Kui Jeesus õpetab oma järgijaid palvetama, annab ta neile Meie Isa palve. Selle üks keskseid lauseid puudutab andeksandmist. See on nii Jeesuse õpetuse, aga ka laiemalt kogu piibli ilmutuse keskseim teema. Eksinud inimene vajab andestust ja armu.
Kuna kõik inimesed pärinevad oma esivanematest ja nemad viimselt esimestest inimestest, kelle kaudu tuli patt maailma, on see osa iga siia ilma sündinud inimese pärandist, mida ta võimalusel ei sooviks endaga kaasa saada. Erinevalt pärandist, millest on meil võimalik elu jooksul loobuda, on sellega palju keerulisem lugu, kuna paljud inimesed ei taju või ei tunnista, et nad on milleski süüdi või eksinud, kuna nad ei ole enda arvates teinud midagi halba või vähemalt teistest inimestest halvemad.
Enda puuduste ja ebatäiuslikkuse äratundmine ja tunnistamine ning oma seni tehtud tegude või tegematajätmiste eest andekspalumine on pikk protsess, milleni ei pruugi kõik inimesed kunagi jõuda.
Meie Isa palves palutakse: anna meile andeks meie võlad, nii nagu meiegi andeks anname oma võlgastele. Sedasama õpetab Jeesus ka oma jüngritele öeldes: „Sest kui te annate inimestele andeks nende eksimused, siis annab ka teie taevane Isa teile andeks, kui te aga ei anna inimestele andeks, siis ei anna ka teie Isa teie eksimusi andeks.“
Selle kohaselt tuleks inimesel anda andeks tema vastu eksinud ligimesele. Inimesel ei ole õigust keelduda andestusest teise suhtes, kui ta ise loodab saada andeks enda koormad Jumala pühaduse ja kõike nägeva palge ees.
Inimeste eksimused on iga päev meie silmade ees. On olemas patte, mida tehakse mõtte. Sõna, teo ja tegematajätmisega. On pattu, mis mõjutab kas teist inimest, perekonda või kitsamat ringi, aga on ka tegusid mis mõjutavad terveid rahvaid. Igapäevastest uudistest näeme või loeme, kuidas võimujanu ajab terveid rahvad omavahel sõdima ning teise keele, kultuuri või usu või arusaamadega inimeste suhtes õpetatakse vihkamist juba alates lapsepõlvest.
Isegi siis kui meil ei peeta lahinguid märkame, kui valusalt võivad teist haavata öeldud sõnad, sotsiaalmeedia postitused, rääkimata vaimsest või füüsilisest vägivallast teise inimese ja tihti nõrgema suhtes. Tõsiasi on seegi, et ükski inimene ei ole peale Jeesuse enda, Jumala ees õige vaid kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest Rm 3:23
Piiblis räägitakse palju andestusest ja Jumala armust. See peaks puudutama ka inimesi ja väljenduma nendevahelistest suhetes.
Mustjala kiriku kõrval seisab traditsioonilist perekonda kujutav Matti Variku suurejooneline Saaremaa dolomiidist skulptuur «Perekond».
Suvesaarlane skulptor Mati Karmin päästis skulptuuri unustusest
ja hävimisest. Skulptuur seisis poole meetri ulatuses maasse vajununa ja võssa
varjununa Tallinna lähedal Laagris endises ARSi tootmisbaasis. Mati Karmin ajas
jälgi, kellele 1979. a valminud skulptuur kuulub. Ta sai teada, et seda oli
mingi seltskond varastanudki, aga leidus neid, kes ütlesid, et skulptuur tuleb
tagasi viia.
Mati Karmin ütles, et skulptuuri visandeid vaadates on selgunud, et skulptor
Varik oli selle 1979. a Moskva näituse jaoks tellitud skulptuuri nimetanud
«Minu Eestiks».
Vaatan kurbusega kuidas Eesti inimeste pered, kus on ka lapsed, lagunevad olukordades, kus mingit tõsist lahkumineku põhjust tegelikult ei ole. Öeldakse, et me kasvasime lahku või meil ei olnud teineteise jaoks aega. Selle tagajärjel kannatavad nii lapsed kui osapooled ise. Need, kes on probleemi märganud, on abistamiseks asunud õppima perelepitajaks või nõustajaks, kuid ise näen selles suuremat probleemi, et ühiskond on loobunud mitme inimpõlve jooksul kristlikest alusväärtustest, kus peresuhete puhul on olulisteks märksõnadeks abielu, otsus pühenduda ja andeksandmine.
Jumal on meid loonud oma palge sarnasusse, nii nagu Saaremaa juurtega Matti Varik on loonud perekonna skulptuuri, kus on isa ema ja laps, mis välja raiutud ühest suurest dolomiiditükist.
Selles, kui meie elus juhtuvad asjad, nagu igas teises perekonnas, mida me niiväga ei sooviks, ei ole küllap midagi erilist ja arvatakse, et eks ka nemad on ainult inimesed. Eriline oleks see, kui lahku läinud kristlastest kooselu või abielupaar, vaatamata varem toimunule, teineteisele andeks annaks ja alustaks uuesti oma pereelu, osates arvestada sellega kus varem on eksitud ja püüdes samu vigu vältida. Pigem oleks see sõnum mida vajaks meie ühiskond, mis igatseb omakasupüüdmatu hoole ja armastuse järgi.
