Ustavus Jumala andide kasutamisel
Lk 16: 1-9
Tähendamissõna kavalast majapidajast ja rikkuse õigest kasutamisest peetakse üheks UT raskemini mõistetavaks. Võib öelda, et see on keeruline kahel erineval tasandil. Esmalt läheb selle üksikasjades ja sõna-sõnalt selgitamine pealtnäha vastuollu meie endi väärtustega ja selle allegooriline tõlgendus võib meid juhtida meie enda oletuste ja arvamuste ebakindlale rajale.
Jeesuse tähendamissõnade olemus on alati nende suuremas vaates. Jeesus paneb meid antud näitel kitsale kohale suhtumises ajalikku varasse ja tingimusteta aususesse, lisaks arukuse või tarkuse nõudesse meie kätte antud vara kasutamisel.
Samas julgustab ta meid kasutama taevaliku kullaproovi, kus ajaliku elu väärtused muudetakse kullaks ehk päästetud inimesteks. Nendest saavad need sõbrad, kes võtavad meid vastu igavestesse telkidesse, kui ajalik vara on saanud otsa. See tähendab seda, et evangeeliumi, koguduse ja vaimuliku töö heaks antud aeg või vara, toob endaga taeva aitades meile kaasa palju suurema vara, kui oleksime suutnud koguda oma ajalikus elus.
Inimese kõrgeim eesmärk on tegutseda Jumala majapidajana. Tähendamissõna tuuma varjutab meie eest majapidaja kriminaalselt tõlgendatav tegutsemine ja oma isanda vara kulutamisel. Eesmärk ei pühitse kunagi abinõud Jumala riigi töös.
Majapidaja teguviis ilmneb nendes asjades, milles me ei saa teda kuidagi seada endale eeskujuks. Esmalt on ta oma tööandja vastu ebaaus, mis ei ole kunagi ühelegi kristlasele kohane. Teiseks oli ta oma olemuselt laisk nautleja, kes kasutab kogu oma energiat selleks, et tegelikku töötegemist vältida. Jeesus õpetab oma jüngreid sõnadega: ”Niisiis, mu armsad vennad, olge kindlad, kõigutamatud ning ikka innukad Issanda töös, teades, et teie vaevanägemine Issandas ei ole tühine.” 1Kr 15:58
Kolmandaks ei osanud ta mingil moel oma pahategusid kahetseda, mida me peame koos meeleparandusega loomulikuks iga ristiinimese puhul ja mida kristliku Euroopa kultuuriruumis peetakse rüütellikuks või härrasmehelikuks käitumiseks.
Neljandaks on majapidaja temast sõltuvate inimeste puhul meelevaldne, jagades neile erinevalt hüvesid enda hetkemeeleolu ja äratundmise järgi. Jeesuse järgija peaks oleme seevastu alati õiglane ja mitte tegema vahet inimeste vahel, olenemata sellest, kas tegemist on ülemuse või alluvaga.
Ja ometi seab Jeesus selle majapidaja koos kõigi oma puudustega meile eeskujuks, nii nagu Martin Luther on selle kohta kirjutanud: ”Kristus ei sea majapidajat meile eeskujuks mitte tema kavaluse, vaid arukuse pärast. Vargad ja röövlid valvavad öösel, et nad saaksid selle varjus röövida ja varastada. Kas ka sina ei peaks valvama, et võiksid palvetada ja Jumala sõna lugeda? Siin ei kiideta vargaid nende tegude vaid arukuse pärast.”
Nii saame Jumala majapidajatena õppida tolle rikka mehe mõisavalitseja arukusest ja aktiivsusest. Ta tegutses olukorras, kus tema jaoks näis kõik olevat kaotatud, kiiresti ja sihikindlalt. Oma naha päästmiseks pani ta enda tuleviku kindlustamiseks mängu kogu oma mõistuse ja arukuse. Ta käitus ainumõeldaval moel olukorras, kus inimene teab, et täna on veel minu võimalus, aga homme on juba hilja, kuna siis võetakse temalt kõik see, mida ta seni on saanud kasutada.
