Toomas Nigola jutlustab Pärnu Eliisabeti kirikus Foto: Illimar Toomet
Armu teile ja rahu Jumalalt, meie Isalt, ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt.
armsad vennad ja õed Kristuses, kallis kogudus ja austatud külalised! Suur
aitäh teile, et pidasite oluliseks täna siia tulla. Küllap on igaühel teist omad
põhjused, miks te selle aja olete võtnud, kuid et te seda teinud olete, on
väga tänuväärne – on ju aeg siin ilmas elu järel kõige kallim asi, mida keegi teisele kinkida saab. Suur aitäh teile selle kingituse eest, et olete täna oma aega pühendanud nende hetkede jagamiseks siin Eliisabeti kirikus!
Igaüht meist on Jumal siia kutsunud omal moel. Kõigiga meist on tal oma plaan ja igaühe jaoks oma ülesanne. Keegi pole mõttetu ega “niisama” siin maailmas ning ammugi mitte koguduses. Igaühel on täita oma roll. Mõne oma on silmapaistvam, teisel märkamatum, ent igaüks on millegi poolest tähtis.
Mind, nagu nägite, on täna seatud Eliisabeti koguduse õpetaja ametisse.
Kes mind juba varasemast tunnevad, need teavad, et kipun mõnikord sõnadest suurt numbrit tegema. Nii mõtlen näituseks, kuidas sõnadest “koguduse õpetaja” tuletada oma ülesandeid ja tegevuskava. Pealtnäha on ju kõik lihtne – kõik ju teavad, kes koguduse õpetaja on ja mida ta teeb. Ent kui hakata lähemalt uurima, siis võib selguda, et pilt on kaunis kirju ja arusaamad eripalgelised. Küllap on see ka paratamatu, sest nii sõnad “kogudus” kui “õpetaja” hõlmavad endas õige palju tähendusi.
Mis on kogudus? Mis on ta definitsioon? Seda võib ju proovida sõnastada,
ent ühte jutlusesse, saati siis veel ühte-kahte lausesse ei kipu kõik oluline
kuidagi ära mahtuma.
Kogudus ja kirik on ju palju enamat kui pelgalt hoone või mingi klubi. Ta on
kogukond, osadus ja Jumala armu vahend maailmas.
Kardinal Avery Dulles pakkus 20. sajandil kiriku olemuse mõistmiseks välja viis mudelit, mis aitavad lahti mõtestada selle paljusid külgi ja eesmärke.
Esiteks on kirik institutsioon – korrastatud ja struktureeritud kogukond, kus igaühel on oma roll ja ülesanne. Sõna institutsioon ei tähenda siin midagi külma ega kauget, nagu meile vahest selle sõnaga võib seostuda, vaid see on meie usuelu kandja, mis aitab tagada vaimuliku juhtimise ja kindluse. Nii nagu kindel vundament hoiab hoone püsti, nii aitab institutsiooniline kirik hoida püsti ja koos ristirahva elusid ja usku.
Koguduse õpetaja ülesandeks on olla selle korrastatuse ja püsivuse kandja, et
Jutlus Pärnu Eliisabeti koguduses introduktsiooniteenistusel 03.11.2024 2
võiksime seista tugevatena usus ja tegevas armastuses ka keset meid ümbritseva maailma ebakindlust ja muutusi.
Teiseks on kirik müstiline osadus, mis ühendab inimesi üle aja ja ruumi, Kristuses. See on osadus, milles oleme koos, üksteise kõrval, isegi kui me kõik oleme erinevad. Ristiinimeseks olemine on nimelt alati nagu rist isegi: seal peab olema ühtaegu vertikaalne, ja horisontaalne mõõde. Side Jumalaga ja side üksteisega. Armastus Jumala ja armastus üksteise vastu. Kristlased saame olla üksnes üheskoos, ehkki igaüks isiklikult. Õpetaja ülesanne on toetada seda osadust, kutsuda inimesi kokku, julgustada looma sildu ja sõprussuhteid, mis seovad meid üksteisega ja on aluseks ühisele usule ning igavesele elule.
