Mt 17:24-27

Kui nad siis Kapernauma tulid, astusid Peetruse juurde templimaksu kogujad ja ütlesid: „Kas teie Õpetaja templimaksu ei maksa?” Peetrus vastas: „Küll ta maksab.” Ja kui ta koju tuli, ennetas Jeesus teda ja küsis: „Mis sa arvad, Siimon, kelle käest võtavad kuningad maa peal tolli või pearaha? Kas oma poegadelt või võõrastelt?” Aga kui Peetrus ütles: „Võõrastelt”, lausus Jeesus talle:
„Siis on pojad vabad. Aga et me neid ei ärritaks, mine järvele, heida õng sisse ja võta esimene kala, mis üles tuleb! Ja kui sa tema suu avad, leiad sa hõbeseekli. Võta see ning anna neile minu ja enese eest!”

Jeesus tuleb koos oma jüngritega viimast korda Kaupernauma, mida peetakse Galileas viibimise ajal tema kodulinnaks, mis on aja jooksul muutunud varemeteks, kuid on osalisest taastatuna oluliseks kristlike palverändurite peatuspaigaks, maalilise Galilea järve lõunakaldal.

Jeesus oli oma rännakutel viibinud oma kodukohast sedavõrd kaua eemal, et naastes pidi ta tasuma templimaksu, mida koguti olulisema usuelu keskuse ehk Jeruusalemma templi kulude katteks. Moosese seaduses öeldakse, et igal isikul alates 19 eluaastast, tuli seda tasuda pool šeeklit.

Maksukogujad küsisid Peetruselt aru, kas tema majas peatuv külaline ei peaks samuti tasuma makse? Peetrus peab seda iseenesestmõistetavaks, et Jeesus seda teeb. Küllap on igal meist kogemusi maksude tasumisega, aga mõnikord võib maksukohustuse meelde tuletamine tekitada meis ka vastakaid tundeid.

Kui Pärnu linn toetas EELK kirikufondi kampaaniat, Pärnu kiriku fassaadi taastamiseks, ilmus kohalikus ajalehes kriitiline artikkel, et maksumaksja rahaga seda teha ei tohiks. Samas käivad selles kirikus kõik Pärnu linna kodanikud ja külalised ning  selles korraldatakse palju kontserte. Peapiiskop Urmas Viilma on mitme korral toonud esile, et väga palju ei ole neid näiteid, kus spordiharrastajad või raamatuhuvilised peaksid ise oma sissetulekutest ehitama spordihooneid või raamatukogusid. Kirikud on tavaliselt ka konkreetses piirkonnas ühed vanimad hooned, ning sellistena erilise muinsuskaitse tähelepanu all. Loomulikult ei saa alahinnata ka koguduse enda panust oma pühakoja korrastamisel, kuid koguduse peamine ülesanne peaks olema selle sisuga täitmine, milleks on Jumala sõna õpetamine ning pühade sakramentide ehk ristimise ja armulaua jagamine.

Kas meeldetuletus võiks olla iseenesest usaldamatuse märk või pigem meile abiks maksude tasumisel, kuna muidu võiks see kergesti ununeda? Võib olla oli toonase küsija arvates Jeesus ka varem iseenesestmõistetavaid reegleid rikkunud, ning ei võinud ju teada, kuidas ta suhtub templimaksu.

Evangelist Matteuse tunnistusest, kes ise oli olnud toolimaksude koguja enne kui Jeesus teda oma järgijaks kutsus, jääb mulje, nagu Jeesus võis nende vestlust pealt kuulda või siis tajus ta vaimus, millest Peetrus maksukogujaga vestles. Nii küsib ta Peetruselt: „Mis sa arvad, Siimon, kelle käest võtavad kuningad maa peal tolli või pearaha? Kas oma poegadelt või võõrastelt?” vastus kõlab loomulikult „Võõrastelt”. Tundus loomulikuna, et antiikmaailma kuningad nii ennast kui oma lapsi ei maksustanud.

