Jutlus - Surmast ellu - Jeesus ütles: „Jumal ei ole surnute, vaid elavate Jumal, sest kõik elavad temale.“ Lk 20:38
Tänase pühapäeva evangeelium tunnistab meile ristiusu kesksest lootusest, ehk ülestõusmisest. Jeesuse enda sõnad on ühed tähelepanuväärsemad ülestõusmise kohta väljapool evangeeliumites kirjeldatud ülestõusmissündmust ennast.
Tänapäeval öeldakse mõnikord, et surnute ülestõusmisesse oli kergem uskuda minevikus kui tänapäeval. Viimast ei tuntud juutlusest väljapool ja see ei olnud iseenesestmõistetav ka juutluses kuna näiteks saduserid seda ei uskunud. Variserid aga ka Jeesuse järgijad uskusid, et ülestõusmine leiab aset tulevikus ja need, kes on seni surnud, on teatud mõttes selle sündmuse ootuses. Ülestõusmine ei tähenda niivõrd elu surmajärgset jätkumist, kui uuele tasandile tõstetud loodut, milles säilib meie senise elu individuaalne olemine.
Peamiselt templiteenistusega seotud saduserid eitasid nii ülestõusmist ennast kui selle surmajärgset ootamist. Tänaseks judaismi ajaloolistest vooludest kadunud saduserid olid omajal usuline vähemus, kelle käes iisraeli usundi keskmes oleva templi preestrite kõrgeim klass, kes tegid tihedat koostööd Rooma võimudega. Viimased tagasid neile nende staatuse püsimise.
Sõltuvus templist sai neile viimselt ka saatuslikuks, kuna nad kadusid ajalukku, kui juudi ülestõusu traagilise kulminatsioonina aastal 70, muutus Rooma okupatsioonivõimude poliitika juutide suhtes ja tempel hävitati. See osundab ajaloos läbiproovitud tõsiasjale, et kui mingi usuline liikumine seob end liigselt võimuolijatega, ning maailmavaateliselt piirdutakse vaid nähtava maailma, ajaliku elu ja välistele hoonetele rajatud rituaalidega, on see habras kooslus, mille ei ole püsivat alust, mis toetuks püsivamale pinnale. Selle kohta tunnistab apostel Paulus: „Meie ei pea silmas nähtavat, vaid nähtamatut, sest nähtav on mööduv, nähtamatu aga igavene.“ 2 Kr 4:18
Saduseride, aga ka kõigi nende ka tänapäeval elavate inimeste dilemmat, kelle jaoks on raske uskuda silmaga nähtamatut, selgitab Paulus eelmises ehk 1 Korintise kirjas: „Maine inimene ei võta vastu midagi, mis on Jumala Vaimust, sest see on temale narrus ja ta ei suuda seda tunnetada, sest seda tuleb mõista vaimselt.“ 1 Kr 2: 12-14
Meie võrdleme vaimsed asju ikka enda maise elu kogemustega mistõttu ei pea imestama selle üle kui keegi arvab, et ülestõusmise järgne elu on sarnane meie praeguse eluga. Jeesuse öeldu sellest, et ülestõusmises ei minda mehele või ei võeta naisi, on tõstatanud mitmeid küsimusi sellest, milline on abielu tähendus tulevases elus ehk meie taevases kodus.
Variseridel arvates oli igavene elu teatud tähenduses vaid ajaliku elu jätkumine veidi erinevas vormis. Sarnase inimliku ja maise arusaama paradiisist võttis näiteks varajane islam juutlusest üle ka 6 sajandil.
Selle ja tulevase maailma vahel on väga suur erinevus. Üks ametivend tunnistas hiljuti, et kui ta varem sõitis ühte marki autoga siis teisele üle minnes oli tema sõnul tegemist põhimõtteliselt hoopis teise autoga. Sedasama väitis mulle ka autoesinduse müüja, kui vahetasin 10 aastat vana auto uue sama margi vastu. Kui me teeme vahet juba sellistel ajalikel asjadel, nagu erinevad autod, kui suur vahe võiks olla siis ajaliku ja igavesel elul, ei suuda me ilmselt endale ette kujutada, enne kui me seda ise saame kogema.
Abiellu astumine on seotud peamiselt elu ja soo jätkamisega, aga ajaliku elu juurde kuuluvad ka kannatuse ja surm. Surm paneb küll punkti meie ajalikele ja füüsilistele suhetele, mis algavad selles maailmas, aga see asetab kooloni nendele suhetel mis sõlmitakse ajalikus maailmas, aga jätkuvad igavesti, kui need on rajatud usule elavasse Jumalasse. Jumal on meie Isa nii siis kui seal. Tema on meile andnud oma Poja, kellesse suhtumine või kelle tundmine määrab meie koha igavikus.
Nii saame olla Jumalale tänulikud, et meie vanemad on kord kohtunud ja meid ilmale toonud, aga igavese elu poolt vaadates ei ole vaja uusi sugupõlvi, kuna surma enam ei ole, on vaid igavene elu Jumalaga osaduses. Jeesus ei räägi midagi taevasest abielust, aga ta ütleb et need, kes on väärt arvatud saama tolle ajastu osaliseks ja surnuist üles tõusma, on inglite sarnased ja on Jumala pojad, olles ülestõusmise pojad.
Inglitega võrdlus tähendab seda, et taevas elatakse igavesti. Jeesus annab edasi Jumala ilmutust meie taevasest olukorrast. Jumal ei ole surnute, vaid elavate Jumal. Surm ei suuda katkestada sidet Jumala ja inimeste vahel.