Kolmandaks on kirik sakrament – Jumala armu nähtav märk ja vahendaja maailmas. Jumal puudutab inimesi väga konkreetselt ja isiklikult oma pühade sakramentide läbi. Ta tuleb meile võrratult lähedale – meie Jumal on elav Jumal, mitte kauge, abstraktne, ebamäärane idee või umbisikuline “vägi”. Koguduse õpetajal on eriline ülesanne vahendada sakramente, milles Jumala arm ja kohalolu saavad usklike jaoks kogetavaks ja õnnistusrikkaks. Jumala arm jõuab inimeseni ristimise, armulaua ja andeksandmise kaudu, aga ka Jumala sõna jutlustamise ja vaimulike talituste läbi.
Neljas mudel, mille kaudu kardinal Dulles kirikut vaatleb, on kuulutaja. Kiriku
ülesanne on kuulutada Jumala sõna ja viia igaüheni hea sõnum sellest, et maailm ja meie elud ei ole kunagi mõttetud ega hüljatud. Et maailm ei ole absurdne, kõle paik, vaid me elame armastava Isa peopesal. Meid kutsutakse Kristuse kaudu Jumala Kuningriiki. Koguduse õpetaja peab olema sõnumitooja sellest oma sõnade ja tegudega.
Viies mudel on teenija. Kirik on Jumala õiguse ja halastuse tööriist maailmas. See tähendab, et me ei ole siin pelgalt iseendi pärast, vaid ka kogu maailma jaoks.
Inimene on loodud osaduseks, on loodud oma venna hoidjaks (vrd 1Ms 4:9). Meie ülesanne on kanda hoolt nõrkade ja abivajajate eest. Koguduse õpetaja ülesanne on suunata ja julgustada kogudust väljuma kirikumüüride vahelt, teenima neid, kes vajavad tuge ja lootust.
Need kõik viis mudelit leiavad oma täitumise ja terviklikkuse viimases, mille Dulles lisas hiljem – kirik on jüngrite kogukond, mis ei lakka Jeesust järgimast. See tähendab, et meie ülesanne on järjepidev. Kogudus ei ole kunagi valmis – me oleme teekonnal. Vaimuliku ülesandeks on Kristuse kaastöölisena juhtida kogudust sellel teel, et me kõik võiksime aina selgemini elada Jeesuse Kristuse järgijatena.
Tänapäeva maailmas on Rooma paavst Franciscus toonud esile ka kiriku kui
sotsiaalvõrgustiku mudeli. Me elame ajastul, kus väga paljud inimesed suhtlevad, aga mitte kõik ei koge tõelist ühendust. Kirik on kutsutud olema selline koht, kus inimesed leiavad ehtsad ja püsivad sidemed ning kogevad Jumala armastust ja tõelist osadust. See on ülesanne, mis ootab meid ka siin Pärnus.
Kogudus, kuhu vaimulikud tööle kutsutakse ja läkitatakse, on niisiis Kirik, Kristuse ihu – veel üks mudel, mille kaudu asjale läheneda. Apostel Paulus tuletab kirjas Efeslastele meile meelde, et „me oleme üksteise liikmed“ (Ef 4:25).
Vaimulikul on selles ihus oma roll, kuid ta ei ole mingi eraldiseises nähtus, vaid on osa sellest orgaanilisest ihust ja kogukonnast. Nagu püha Augustinus oma piiskopiameti üle jutlustades kogudusele rõhutas: teie ees olen ma piiskop, teiega koos aga olen ma kristlane. See on tähtis – me ajame sama asja ja vajame üksteise eestpalveid – mina koguduse ja kogudus minu omi –, et taevateel hästi edeneda.
Kirikuõpetaja ülesanne on rääkida Jumalast, kes on väga ilus ja lõpmata hea.
Kes iga inimest armastab suurema armastusega kui ükski inimene iseennast
suudab armastada. Kirikuõpetaja ülesanne on õpetada inimesi märkama
Jumala kõnetust, mis kutsub neid Jumalat vastu armastama ja leidma täiusliku õnne selles osaduses, armastavas suhtes inimese ja Jumala ning seeläbi ka inimese ja inimese vahel, milleks meid on loodud ja kutsutud. Sest tõelise inimlikkuse leiame just ristis, selles kahesuunalises suhtes taeva ja üksteisega.
