Jutlus Pühalepa kiriku 770. aastapäeva jumalateenistusel

Jh 12: 24-26

Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja.25 Kes oma elu armastab, see kaotab selle, ja kes oma elu vihkab selles maailmas, see hoiab selle igaveseks eluks.26 Kes tahab mind teenida, peab järgnema mulle, ja kus olen mina, sinna saab ka mu teenija. Kes iganes mind teenib, seda austab mu Isa. Aamen

Täna, mil vili on põldudel valminud lõikuseks, tähistatakse püha Laurentiuse mälestuspäeva. Sellelt vanaaja pühakult on saanud nime ka Pühalepa kirik. Eestis on Laurentiusele pühendatud veel Kuressaare, Kuusalu, Laatre, Nõo kirikud, ning vanad kabelid Hallistes, Lääne-Nigulas ja Prangli saarel.

Pärimuse järgi elas Laurentius 3. Sajandil ja oli Rooma kiriku diakon ja varahoidja. Tollal oli Rooma riik veel paganlik ja kristlasi kiusati taga. Rooma prefekt Cornelius Saecularis uskus, et kirik on annetuste kogujana rikas, ja nõudis Laurentiuselt varade üleandmist keisrile sõjaväe ülalpidamiseks.

Ta ütles Laurentiusele: „Teie õpetuse järgi tuleb anda keisrile, mis keisrile kuulub. Teie Jumal ei ole toonud maailma raha, vaid ainult sõnu. Nii et andke raha meile ja jätke sõnad endale!“

Laurentius palus, et talle antaks aega kolm päeva. Nii ka sündis. Noor diakon läks ja jagas kogu kirikule kuuluva raha abivajajatele. Seejärel kogus ta linnast kokku kõik lesed ja vaeslapsed, pimedad ja kurdid, jalutud ja pidalitõbised, raugad ja nälginud ning viis nad määratud ajaks keisri palee ette.

Seal ta teatas: „Siin on kiriku tõeline varandus.“ Raevunud prefekt Cornelius, kes arvas, et Laurentius pilkab teda, käskis diakoni surnuks piinata. Nii sai Laurentiusest märter ja pühak.

Oma veendumustest lõpuni kindlaks jäämine ja valmidus selle eest oma elu jätma, tähendab kristlaste puhul kolme asja: Esmalt viib usukannataja tee teda igavesse ellu läbi surma, kuna Kristus on tema jaks surma võitnud. Teiseks kulgeb Jeesuse juurde tulnute tee ellu tema surma kaudu ja kolmandaks, Jeesuse juurde tulnute tee ellu läheb nende enda surma kaudu eluosadusse, sest Jeesuse järgimine on nii elu kui surmaosadus temaga.

Laurentiusel oli õigus, sest inimesed on kahtlemata kiriku suur vara, keda vajab nii kogudus kui omavalitsus. Kristlik kogudus on elavatest kividest ehitatud Jumala tempel. Jumala jaoks on iga inimene kallis. Koguni sedavõrd et Looja võttis loodu näo, saades tema sarnaseks..

Kiriku arusaama kohaselt on kristliku kiriku suurim varandus siiski inimestest suurem. Martin Luther kirjutas aastal 1517: „Püha Laurentius on öelnud, et kiriku vara on kiriku vaesed, ent see on öeldud oma aja keelepruugi kohasel t… Tõeline kiriku varandus on Jumala kirikuse ja armu kõigepüham evangeelium.“

Kirik on seal, kus kuulutatakse Kristuse evangeeliumi ja jagatakse Kristuse seatud sakramente. Selles mõttes erineb kristlik kogudus põhimõtteliselt kõigist ühendustest, kuhu inimesed võivad kuuluda.

Mida enam Kirik ehk kristlik kogudus kuuletub Jumalale ja Tema Sõnale, seda tugevam, elujõulisem ja võimekam ta on – isegi kui ta on väliselt väike, tähtsusetu ja nõrk. Seda tugevam on ka meie usk, sest Jumala Sõna äratab ja kasvatab usku.

Püha Laurentius seisis vastamisi paganliku riigivõimuga. Ka tänapäeval tuleb meil kristlastena elada ja hakkama saada ühiskonnas, mis ei ole enam kristlik. Meil tuleb õppida tunnistama Kristusest nii, et meie tunnistus ja eeskuju võiks avada Jumalale võimalikult palju südameid.

Meile on oma eespalvete ja eeskujuga abiks Jumala pühad inimesed – pühakud, märtrid, kõik need kristlased, kes on võidelnud head usuvõitlust ja on võetud Jumala kirkusesse.

Kirik on pühade osadus – osadus, mis ulatub üle aja ja ruumi. Nõnda ei ole me oma teekonnal iialgi üksi, vaid kuulume Jumala rahva sekka, kelle valguseks ja aardeks on Jumala Sõna.

