Kristlikust usust saab rääkida alates Kristuse ülestõusmisest. Usk lunastajasse sünnib Püha Vaimu kaudu ja põhineb Jeesuse tegevusel ja eriliselt tema ristisurmal ja ülestõusmisel. Kristlastena ei usu me ühte kirgastunud õpetajasse ja prohvetisse, kelle sõnad ja teod on unustamatud vaid kogu aeg, kaasaarvatud praegu, ülestõusnud ja ligiolevasse elavasse Issandasse.
Misjonipüha külalised olid Soome ja Ingeri kiriku vabatahtlikud.
Evangeelium Kristusest tähendab ka tänapäeval seda, et Jeesus kes on ülendatud Isa paremale käele, ütleb vaid sõna ja patune inimene leiab abi, surnu ärkab ja poeg jääb elama. Usk on elu, mis sünnib Jeesuse sõna ehk evangeeliumi kuulmisest.
Evangeeliumist näeme mitmel juhul kuidas tõelise kristliku usu olemus seisneb isiklikus pühendumises.
Täna mõeldakse meie kirikutes kaasaegsele misjonitööle ja kristlaste olukorrale maalima pingekolletes. Kui elava koguduse tunnuseks on misjonitöö siis elava kristlase tunnuseks on oma usust tunnistamine. Küsimus on selles, kas sul on seda millest tunnistada. Kui Jumal on sinu elu muutnud, andnud sellel sihi ja mõtte, siis ei jää see teistele märkamata nagu ei saa panna lampi vaka alla või mäel oleva linn ei saa jääda varjule.
Meie aeg tahab Jumalat seletada ja panna oma arusaamiste piiridesse, kui see ei õnnestu siis ei peeta seda teaduslikuks. Kui Jumal on meile ilmutanud oma sõna, siis ei peaks inimene sellega vaidlema ega seletusi nõudma. Pigem oleks meil enda või teiste kogemusest Jumalaga õppida usu ja usalduse kasvamist. Jumal soovib, et me teda usuksime ja usaldaksime ja seepärast ütleb ta meile teele kaasas oma sõna millele võime alati loota.
Kõigeväeline, igavene Jumal. Sina armastasid maailma ja avasid oma Pojas meile ukse oma riiki. Tänu selle eest, et kutsud meid oma armuga. Ärata meid oma Vaimu läbi mõistma vastutust iseendast ja oma tegudest. Kingi meile tahet ja väge usuvõitluseks. Kuule meid Jeesuse Kristuse, meie Issanda pärast.