Jumalast rääkides jäävad kõik sõnad paratamatult lahjaks. Sõnad, mida saame tarvitada, on ju seotud meile kogemuslikult tuttava ahtakese maailmaga, Jumal aga on kedagi maailmast võrratult enamat – just nagu iga inimene on võrratult enamat ka ilusaimast unistusest, mille ta oma peas on loonud, olgugi selles palju ka temast enesest. Nii saavad ka kõige kaunimad sõnad olla üksnes teeviitadeks tõelisuse poole.
Ja siiski peame neid tarvitama, sest midagi paremat meil võtta ei ole ning rääkimata jätta ei saa samuti. Nõnda kõnelemegi me Jumalast kui heast ja kaunist, Jumalast kui armastusest, püüdes nende teeviitade läbi jõuda temale lähemale. Need teeviidad on Jumal ise meile kinkinud.
Jumal, kes on lõpmata ilus, on loonud võrratu maailma, mis on tema armastuseavaldus. Jumal, kes on lõpmata hea, hoiab seda maailma jätkuvalt olemas. Ka meie kõik pälvime oma olemasolu õnnistuse igal hetkel ainuüksi tema heast tahtest. Kui me oleme olemas, siis tähendab, et Jumal soovib meie eksisteerimist. Kui ta meid ei tahaks, siis meid ei oleks – ja me isegi ei teaks seda, et meid pole. Kuid Jumal soovib meie olemasolu, sest ta armastab meid. Selline ta on.
Jumal, kes armastab täiuslikult, on seda näidanud parimal võimalikul viisil, kinkides iseennast meile oma Pojas Jeesuses Kristuses, saades ise üheks meie seast, loobudes oma jumalikust aust, tühjendades ennast ja andes ennast täielikult, et meie võiksime temas kõik saada.
Meiegi oleme kutsutud anduma talle samamoodi, andma kõik, kes me oleme ja mis meil on, tema armastuse teenistusse, püüdes armastada Jumalat kogu oma hingest, kogu oma mõistuse, kogu oma südame ja kogu oma jõuga. Ja nõndasamuti suhtuma ka oma kaasinimesse justnagu iseendasse, samasuguse hoolimise ja heatahtlikkusega.
Meie kutsumus on saada võimalikult Kristuse sarnasteks, pühadeks ja laitmatuiks Jumala lasteks. Olla täiuslikud, nõnda nagu meie taevane Isa on täiuslik. See on see tee, millele iga kristlane on kutsutud asuma. Tee, mida kirikuõpetaja peab õpetama ja mida ta peab ennekõike ka ise käima oma karjaga koos ja karja ees. Selleks vajab iga kirikuõpetaja oma koguduse eestpalveid, nii nagu kogudus vajab oma õpetaja eestpalveid. Kirikuõpetaja vajab mõnikord ka oma koguduseliikmete manitsusi, kui ta juhtub milleski õigelt rajalt kõrvale kalduma: sest teinekord näeb kõrvalt paremini, kui oma silmakoobaste kaudu.
Konstruktiivne kriitika võib vahel olla küll valus, kuid on siiski vajalik ja tervendav, justnagu arst peab mõnikord patsiendile haiget tegema, et teda aidata. Seega – kui näete mind vahel eksimas, tulge ja öelge seda mulle otse.
Nõndasamuti vajab kogudus mõnikord ka oma õpetaja suust nõudlikke ja tõsiseid sõnu. Selle mõte ei ole kunagi anda vaimulikule võimalus oma frustratsiooni välja elada, vaid aidata meil kõigil üheskoos jõuda oma usu eesmärgile, meie hingede päästmisele. Jumal on omalt poolt kõik teinud, et me selle eesmärgi võiksime saavutada, et võiksime juba siin maailmas olla otsekui tähed, mis säravad pimedas öös; kui need, kelle kaudu Jumala valgus paistab inimestele, nii et kõik võiksid saada temas igavesti õnnelikuks. Et oleks võimalikult palju neid, kellega koos me kord võime juubeldada kadumatu kuningriigi rõõmus, nähes Jumalat palgest palgesse ja olles üksteisega koos selles osaduses, mida ei tumesta patt ega olelusvõitlus, hirmud ega eelarvamused, vaid kus kõiki ühendab armastus ja tänu.