Kas siis mitte meie ei peaks tarkust ja arukust tuleviku kavandamisel pidama palju väärtuslikumas inimese päästmise töös. Inimestele tundub loomulik, et nad suunavad oma arukuse ja tähelepanu peamiselt enda elu ja toimetulekuga seotud küsimuste lahendamisele. Kui olin veel noor vaimulik, siis imestasin oma mõttes, et miks küll inimesed ei soovi pühitseda pühapäeva, vaid kasutavad, ka koguduse liikmete puhul, pühapäeva peamiselt enda isiklike asjade korraldamiseks ja parimal juhul usaldavad palvetamise ja piibli lugemise selleks kutsutud ja seatud, ehk oma kirikuõpetaja hoolde.
Aga pangem end ise oma koguduse õpetaja rolli. Ta on teinud jumalateenistuseks ettevalmistusi, võtnud aega jutluse kirjutamiseks, kavandanud aja mis tal kulub ühest kohast teise liikumiseks, on palunud kirikumehel avada kindlaks kellaajaks kirik ja see teenistuses ette valmistada. Kui siis jõuab kindlaks määratud aeg võib juhtuda, et kirikuss tulevad vaid mõned inimesed. Muidugi on vaimulikul hea meel ka nende üle, kuid kus on ülejäänud kogudus? Kas neil on siis just samal ajal ajal teoksil midagi olulisemat? Aga kui see pühapäev, kuhu sind on kutsutud, peaks olema sinu elus viimane ja homme võetakse sinult sinu hing? Kellele siis jääb see vara, mille nimel sa oled kõik oma päevad kulutanud?
Jumal küsib ühe rikka mehe käest, kes plaanis hea saagi tõttu ehitada endale suuremad aidad ja puhata: „Sina arutu! Selsamal ööl nõutakse sinult su hing. Aga kellele jääb siis see, mis sa oled soetanud?”
Iga vaimulik on rõõmus mitte ainult selle pärast, kui inimesed tulevad jumalateenistustele, vaid võtavad ka koguduses kanda erinevaid ülesandeid, kuna vaimulikult ei saa eeldada, et tema üksi kannab oma õlgadel kogu kirikut, tuleb ise varem kohale, avab uksed, kütab ahjud, paneb üles laulunumbrid, koristab pärast inimeste lahkumist kiriku, nädala sees niidab kiriku ümber ja kalmistult muru, lõhub puid, kirjutab remondi jaoks projekte, teostab järelvalvet, kirjutab aruandeid, otsib annetajad, muretseb koguduse majandusliku toimetuleku pärast ja on kõige selle juures valmis kuulama igat inimest, ning olema talle toeks nii rõõmsatel kui rasketel päevadel. Need on vaid mõned näited, mida olen näinud ja kuulnud meie erinevates kogudustes vaimulikke tegevat. Midagi on selle pildi juures valesti. Koguduse elu ja toimetulek ei ole ühe vaimuliku, vaid terve koguduse ülesanne
Viimastel aastatel on meie oludes üha keerulisem leida vaimuliku kandidaati, kes oleks nõus võtma endale sellist kustumust ja iga kogudus, kellel on oma vaimulik, peaks küsima kuidas me saame olla talle toeks selles, et ta saaks keskenduda oma kutsumusele kuulutada evangeeliumi ja jagada pühi sakramente. Vaimulikuks saamiseks tuleb vähemalt kuus aastat pühenduda õpingutele, neid suurel määral ise rahastades tavaliselt mingu muu töö kõrvalt. Sel juhul saab ta kandideerida mõnele vabale vaimuliku kohale, kelle reeglina ei ole vaimulikule pakkuda enamat kui sümboolset töötasu. See peab olema kas siis väga tugeva kutsumise ehk missiooniga kandidaat või isik, kelle majanduslik toimetulek on juba kindlustatud. Seega pidada laisa imeks, et meil on üldse vaimuliku kandidaate ja senised vaimulikud on nõus oma ülesandeid nendest tingimustes täitma. Kui aga koguduse õpetaja soovib minna pensionile igal kogudusel mõelda ka tulevikule, kes tuleb pärast meid nii vaimuliku tööle kui koguduse juhtorganisse kandma ja jätkama meie esivanemete poolt algatatut?