Jeesus seab Peetruse vastuse Jumalariigi konteksti. Jeesuse poolt lunastatud ja temasse uskujad on vabad Jumala lapsed. Nad hoolitsevad ausalt oma ajalike kohustuste eest. Nad on samas ka Pauluse sõnadega armastuse võlglased, ehk valmis kuulutama Jumala evangeeliumi ja seeläbi kõikide teenijad. Samas on nad ka oma usus vabad, olemata kellegi teise orjad. Nad on kahe riigi kodanikud, selles maailmas võõrad ja majalised, aga Jeesuse omadena on nad Jumala perekonna liikmed ja kuuluvad pühade osadusse.

Jumala lastena ei kuulu Jeesuse jüngrid enam vana maailma ja elukorralduse alla, mistõttu templi ülalapidamine ei ole enam nende mure.

Ometi käsib Jeesus Peetrusel tasuda maksuraha. Ei ole mõistlik tekitada asjatut riidu usu seisukohalt teisejärgulistes asjades. Oluline on keskenduda Jumala riigi kuulutusele, ning mitte kulutada energiat paljude muudele tegevustele. Oma põhimõtetes ja sihtides tuleb olla kindel ja eesmärgipärane.

Jeruusalemma tempel hävitati Roomlaste poolt aastal 70, mille järel ei tulnud enam templimaksu tasuda. Esimese põlvkonna kristlastele oli see siiski oluline küsimus. Kui Jeesuse ohver on muutnud kõik templiohvrid tühiseks ei oleks esimese põlvkonna kristlastel põhjust tasuda templimaksu. Ometi tegid nad seda Jeesuse eeskuju järgides, et mitte anda põhjust kellegi meelepahaks.

Ka kristlased ei saa nõustuda kõigi valitsuste poolt tehtud otsustega, milleks nende maksuraha kogutakse, aga samas on meil ka õigustatud ootus, et kui meil on vaja abi siis riik tagab meile eluks vajalikud teenused. Võiks ju küsida, et kui riik ja omavalistus toetab kiriku taastamist kas see eeldab seda, et selles hoones oleks riigil või omavalistusel õigus korraldada sündmusi mis koguduse arvates sinna ei sobi?

Õnneks ei ole seni sellised juhtumeid esinenud. Igal kogudusel ja kirikul on õigus kehtestada oma arusaamad ja piirid mis on neile sobilik ja mis mitte. Kui apostlite aegsed võimud eeldas neilt usulist mugandumist ja Jeesuse ristisõnumist vaikimist, oli vastus selge: „Jumala sõna tuleb
enam kuulata kui inimese sõna.“ Ap 5:29

Ka esimese põlvkonna kristlased keeldusid teenimast riiklikke jumalaid või salgama Kristust, kuigi riigi ametnikud seda neilt seadusele viidates ja karistuse ähvardusel nõudsid. Pigem olid nad valmis andma oma elu, kui pöördusid ära Jumala igavesest armusõnast.

Niipalju kui võimalik püüti elada rahus kõigi inimetega, kuid oma usust ja selle praktiseerimisest ei loobutud. Apostellik kirik keskendus evangeeliumi kuulutamisele, uute jüngrite kustumisele, koguduse ehitamisele ja misjonitööle. Kindel oli see, et see mida nad oma koguduse kaudu tehtava Jumalariigi töö heaks ohverdasid, oli palju enam kui vaid paari päeva töömehe palk, mida keskmisel tasuti kord aasta templimaksuna.

Kuna Jumala sõna, erinevalt arvamusest, nagu see oleks ajas muutuv ja uuesti sõnastatav, on seesama eile täna ja igavesti, soovib Jumal alati tuua võimalikult paljusid inimesi selle maailma meelsuse juurest tema tundmise juurde. Selleks ongi Jumal oma Poja sellesse maailma saatnud.

Meil ei ole vaja ilmalike valitsejate vigade tõtu loobuda oma riigi kodakondsusest, vaid võiksime võtta kristlastena tõsiselt oma taevariigi kodaniku staatust, ning pühenduda enam Jumala riigi ja Kristuse kui meie Issanda ja kuninga teenimisele kohas, kus tea on meid oma teenistusse kutsunud, ning andidega mida meile on antud. Kirik esindab Kristust ja tema kuningriiki, ning meie oleme selle kuningriigi kodanikud.