Jeesus ütleb täna kuuldud evangeeliumis: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja“

Vili tähistab Kristuse surma lunastavat mõju ja selle tagajärgi. Tänades igapäevase leiva eest, peab selle saamiseks keegi osa viljast loovutama, et külvata see mulda uue lõikuse tarbeks. Jumala sõna ehk Kristust ennast ei saa meie jaoks keegi ega miski muu asendada. Kui leivapuudusel surevad paljud lapsed ka sellel hetkel maailmas, kus hooletus või haigused on sellise olukorra tinginud, siis meil ei ole leiva puudust. Samas ei igatse iga inimene meie maal Jumala sõna kui vaimulikku leiba ja inimesed ei märkagi kuidas nende vaim on näljas ja nende vaimne tervis on suures ohus. Selles olukorras vajame ustavaid karjaseid ja Jumala sõna tunnistajaid, kellede hulka on kutsutud iga Kristuse ihu ehk koguduse liige, kes on saanud osa vaimulikust leivast.

Kristuse surm on nagu mulda külvatud seeme mis kasvatav suure saagi. Paljude kirikute altaritel kujutatud Kristuse ristisurm on samaaegselt nii tema alandamine kui ka ülendamine. Kristuses saavad kokku nii tema kannatus Issanda sulasena, nagu ka tema tagasitulek Jumala aus. Jeesus ei naase mitte üksnes aegade lõpus, vaid on juba nüüd ülestõusnuna temasse uskujate keskel.

Tema on katnud oma tõotust mööda iseenda kohaolekuga läbi ajaloo oma koguduse keskel vaimuliku leiva laua, et me saaksime sellest osa.

Jumala Sõna ja sakramente on jagatud selles paigas juba 770 aastat. Pühalepa on Hiiumaal säilinud kirikutest vanim aastast 1255. Kivikirikuna on see rajatud pärast aastat 1261. Pühalepa on teatud mõttes ka mitmete teiste Hiiumaa kristlike pühapaikade ema. Pühalepa kihelkonna külakabelid rajati juba katoliku ajal tõenäoliselt Kassaris, Kärdlas, Tahkunas ja Reigi-Kodestes. Kassaris on täna kabel ja Kärdlas iseseisev kirik ja kogudus.

Koguduse ajalugu on kulgenud vahelduvalt tõusu ja mõõnaperioodidega. Aktiivsemad aastat on olnud seotud aegadega, kui kogudus on teinud koostööd vennastekoguduse liikumisega, alustas oma tegevust Pühalepas õpetaja Johann Chaleniuse ajal, kes kutsus Herrnhuti vendi endale abilisteks. Ametlikult asutati Pühalepa vennastekogudus kevadel  1756. Hiljem rajati palvemaja ka kiriku lähedale Kaseväljale. 1816. a. ehitati palvemaja Kassari saare Tagakülla. 1820. a. ehitasid Ungru krahvi pojad hauakabeli Palukülla, millest kujunes Pühalepa abikirik.

Baaside lepingu raames anti Paluküla kabel Vene sõjaväele, kes kasutas hoonet laona ja torni vaatluspostina. Pühalepa kirik jäi Teises maailmasõjas küll alles, kuid rüüstati oreli ja altaripilt lasti kuulidega läbi ja lõhuti kaks krutsifiksi. Pühalepa vennastekogudusest sai siis Pühalepa kogudusele uus kodu, sest kirik võeti käest ja muudeti ETKVL’i jahulaoks. Selleski seigas on omajagu sümbolismi. Selleks, et saada leivavilja, tuleb see esmalt külvata põlule kus see sureb, et tärkaks uus vili mida peab kokku koguma ja jahvatama ja et omakorda sellest valmistada pärast tulekuumust leiba. Nii on pidanud ka Pühalepa kogudus ja selle liikmed kogema kuidas aja jooksul on nii see pühakoga, kui kogudus olnud kadumise äärel, kuid alati on sellele järgnenud uus algus.

1988. anti kirik Pühalepa kogudusele tasuta kasutamiseks. Jõululaupäeval peetigi Pühalepa kirikus taas jumalateenistust, samuti Kassari kabelis, mis terve nõukogude aja oli tühjana seisnud.

Pühalepa kirikusse toodi tagasi sealt Nõukogude võimu eest päästetud esemed. Pühalepa kirik taaspühitseti 22. juunil 1993. Täna, mil kogudusel on kasutada kirik, millel on uuendatud torn, mille ette on valmimas Hiiumaa Vabadussõja mälestusmärk ja mida teenib oma vaimulik, on väljakutsena koondada inimesi, kes peavad oluliseks saada osa Jumala sõnast ja armuvahenditest, et igal pühapäeval oeks neid, kes avavad kiriku ukse ja kes kogunevad sellesse kotta ka järgnevatel aastatel

Meie lunastus saab täielikuks siis kui meid endid kogutakse hea viljana taeva aitadesse. Oma lunastust ootab koos Jumala lastega kogu loodu. Kristusesse uskujad, keda tema ise kinnitab lunastuse päevani saavad elama uuel maal Issanda tundmises ja täiuses, milleks Issand ise meid oma sõna armuvahendite läbi kutsub ja valmistab.

 + Anti Toplaan