Jutlus Haapsalu Toomkirikus usupuhastuspühal, Saare-Lääne piiskopkonna sinodil   Jh 8: 31-34      

Oleme täna, mil möödub 500 aastat reformatsiooni ideede Eesti- ja Liivimaale jõudmisest, olnud ajaloolise sündmuse tunnistajad, kui esimest korda on kogunenud taasloodud ja tänaseks 6 kuud tegutsenud Saare-Lääne piiskopkonna vaimulikud ja sinodisaadikud, esimesele sinodile. Selle päeva erilisust märgib ka asjaolu, et samal ajal on kogunenud nii Põhja kui Lõuna- Eesti piiskopkondade sinodid Tallinnas ja Tartus.

Usupuhastuspüha ehk reformatsiooni aastapäeva päevateema on usu alused. Luterliku identiteedi jaoks on selleks aluseks olnud pühakiri ehk Uus ja vana Testament, kolm vanakiriku usutunnistust ning luterlikud usutunnistuskirjad, eeskätt Augsburgi usutunnistus, mis ühendab tänapäeval ka 1947 aastal rajatud Luterliku Maailmaliitu kuuluvaid kirikuid.

Eesti põhiseaduse paragrahv 40 kohaselt on Igaühel südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus.
Kuulumine kirikutesse ja usuühingutesse on vaba. Riigikirikut ei ole. Igaühel on vabadus nii üksinda kui ka koos teistega, avalikult või eraviisiliselt täita usutalitusi, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist ega kõlblust.

Kolm aastat tagasi läbi viidud sotsioloogilise uurimuse usust, elust ja usuelust tulemuste järgi peab usku oluliseks või väga oluliseks enam kui 40% küsitletutest. Sotsioloog Laur Lilleoja on seda uuringut analüüsides öelnud: „Vaadeldes erinevaid usuga seotud hoiakuid ja arusaamu tervikuna, võib järeldada, et kristlik usk on lähedane umbes kolmandikule Eesti elanikest, kellest aga mõnda kogudusse või usuliikumisse kuuluvad vaid pooled. Seega eksisteerib Eesti ühiskonnas arvestatava suurusega elanike grupp, kes oma väärtusstruktuuri ja usuliste hoiakute osas võiksid olla mõne usuliikumise liikmed, kuid miskipärast ei ole teed kirikusse veel leidnud.“

Selles valguses loob, ühe suurema kirikliku piirkonna koondumine ühtseks piiskopkonnaks kiriku juhtimise ja praktilise koostöö tasandil uusi võimalusi nii kogudustele, vaimulikele kui praostkondade tasandil. See võimaldab kavandada ja teostada erinevate piirkondade vahelist koostööd laste, noorte, muusika, diakoonia, kultuuriväärtuste, meedia ja muudes kiriku tegevuse valdkondades.

Kui meile on antud erinevaid ande, on need antud meile koguduse ühiseks kasuks. Nii saab ühe valdkonna aktiivne töö või hea eeskuju, innustada ka teisi piirkondi või aktiivsemad kogudused ja olla teistele nõuandjateks.

Meie peamisteks probleemideks on tavaliselt erinevate ressursside nappus nagu aeg, raha ja inimesed. Kiriku ja koguduste puhul saame aga lähtuda sellest, et kiriku Issand on lubanud meid varustada kõige vajalikuga, kui me otsime esmalt Jumala riiki ja tema õigust, et koguda ja julgustada meie koguduse liikmeid ja kõnetada neid, kes ei ole veel teed kirikusse leidnud.

Tänase pühapäeva evangeeliumi valguses oli Jeesuse ümber neid, kes olid hakanud Temasse uskuma. Mida nad täpselt uskusid, kelleks nad Jeesust pidasid ja millisena nad mõistsid enda vahekorda Temaga, seda me päriselt ei tea, aga  ilmselt ei olnud need inimesed oma üsnagi ebamäärase usu ja kahtluste seguga, sugugi kaugel paljudest tänapäeva inimestest.

Enda «põhimõtteliselt heaks inimeseks» pidamine, «kümne käsu järgi elamine», «kirikus käimine» kõlab väga sarnaselt «Aabrahami järglaseks olemisele»? Milleski siin nimetatus ei ole midagi halba seni, kuni sellest ei saa Jumala armu asemel iseendale, oma teenetele või päritolule toetumine, mis paradoksaalsel kombel ei tee meid aga mitte vabaks ja iseseisvaks, vaid muudab orjaks, kes erinevalt pojast ei saa jääda majja igaveseks.

Jeesus nägi neid, «kes Temasse uskusid» ja teadis, et enamus Teda ümbritsevatest inimestest ei taha ega suuda kuulata Tema sõna ega mõista Tema kõnet (Jh 8:43), ning mis veelgi kurvem, et nad ei talu tõde ega saa seepärast Temasse tõeliselt uskuda. Mingit muud võimalust aga ei ole: üksnes Jeesuse sõnasse jäädes on võimalik õppida tundma tõde, ning üksnes tõde teeb vabaks ja toob igavese elu.