See on koguduse kutsumus ja kirikuõpetaja töö. Selleks aidaku meid
kõigeväeline Jumal. Kandkem üksteist ikka oma eestpalvetes, et Jumala vägi
saaks meie kaudu toimida. Kiidetud olgu Jeesus Kristus igavesest ajast igavesti. Aamen.
armsad vennad ja õed Kristuses, kallis kogudus ja austatud külalised! Suur
aitäh teile, et pidasite oluliseks täna siia tulla. Küllap on igaühel teist omad
põhjused, miks te selle aja olete võtnud, kuid et te seda teinud olete, on
väga tänuväärne – on ju aeg siin ilmas elu järel kõige kallim asi, mida keegi teisele kinkida saab. Suur aitäh teile selle kingituse eest, et olete täna oma aega pühendanud nende hetkede jagamiseks siin Eliisabeti kirikus!
Igaüht meist on Jumal siia kutsunud omal moel. Kõigiga meist on tal oma plaan ja igaühe jaoks oma ülesanne. Keegi pole mõttetu ega “niisama” siin maailmas ning ammugi mitte koguduses. Igaühel on täita oma roll. Mõne oma on silmapaistvam, teisel märkamatum, ent igaüks on millegi poolest tähtis.
Mind, nagu nägite, on täna seatud Eliisabeti koguduse õpetaja ametisse.
Kes mind juba varasemast tunnevad, need teavad, et kipun mõnikord sõnadest suurt numbrit tegema. Nii mõtlen näituseks, kuidas sõnadest “koguduse õpetaja” tuletada oma ülesandeid ja tegevuskava. Pealtnäha on ju kõik lihtne – kõik ju teavad, kes koguduse õpetaja on ja mida ta teeb. Ent kui hakata lähemalt uurima, siis võib selguda, et pilt on kaunis kirju ja arusaamad eripalgelised. Küllap on see ka paratamatu, sest nii sõnad “kogudus” kui “õpetaja” hõlmavad endas õige palju tähendusi.
Mis on kogudus? Mis on ta definitsioon? Seda võib ju proovida sõnastada,
ent ühte jutlusesse, saati siis veel ühte-kahte lausesse ei kipu kõik oluline
kuidagi ära mahtuma.
Kogudus ja kirik on ju palju enamat kui pelgalt hoone või mingi klubi. Ta on
kogukond, osadus ja Jumala armu vahend maailmas.
Kardinal Avery Dulles pakkus 20. sajandil kiriku olemuse mõistmiseks välja viis mudelit, mis aitavad lahti mõtestada selle paljusid külgi ja eesmärke.
Esiteks on kirik institutsioon – korrastatud ja struktureeritud kogukond, kus igaühel on oma roll ja ülesanne. Sõna institutsioon ei tähenda siin midagi külma ega kauget, nagu meile vahest selle sõnaga võib seostuda, vaid see on meie usuelu kandja, mis aitab tagada vaimuliku juhtimise ja kindluse. Nii nagu kindel vundament hoiab hoone püsti, nii aitab institutsiooniline kirik hoida püsti ja koos ristirahva elusid ja usku.
Koguduse õpetaja ülesandeks on olla selle korrastatuse ja püsivuse kandja, et
Jutlus Pärnu Eliisabeti koguduses introduktsiooniteenistusel 03.11.2024 2
võiksime seista tugevatena usus ja tegevas armastuses ka keset meid ümbritseva maailma ebakindlust ja muutusi.
Teiseks on kirik müstiline osadus, mis ühendab inimesi üle aja ja ruumi, Kristuses. See on osadus, milles oleme koos, üksteise kõrval, isegi kui me kõik oleme erinevad. Ristiinimeseks olemine on nimelt alati nagu rist isegi: seal peab olema ühtaegu vertikaalne, ja horisontaalne mõõde. Side Jumalaga ja side üksteisega. Armastus Jumala ja armastus üksteise vastu. Kristlased saame olla üksnes üheskoos, ehkki igaüks isiklikult. Õpetaja ülesanne on toetada seda osadust, kutsuda inimesi kokku, julgustada looma sildu ja sõprussuhteid, mis seovad meid üksteisega ja on aluseks ühisele usule ning igavesele elule.