Võib-olla ei ole juhuslik võrrelda unustuse hõlma ja hävingu äärel olnud perekonna skulptuuri Eesti perekonna olukorraga. Küllap seisavad paljud pered raske küsimuse ees kuidas päästa meie peret või kuidas seda taastada? Mati Karmini ees seisis 2014 aastal küsimus, kuidas liigutada kolmemeetrist ja 3,5 tonni kaaluvat skulptuuri? Skulptor sai Variku leselt nõusoleku «Perekonnaga» heaperemehelikult toimetada. Ta puhastas survepesuri ja liivapritsiga kuju samblast, pesi pesupulbri ja kapronharjaga. Otsis transpordi, mis suutis hiiglasliku kuju Tallinnast Saaremaale toimetada. See ei olnud talle raske kuna ta otsustas seda kogu südamega. Nüüd vajaks skulptuur juba uut puhastamist, nagu vajab seda ka meie endi elu.
Jeesuse kannatus, ristisurm, ülestõusmine ja selle kaudu meile osaks saanud lunastus, kutsub tema järgijaid elama oma elu, lähtudes halastuse sõnumist. Selle asemel, et teha oma süda teise inimese ees kõvaks, peaksime andma Jumalale enda juures võimaluse, vahetada meie kivine ja armutu süda, elavaks ja armuliseks.
Ka kõige sügavamad haavad, mis on sündinud pikalt kestnud lahendamatus olukorras, ei ole Jumala silmis põhjenduseks andeksandmatusele teise inimese suhtes. Kuigi meie inimlik loomus kaldub pigem kibestumise ja tingimuste seadmise teele, ei ole see armastuse tee. Armastus on vihast suurem jõud ja just see peaks saama avalikuks nende elu argipäevas, kes tunnistavad oma usku Jumalasse. Jumala tingimusteta armastuse väljenduseks on oma ainusündinud Poja ohver patuse inimkonna eest.
Kes usub Pojasse, sellel on igavene elu, aga kes ei kuula Poja sõna, see ei näe elu, vaid tema peale jääb Jumala viha. Jh 3:36 Inimene, kes käitub sobimatult Jumala suhtes, käitub nii ka ligimesega. Seepärast peab andekspalumisest ja andeksandmisest saama meie elu loomulik osa.
Inimlikult või omast jõust ei ole meil võimalik andestada. Andestamine on meeleparanduse ja meie sisemise kurbuse väljendus, mis lähtub meie eneseületusest ja sisemisest vabadusest. Andestamine on inimese hingesuuruse väljendus. Nii nagu armastus, ei ole ka andestus emotsioon vaid otsus.
Uudised toovad meile igal päeval koju kätte lõputul hulgal konflikte ja sõdasid, kus inimesed peavad teineteist surma väärilisteks kuna nad suhtuvad üksteisesse kui vaenlastesse. Oma vaenlast armastada ei ole lihtne. Aga kui see saab võimalikuks, teeb see lõpu vaenulikule seisundile ja vaenlaste hulgale. Usklik inimene palvetab ka oma vaenlaste eest ja näeb, kuidas tema hing täitub rahuga. Rahu ei saa meilt keegi ära võtta, kui me seda ise ei võimalda. See ei tähenda seda nagu Jumalale pühendunud inimesel vaenlasi ei oleks, vaid ta ise on vaba vihkamisest sedavõrd, et ta ei mõtle kogu aeg nende peale.
Vastupidises olukorras määrib ja mürgitab meie meelde sööbinud halb, mida meile on põhjustanud teine inimene, meid sisemiselt. Sellest tulenev pimedus ei lase meil oma ligimest selgelt näha. Nii ei saa me armastada Jumalat, ega ka ligimestest armastatud olla.
2011 aastal ajast igavikku kutsutud skulptor Matti Varik on Eesti perekonna skulptuuri kõrval loonud muuhulgas ka paljuräägitud Saaremaal Tehumardi lahinguväljal maasse löödud mõõga. Kahjuks on inimeste ajalugu ka sõdade lugu millest tunnistasid juba Salme alevis aastaid tagasi leitud viikingite võitlusväljel paljastunud ja sõna otseses mõttes maasse löödud mõõgad, mis olid sinna jäetud 1200 aastat enne 1944 aasta Sõrve lahinguid. Prohvet Jesaja näeb aga aega mil Jumal ise mõistab kohut paganate vahel ning juhatab paljusid rahvaid. Siis nad taovad oma mõõgad sahkadeks ja piigid sirpideks; rahvas ei tõsta mõõka rahva vastu ja nad ei õpi enam sõdimist. Js 2:4
Kui me palume patutunnistuse palves Jumalat armu kinnitatakse meile andeksandmise kuulutuses prohvet Jesaja sõnadega: Kuigi teie patud on helepunased, saavad need lumivalgeks; kuigi need on purpurpunased ,saavad need villa sarnaseks. Js 1:18
Apostel Paulus kinnitab: Jumal on meid kiskunud välja pimeduse meelevallast ja asetanud oma armsa Poja kuningriiki, kelles meil on lunastus, pattude andeksandmine. 1Kol 1:13-14.
Kuigi pattude andeksandmine ei muuda meid veatuks, saame igal päeval tulla tagasi armulise Jumala juurde. Kristus ei saanud meie sarnaseks selleks, et õpetada mõnd vaimulikku või esoteerilist tehnikat, vaid selleks, et õpetada meeleparandust ja armastust, mis on seotud meie ligimesega. Seetõttu andkeksandmine suurim kingitus, mida Jumal on kinkinud meile ja mida meie saame omakorda kinkida oma ligimesele.