Nii üksikkristlane kui, kirik ise võib suurel määral kaotada silmist selle, mis on tõeliselt oluline, või koguni tõe enda – tõe sellest, et me ei usu mitte endasse ega oma tublidusse, vaid Jumalasse, kes meid meie patust hoolimata armastab, ja Kristusesse, kes on meid patust lunastanud, ning on meid kutsutud kuulutama evangeeliumi Kristuse ristist, mis on «narrus neile, kes hukkuvad, aga meile, kes päästetakse, on see Jumala vägi» (1Kr 1:18). Evangeelium on mõeldud kõikidele, aga see on päästeks üksnes neile, kes selle tões ja vaimus vastu võtavad.

Igal kirikul või usulisel ühingul on talle tunnusomased märgid, millest nii mõndagi kannavad kaasas ka siinolijad. Need märgid tunnistavad meie seostest konkreetse koguduse või ühendusega, mille liikmed või kaastöölised me oleme.

Kristliku kiriku, kaasaarvatud luterliku kiriku esimeseks ja üldisemaks meid kõiki ühendavaks tundemärgiks on Jumala sõna. Kirik toimib terviklikult ja õigesti vaid juhul, kui selles järgitakse Kristuse ja apostlite õpetust mida Jumal on ilmutanud oma Sõna kaudu. Muud alust kirikul ei ole. Kirikule omaseid tundemärke loetleb Augsburgi usutunnistuse VII artiklis usupuhastaja, käsitledes nende sisu ja tähendust. Kõik need tundemärgid on leitavad Jumala sõnast. Nende praktiseerimisel asetub kristlase usuelu Kristuse poolt juhid kiriku loomulikku ellu.

Kristuse enda poolt seatud ristimine on Jumala omaks sündimise sakrament. Sageli mõistetakse ristimist pelgalt välise märgina või piduliku talitusena. Sel juhul aga tõrjutakse ristimises sisalduv Kristuse omaks saamine kui kingitus. Üks kord õigesti ristitud inimest ei tule enam tema langemise või ebausu tõttu uuesti ristida. Usust taganenud või langenud inimene saab meeleparanduse kaudu naasta talle Kristuses kingitud ristimise armu juurde. Nii on langenul uuesti uskumise õigus ja võimalus. Samas vajab ta usus püsima jäämiseks kaasusklike või kiriku ametikandjate tuge ja toetust.

Kui ristimine on sündimise sakrament, on armulaud (Püha õhtusöömaaeg) toitmise sakrament. Otsekui oaasis kogetakse armulauas Jeesuse ligiolu ja toitmise õnnistust, nii kogetakse ka osadust teiste kristlastega, niinagu kogema seda tänasel ühisel jumalateenistusel. Iga terve kogudus koguneb jumalateenistusteks, võimalusel igal pühapeval, kus Issand toidab omasid taevase leivaga.

Kristuse poolt ellu kutsutud kiriku korda ja autoriteeti teenib avalik võtmete meelevald mis on kirikule Kristuse poolt antud pattude kinni sidumiseks ja lahti päästmiseks. Augsburgi usutunnistuse 28. artiklis öeldakse: „Võtmete ehk piiskoppide meelevald tähendab evangeeliumi järgi meelevalda ja Jumala käsku evangeeliumi kuulutada, patte andeks anda ja kinnitada, sakramente jagada ja talitada.“

Jumala sõna kuulutamiseks ja sakramentide talitamiseks, nagu ka võtmete meelevalla kasutamiseks, on seatud kuulutusamet. Augsburgi usutunnistuse 5. artikli kohaselt kuulub kuulutusamet kiriku õpetuse juurde.

Koguduse ja kiriku elu on täidetud nii ühisest kui isiklikust palvest. Selles teostub Jumala appi hüüdmine nii ühise jumalateenistuse eestpalves, korduvas Meie Isa palve praktiseerimises, kodustes palvehetkedes, vabalt kasutatavas palves või ka varasemate palvetajate ülestähendatud palvete lugemises. Läbi kogu piibli on Jumala poole palvetamine tema omade elus olnud kas ühiselt või eraldi oma palvekambris, usuelu ja Jumala teenimise aluseks.

Kiriku seitsmes tundemärk on risti kandmine. Sellega ei ole otseselt mõeldud üksikisiku eluga seotud kannatuste, haiguste ja muude väljakutsetega seotud osa. Kõike sedagi tuleb meil vastu võtta usuga õiglasesse ja armastavasse Jumalasse. Aga ka tänapäeval seostub oma risti kandmine Päästja järgimisega (Mt 10:38). Ristis on kätketud ilma kibestumiseta kannatus oma kutsumuses ja usu tunnistamises Kristuse pärast.

Koguduse kui Kristuse maapealse ihu kogumine, rajamine ja nähtavaks saamine kestab seni, kuni Kristus ise aegade lõpus tagasi tuleb. Seni saavad üha uued põlvkonnad hoida nendele pärandatud nähtavaid ja nähtamatuid varasid rajades oma elu alusele, mille kohta ütleb tänase püha juhtsalmis Apostel Paulus: Teist alust ei saa keegi rajada selle kõrvale, mis juba on olemas – see on Jeesus Kristus! 1 Kr 3:11