem kaubandusosakonda, seejärel Tartu Kõrgema Muusikakooli oreliklassi. 1923. aastal jätkas Joosep Aavik õpinguid Tallinna Konservatooriumis prof. August Topmani oreliklassis, mille ta lõpetas 1927. aastal helikunstniku diplomiga. Samal aastal sai temast Tartu Ülikooli kiriku organist. Ühtlasi sai temast Tartu Ülikooli kiriku segakoori "Cantate Domino" dirigent, mille asutas kirikuõpetaja ja hilisem piiskop Hugo Bernhard Rahamägi.  

1929. aastal saabus Joosep Aavik tagasi Kuressaarde, kus temast sai Laurentiuse kiriku organist ning aastakümneiks kohaliku muusikaelu juht. Alates 1930. aastast töötas Joosep Aavik Saaremaa Ühisgümnaasiumi muusikaõpetajana. Sellest ajast alates olid Saaremaa laulupeod ja saarlaste koorid üle-eestilistel laulupidudel mõeldamatud Joosep Aavikuta. Muuseas, aastail 1922–79 kandis ta kiriku orelil kontsertkorras ette ligakaudu 375 muusikateost. 1950. aastal asutati Kuressaare Lastemuusikakool, mille õppejõuks oli ta ligi kaks aastakümmet. Laulu- ja muusikaõpetaja ametit pidas Joosep Aavik Kuressaare erinevates koolides kuni pensionile jäämiseni 1969. aastal.

Kuidas iseloomustada Joosep Aavikut? Arvamusi on kindlasti erinevaid, kuid kui lugeda, mida tema kohta on kirjutatud, siis oli ta kindlapiirilise, aga avara sisemaailmaga mees. Kõik madal oli talle võõras ja vastuvõetamatu. Ta oli täismõõduline härra olemuselt ja maneeridelt. Ettevõtmistes võis Joosep olla jonnakuseni visa, seda ka pisiasjades, mis mõnele ehk tundus pedantsusena. Kuigi tagasihoidlik, oli ta siiski hea vestleja, aga mitte suur rääkija. Maailma asjade vastu tundis ta huvi kõrge vanaduseni.

Joosep Aaviku külalisteraamatust, millest hiljem sai Aavikute majamuuseumi külalisteraamat, leiab ligi pool tuhat meeldivat ja tunnustavat kirjapanekut mitmes keeles. Ühes neist on kirjas üks täppiminev tähelepanek Joosep Aaviku kohta, tsiteerin: “Turvaline tõdemus, et sügavate vaimsete huvidega inimesel ei ole ka üksinda olles kunagi rusutunnet.”    

Okupatsiooniaastail jätkas Joosep Aavik tegutsemist muusikaõpetaja, koorijuhi ja organistina. Sõja järel töötas ta aastaid Kuressaare kultuurimaja kunstilise juhi ja segakoori juhina.

1940. aastal natsionaliseeriti Joosep Aaviku isamaja Kuressaares Uuel tänaval ja 1947. aastal tõsteti ta koos perega selle hoovimajast välja. Kõigist enda eluraskustest hoolimata, oli Joosep sõjajärgseil aastail paljudele küüditatutele ainsaks sidemeks kodumaaga.

Samuti oli tal väga lai suhtlusringkond: Joosep Aavikul olid head suhted ja läbikäimine Gustav Ernesaksaga, professor Juhan Aavikuga, Hendrik Krummiga ja paljude teiste eesti muusikaelu suurkujudega.

Joosep Aaviku heliloomingust võime leida seade segakoorile “Saaremaa”, traagilise laulu “Tütrele” (Niina Klaasi sõnadele), kolm motot Kuressaare kooridele (Arvo Kaalu, Debora Vaarandi ja Harry Õnnise sõnadele), soololaulud Evi Vikerpuu sõnadele “Mõtisklusi talvehommikul” ja “Lumehelveste valss” ning Harry Õnnise sõnadele “Kevadele”, Osilia klubi hümni jm. Tema muusikaalaseid artikleid ja arvustusi on ilmunud ajalehtedes Postimees ja Muusikaleht, eriti sagedasti aga Saaremaa väljaannetes.

Aastail 1961–89 oli Joosep Aaviku koduks maja Kuressaares Sepa tänav 9 (hilisem Vallimaa 7), kus nüüd tegutseb Johannes ja Joosep Aaviku Majamuuseum (Saaremaa muuseumi filiaal). Oma viimased eluaastad veetis Joosep Aavik Tallinna lähedal Merivälja pansionaadis, suved aga kodulinnas Kuressaares. Joosep Aavik suri Tallinnas 20. novembril 1989. Matused toimusid Kuressaares ja viimse puhkepaiga sai maestro Kudjape kalmistul.

Tänapäeval hoiavad Joosep Aaviku pärandit eelkõige tema õpilased, kirik ja kindlasti ka meie muusikakool, mis alates 2021. aastast kannab Joosep Aaviku nime. Oluline roll selle pärandi hoidmises on Saaremaa muuseumil. Nimelt avati 19. juunil 1992 Saaremaa Muuseumi filiaalina Johannes ja Joosep Aaviku Majamuuseum. Seal on hoiul nii talle kuulunud esemeid, noote, fotosid jpm temaga seonduvat. Alles äsja jõudis Aavikute majja tagasi eesti klaverimeistri Gustav Leppenbergi üle 100 aasta vanune klaver, mis läbis põhjaliku uuenduskuuri. Sellel klaveril on aastakümneid musitseerinud Joosep Aavik ja nüüd on võimalus seda teha kõigil meie noortel muusikutel. Sellega on loodud muusikaline side Joosep Aaviku ja uue põlvkonna pianistide vahel – nii, et Joosep Aaviku loominguline pärand elab edasi.

Ülevaate koostas Saarema Muuseumi juhataja Priit Kivi