Kolmandaks on kirik sakrament – Jumala armu nähtav märk ja vahendaja maailmas. Jumal puudutab inimesi väga konkreetselt ja isiklikult oma pühade sakramentide läbi. Ta tuleb meile võrratult lähedale – meie Jumal on elav Jumal, mitte kauge, abstraktne, ebamäärane idee või umbisikuline “vägi”. Koguduse õpetajal on eriline ülesanne vahendada sakramente, milles Jumala arm ja kohalolu saavad usklike jaoks kogetavaks ja õnnistusrikkaks. Jumala arm jõuab inimeseni ristimise, armulaua ja andeksandmise kaudu, aga ka Jumala sõna jutlustamise ja vaimulike talituste läbi.
Neljas mudel, mille kaudu kardinal Dulles kirikut vaatleb, on kuulutaja. Kiriku
ülesanne on kuulutada Jumala sõna ja viia igaüheni hea sõnum sellest, et maailm ja meie elud ei ole kunagi mõttetud ega hüljatud. Et maailm ei ole absurdne, kõle paik, vaid me elame armastava Isa peopesal. Meid kutsutakse Kristuse kaudu Jumala Kuningriiki. Koguduse õpetaja peab olema sõnumitooja sellest oma sõnade ja tegudega.
Viies mudel on teenija. Kirik on Jumala õiguse ja halastuse tööriist maailmas. See tähendab, et me ei ole siin pelgalt iseendi pärast, vaid ka kogu maailma jaoks.
Inimene on loodud osaduseks, on loodud oma venna hoidjaks (vrd 1Ms 4:9). Meie ülesanne on kanda hoolt nõrkade ja abivajajate eest. Koguduse õpetaja ülesanne on suunata ja julgustada kogudust väljuma kirikumüüride vahelt, teenima neid, kes vajavad tuge ja lootust.
Need kõik viis mudelit leiavad oma täitumise ja terviklikkuse viimases, mille Dulles lisas hiljem – kirik on jüngrite kogukond, mis ei lakka Jeesust järgimast. See tähendab, et meie ülesanne on järjepidev. Kogudus ei ole kunagi valmis – me oleme teekonnal. Vaimuliku ülesandeks on Kristuse kaastöölisena juhtida kogudust sellel teel, et me kõik võiksime aina selgemini elada Jeesuse Kristuse järgijatena.
Tänapäeva maailmas on Rooma paavst Franciscus toonud esile ka kiriku kui
sotsiaalvõrgustiku mudeli. Me elame ajastul, kus väga paljud inimesed suhtlevad, aga mitte kõik ei koge tõelist ühendust. Kirik on kutsutud olema selline koht, kus inimesed leiavad ehtsad ja püsivad sidemed ning kogevad Jumala armastust ja tõelist osadust. See on ülesanne, mis ootab meid ka siin Pärnus.
Kogudus, kuhu vaimulikud tööle kutsutakse ja läkitatakse, on niisiis Kirik, Kristuse ihu – veel üks mudel, mille kaudu asjale läheneda. Apostel Paulus tuletab kirjas Efeslastele meile meelde, et „me oleme üksteise liikmed“ (Ef 4:25).
Vaimulikul on selles ihus oma roll, kuid ta ei ole mingi eraldiseises nähtus, vaid on osa sellest orgaanilisest ihust ja kogukonnast. Nagu püha Augustinus oma piiskopiameti üle jutlustades kogudusele rõhutas: teie ees olen ma piiskop, teiega koos aga olen ma kristlane. See on tähtis – me ajame sama asja ja vajame üksteise eestpalveid – mina koguduse ja kogudus minu omi –, et taevateel hästi edeneda.
Kirikuõpetaja ülesanne on rääkida Jumalast, kes on väga ilus ja lõpmata hea.
Kes iga inimest armastab suurema armastusega kui ükski inimene iseennast
suudab armastada. Kirikuõpetaja ülesanne on õpetada inimesi märkama
Jumala kõnetust, mis kutsub neid Jumalat vastu armastama ja leidma täiusliku õnne selles osaduses, armastavas suhtes inimese ja Jumala ning seeläbi ka inimese ja inimese vahel, milleks meid on loodud ja kutsutud. Sest tõelise inimlikkuse leiame just ristis, selles kahesuunalises suhtes taeva ja üksteisega.
Jumalast rääkides jäävad kõik sõnad paratamatult lahjaks. Sõnad, mida saame tarvitada, on ju seotud meile kogemuslikult tuttava ahtakese maailmaga, Jumal aga on kedagi maailmast võrratult enamat – just nagu iga inimene on võrratult enamat ka ilusaimast unistusest, mille ta oma peas on loonud, olgugi selles palju ka temast enesest. Nii saavad ka kõige kaunimad sõnad olla üksnes teeviitadeks tõelisuse poole.
