Oma usu tunnistamine ei piirdu ainult selle väljendamist sõnadega vaid uskumist seda ka oma südamega: „Kui sa oma suuga tunnistad, et Jeesus on Issand, ja oma
südames usud, et Jumal on ta üles äratanud surnuist, siis sind päästetakse, eest südamega usutakse õiguseks, suuga aga tunnistatakse päästeks. (Rm 10:9-10). Jumal on end ilmutanud oma Sõna kaudu evangeeliumis. Selle sõna paneb ta meie suule ja südamele. Kristus elab usu kaudu meie südames ja kui ta selles elab, tunnistame tema nime maailmale. Nii meie südame usk kui meie suu tunnistus näitavad, et me oleme Kristuse päralt. Kui me tunnistame, et Jeesus on Issand ei ole see ainult meie mõistusest lähtuv arusaam vaid pigem meie südame soov ja igatsus elada osaduses ülestõusnuga kes on Issand Kristus.

Jeesusest tunnistamise või tema salgamise tagajärjed ei puuduta mitte ainult ajalikku vaid ka igavest elu. Jeesuse järgijad peavad olema valmis ennast salgama ehk Jumala tahte seadma iseenda soovidest ettepoole. Kui me peame oma soove olulisemaks, ei ole me ilmselt valmis Jeesust kõiges järgima ja saame varem või hiljem tema salgajateks. Peetruse näide tuletab meile meelde kuidas me võime ka oma Issanda salgamise järel seda kahetsedes tulla tagasi tema juurde. Kristliku usu salgamine puudutab Jeesuse olemust, tema nime häbenemist, temasse uskumist ja tema väe salgamist.

Iga kristlane ja kirik peab joonduma mitte selle maailma vaid Jumala ja tema kutsumuse järgi. Kui inimene ei pea sisemiselt muutuma, muudetakse arm odavaks. Jumala arm ilma meeleparanduseta ei päästa ühtegi inimest. Martin Luther pidas käsku ja armu omavahel seotuks.  

Kõigeväeline, halastaja Jumal, kes oled tõotanud kristlaskonnale uuendavat Vaimu. Uuenda meie aja kirikut. Hoia meid kindlana oma sõnas. Kingi meile usku, et mõistaksime seda mida meile kõneled. Luba, et armu evangeelium vabastaks meid tunnistama koos kõigi kristlastega armastuse tegudega sinu sõna väest. Kuule meid Jeesuse, meie Päästja pärast.