Jeesus manitseb oma jüngreid, et nad on sageli palju rumalamad ja laisemad suurtes ja igavikku puudutavates asjades, kui selle maailma lapsed ajaliku ja kaduva taotlemisel. Nii saame ka endilt küsida, miks meil õnnestub teha ikka rohkem sõnu ja vähem tegusid ja miks me ei kasuta meie antud mõistust ja südant tähendamissõnas esile toodud majapidaja eeskujul.
Tema ei viivitanud hetkegi, kui talle sai teatavaks talle jäänud aja piiratus ning lõpparve esitamise päev. Kui majapidaja tegevus ilmestab selle maailma aja ja inimeste käitumist omakasu eesmärgil, peaksid Jumala lapsed tegema oma häid tegusid sama kiiresti ja eesmärgipäraselt.
Kui meil puudub innukus seista Jumala, kiriku ja koguduse asjade eest, võiks arvata, et me häbeneme evangeeliumi ja oleme laisad juhtimaks inimesi osadusse Jumalaga. Üksnes innukas võib innustada teisi ja põlev süda sütitada kustunud südameid.
Juba varem tuleb Luuka evangeeliumis esile Jeesuse õpetus õigest majapidajast, kellele ta omistab mitu selleks vajalikku omadust: „Kes küll on ustav ja arukas majapidaja, kelle isand seab oma pererahva üle neile parajal ajal andma määratud moona?” Lk 2:42
Ustavus Jumala andide kasutamisel on õige majapidaja olulisim omadus. See on ennekõike ustavus tõele ja oma südametunnistuse häälele, aga ka ustavus ülesande andjale ehk Jumalale. Jeesuse kuulajate hulgas oli varisere, kes eristasid oma elus ja tegevustes maised ja vaimulikud asjad, mille vahel ei pruukinud olla omavahelist seost. Selle kohta on koguni ütlemine, et äri on äri ja Mooses on Mooses.
Selline arusaam viib välja kaksikmoraalini ehk tegude ja sõnade erinevustele. See iseloomustab ka tähendamissõna majapidaja truudusetust. Igaühe ausust ja ustavust kaalutakse igapäevastes asjades, ka neis, mida inimene ise ei märka, aga Jumal näeb. Kahte isandat ei saa keegi teenida.
Jeesus julgustab kasutama julgelt Jumala armu ja andkeksandmist, aga mitte teise inimese või koguduse vara. Kui juba maine isand võib tema varaga seniste arusaamade vastaselt käia ümber tema varaga, mis äratab temas isegi teatud imetlust, kas siis ei peaks selle üle rõõmustama ka meie taevane isand? Kui viinamäe isand tasub ka ühe tunni viinamäel töötanule sama palga, kui terve päeva tööl olnutele küsib ta viimaset nurina peale:” Kas ma ei tohi enese omaga teha, mida tahan? ” Nii saame ka meie kuulutada pattude andeksandmist kõigile neile, kes eksimusi Jumala ees tunnistavad ja tahavad neid parandada.
Tähendamissõna majapidaja kasutab oma oskusi selle maailma laste kombel, aga ta seatakse valguse lastele eeskujuks. Ka meie peaksime julgemalt kasutama oma isanda omandit, ehk armu kahetsejate pattude andestamisel, aidates sellega nii iseennast kui patuseid. Kui meie oleme Issanda töös ustavad ja täidame oma osa, siis Jumal täidab enda oma.
Jumal on meie kätte usaldanud annid, et olla nende üle head majapidajad. Me saame olla nende kasutajad, aga me ei ole nende omanikud. Need on usaldatud meie kätte Jumala ja ligimeste teenimiseks, mitte ainult enda kasutamiseks.
+ Anti Topaan