Ja siiski peame neid tarvitama, sest midagi paremat meil võtta ei ole ning rääkimata jätta ei saa samuti. Nõnda kõnelemegi me Jumalast kui heast ja kaunist, Jumalast kui armastusest, püüdes nende teeviitade läbi jõuda temale lähemale. Need teeviidad on Jumal ise meile kinkinud.
Jumal, kes on lõpmata ilus, on loonud võrratu maailma, mis on tema armastuseavaldus. Jumal, kes on lõpmata hea, hoiab seda maailma jätkuvalt olemas. Ka meie kõik pälvime oma olemasolu õnnistuse igal hetkel ainuüksi tema heast tahtest. Kui me oleme olemas, siis tähendab, et Jumal soovib meie eksisteerimist. Kui ta meid ei tahaks, siis meid ei oleks – ja me isegi ei teaks seda, et meid pole. Kuid Jumal soovib meie olemasolu, sest ta armastab meid. Selline ta on.
Jumal, kes armastab täiuslikult, on seda näidanud parimal võimalikul viisil, kinkides iseennast meile oma Pojas Jeesuses Kristuses, saades ise üheks meie seast, loobudes oma jumalikust aust, tühjendades ennast ja andes ennast täielikult, et meie võiksime temas kõik saada.
Meiegi oleme kutsutud anduma talle samamoodi, andma kõik, kes me oleme ja mis meil on, tema armastuse teenistusse, püüdes armastada Jumalat kogu oma hingest, kogu oma mõistuse, kogu oma südame ja kogu oma jõuga. Ja nõndasamuti suhtuma ka oma kaasinimesse justnagu iseendasse, samasuguse hoolimise ja heatahtlikkusega.
Meie kutsumus on saada võimalikult Kristuse sarnasteks, pühadeks ja laitmatuiks Jumala lasteks. Olla täiuslikud, nõnda nagu meie taevane Isa on täiuslik. See on see tee, millele iga kristlane on kutsutud asuma. Tee, mida kirikuõpetaja peab õpetama ja mida ta peab ennekõike ka ise käima oma karjaga koos ja karja ees. Selleks vajab iga kirikuõpetaja oma koguduse eestpalveid, nii nagu kogudus vajab oma õpetaja eestpalveid. Kirikuõpetaja vajab mõnikord ka oma koguduseliikmete manitsusi, kui ta juhtub milleski õigelt rajalt kõrvale kalduma: sest teinekord näeb kõrvalt paremini, kui oma silmakoobaste kaudu.
Konstruktiivne kriitika võib vahel olla küll valus, kuid on siiski vajalik ja tervendav, justnagu arst peab mõnikord patsiendile haiget tegema, et teda aidata. Seega – kui näete mind vahel eksimas, tulge ja öelge seda mulle otse.
Nõndasamuti vajab kogudus mõnikord ka oma õpetaja suust nõudlikke ja tõsiseid sõnu. Selle mõte ei ole kunagi anda vaimulikule võimalus oma frustratsiooni välja elada, vaid aidata meil kõigil üheskoos jõuda oma usu eesmärgile, meie hingede päästmisele. Jumal on omalt poolt kõik teinud, et me selle eesmärgi võiksime saavutada, et võiksime juba siin maailmas olla otsekui tähed, mis säravad pimedas öös; kui need, kelle kaudu Jumala valgus paistab inimestele, nii et kõik võiksid saada temas igavesti õnnelikuks. Et oleks võimalikult palju neid, kellega koos me kord võime juubeldada kadumatu kuningriigi rõõmus, nähes Jumalat palgest palgesse ja olles üksteisega koos selles osaduses, mida ei tumesta patt ega olelusvõitlus, hirmud ega eelarvamused, vaid kus kõiki ühendab armastus ja tänu.
See on koguduse kutsumus ja kirikuõpetaja töö. Selleks aidaku meid
kõigeväeline Jumal. Kandkem üksteist ikka oma eestpalvetes, et Jumala vägi
saaks meie kaudu toimida. Kiidetud olgu Jeesus Kristus igavesest ajast igavesti. Aamen.