Eilsel isadepäeva perepäeval Kuressaare kultuurikeskuses räägiti nii isadusest kui isatusest. Lapsel on väga keeruline, kui tal ei ole kõrval oma isa ja suhe oma isaga paneb meid endas arutlema pikki aastaid veel ka siis, kui meie oma isa on juba ammu ajast igavikku kutsutud. Kui me õpime tundma Jumalat oma Taevase isana, on tema see, kes selle suhte meiega taastab Jeesuse läbi, kes on sündinud inimesena ja saanud meie sarnaseks. „Tema suudab kaasa tunda meie nõrkustele, kes on olnud kõigiti kiusatud nii nagu meie, ja siiski ilma patuta.“ Hb 4:15
Jeesus taastab katkenud osaduse Isa ja laste vahel. Temas saab kokku ajalik ja igavene. Temas saame me Jumala lasteks usu kaudu. Kui me taandame oma maailmavaate vaid ajalikule ja nähtavale või võtame poliitilist korrektsust silmas pidedes oma lastelt võimaluse õppida tundma oma rahva kristlikku kultuuri, siis ei ole meil varsti enam alust millele ühiskonnana toetada. Sellekohaseid näiteid ei pea kahjuks väga kaugelt otsima.
Ühes Soome Uusimaa põhikoolis planeeritud barokkmuusika kontsert jäeti sellel nädalal ära usuliste teemade tõttu. Nimelt pidi Soome Barokkorkestri ja Helsingi Kammerkoori kontserdil tulema ettekandele barokkhelilooja Georg Friedrich Händeli oratoorium «Messias».
Kool aga tühistas õpilastele mõeldud tasuta kontserdi kõigest paar päeva enne kolmapäevaks kavandatud esinemist. Korraldajate sõnul põhjendati otsust muusika usuliste viidetega; oratooriumi tekst põhineb piiblil ja räägib Jeesuse elust. Koolijuht seda aga ei teadnud.
Korraldajad usuvad, et tühistamise põhjuseks on hiljutine juhtum Hämeenlinnast, kus linnal tuleb maksta 1500 eurot kompensatsiooni usutunnistuseta algkoolilapse diskrimineerimise eest. 2022. aastal toimunud algkoolikontserdil esitati gospelkoori laule, mille teemad olid kompensatsiooni taotleja sõnul muu hulgas surm, ristilöömine ja pattude andeksandmine kristluse kaudu.
Tahtmatult tekib küsimus, kas osa põhjanaabrite ühiskonnast on demokraatia tingimustest siirdumas ajastusse, kus enesetsensuur ja kõiges võrduse ja inimõiguste taotlemine viib välja olukorrani, mida eestlased on elanud läbi juba nõukogude okupatsiooni ajal, mil inimesed ei julgenud enam avalikult end kristlaseks tunnistada, ning kõigist haridusasutustest tõrjuti välja kristlusega seotud teemad, ning kristlus kui maaimavaade marginaliseeriti.
Soome Kristlik-demokraadist parlamendi liige Päivi Räsänen küsib nende arengtele viidates õigustatult oma sotsiaalmeedia kontol: „Kas terve mõistuse kasutamine on nendes lahendustes kadunud? Kui samal ajal tähistatakse koolides ja lasteaedades halloweeni või jõule nõidade, päkapikkude või zombitegelastega, siis kuidas saab Jumalast kõnelevat muusika lapsele kahjuliku või ohtlikuna tajuda?“
Kui ühiskond või selles valitsevad ideoloogiad püüavad kristliku usu aluseid ja kultuuri loodud tekste ja teoseid täna edaspidi vähendada või neist vaikida, ei pea kristlased ja kogudused sellega kaasa minema. Apostel Pauluse sõnadega: „Sest ma ei häbene evangeeliumi, see on ju Jumala vägi päästeks igaühele, kes usub.“ Rm 1:6
See, kes laseb end usuinimesena ülestõusmise tegelikkusest kaasata, on juba praegu läinud surmast ellu. Ristimise läbi Kristuse surmasse ja usu läbi tema ülestõusmisse on kristlane läinud juba nüüd surmast ellu, saades ülestõusmise osaliseks aegade lõpul (Rm 6:3jj) Kristlane saab ülestõusmises Kristuse kujuks, nii nagu ta loomisel sai Aadama kujuks. Me saame ülestõusmises siis olema Poja kuju sarnased.
Vaimulikus mõttes ei maitse kristlane surma. Laatsaruse haual ütleb Jeesus, enne mehe surnuist ülesäratamist tema õele Martale: „Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb. Ükski, kes elab ja usub minusse, ei sure alatiseks. Kas sa usud seda?” Marta ütles talle: „Jah, Issand, ma usun, et sina oled Messias, Jumala Poeg, kes peab maailma tulema.” Jh 11:25-27
Jumal on loonud nii nähtava kui nähtamatu maailma, milles on palju, sellist mida me veel ei mõista, aga ka siis, kui meil tuleb minna Jumala riiki läbi mitme viletsuse, tuleb kõik kasuks neile, kes Jumalat armastavad. Üks Soome rahvusest 20 aastat Kreeka kloostris elav munk, kes on vaimulikusk isaks paljudele kohalikele elanikele, vastas ajaleht Kotimaa ajakirjaniku küsimusele: mis on elus kõige olulisem, et oma pilk tuleb hoida Jeesuses Kristusel ja kus võimaik, aidata oma ligimest.
Maailm teispool surma ja pattu on meie kujutlusvõimele varjatud, kuna ta on täiesti erinev sellest maailmast mis on meile tuttav.
Selle maailma ja isikliku elu tormide keskel on hea teada, et Kristuses on meile rajatud tee, mis juhib lõpuni kõik selle, mis on saanud alguse Kolgata mäel ja ülestõusmispüha hommikul.