Jutlus Järvakandi koguduse ja kiriku 29. aastapäeval

Igaühelt, kellele on antud palju, nõutakse palju, ja kelle hoolde on jäetud palju, sellelt küsitakse veel rohkem. Lk 12:48

Jumala ande tuleb kasutada vastutustundlikult. Pühapäeva evangeeliumis kujutab Jeesus ebaausat mõisavalitsejat, kes muudab oma isanda võlglaste võlakirjade jäägi tegelikust väiksemaks, et mõni neist võtaks teda tööle siis, kui praegune isand on teda valitsemisest vabastanud. Jeesus toob majapidaja innukuse oma tuleviku kindlustamisel jüngritele eeskujuks, nende kätte usaldatud vaimulikus töös, et kui neile antud ajalik elu ja selle jooksul kasutatud võimalused lõpevad, võetaks neid igavestesse telkidesse.

Mõisavalitseja oskas tegutseda arukalt, kuna olukord seda nõudis. Tema jaoks ei olnud juba endise isanda omandil enam endist tähendust, kuna oluline oli vaid see mis oli tulemas. Meie kätte usaldatud vara tuleb kasutada arukalt, kaugele vaatavalt ja mitte ainult endale mõeldes. Ka maised varasid võib kasutada viisil, mis kannab püsivat vilja.

Meile antud andide või vastutuse suurus ei määra meie ülesande olulisust, kuna nii väikesel kui suurel ülesandel on Jumalariigis ja koguduses oluline roll. Oma annid saame tuua koguduse keskele, et nendest saaksid osa ka teised, nii nagu seda teevad koguduse aastapäeva raames muusikud. Kui sa saad ristitud ja sind võetakse leeriõnnistuse kaudu koguduse liikmeks, on loomulik, et sa tood koguduse keskele ka oma annid, kus saad nendega teenida teisi, keda koguduse Issand on samuti kutsunud. Oluline on pidada meeles, kelle poolt me oleme kutsutud. On hea, kui me mõistame meile antud ülesande olulisust, olgu see siis väike või suur, aga konkreetne and on antud minu ja mitte kellegi teise kätte selleks, et me seda kasutaksime.

Me oleme siis Jumala majapidajad. Kogu maapealne elu on osa sellest majapidamisest, mille eest tuleb meil endil oma osas vastutust kanda. Meie elu on Looja poolt antud kingitus ja ülesanne, mille eest oleme vastutavad. Meie kätte on usaldatud palju. Kui Jumal kutsub kord elu enda juurde tagasi, hindab ta seda, millised töötegijad me oleme olnud ja kuidas oma talente kasutanud. Kui oleme oma ülesannete täitmise asemel püüdnud end vabandada või pidanud silmas üksnes enda huvisid ja oma inimlikke soove, võib kergesti juhtuda, et muudame Jumala armu enda juures odavaks.

Saksa evangeelne vaimulik ja teoloog Dietrrich Bonhoeffer kes vastuolude tõttu Hitleri režiimiga arreteeriti ja hukati koonduslaagris on kirjutanud, et odav arm tähendab patu, aga mitte patuse õigeks mõistmist. Selle arusaama kohaselt teeb arm kõik aga inimese enda puhul võib kõik jääda vanaviisi. Nii ei pea inimene muutuma, vaid saab elada selle maailma viisil.

Tõsiasi on siiski see, et inimene õpib läbi kogemuse, aga mitte alati läbi teadmise. Me võime teada Jumalast, aga kui meil puudub isiklik jumalakogemus, jääb ka Jumal meie jaoks kaugeks ja arusaamatuks. Kohtumine Jumala pühadusega muudab inimest nii, et ta tunneb et langeb Jumala ees nagu põrmu, et siis tema poolt armu saanuna tõusta üles uue inimesena, nii nagu savi potissepa või klaas klaasipuhuja käes.

Meie elu kristlasena peaks olema elav tunnistus Jumalast, tema valitsusest ja armastusest. Peaksime hoolitsema selle eest, et me ei tegutseks enda nimel, vaid et meie elu kuulub Jumalale.

Meie vastutus ulatub meist endist kaugemale. Meid on kutsutud peegeldama Kristuse valgust pimedasse maailma igaüks oma elukohas. See mida me näeme on see, et ühe sagedamini Kristuse nimi unustatakse või saab see meie tegude või tegemata jätmise pärast häbistatuks. Seetõttu on kristlaseks olemise tunnistamine tänapäeval olulisem kui kunagi varem.

Järvakandi elanikel peaks usutavasti oleme kodudes rohkem klaasiga seotud esemeid. Ka peegel on omamoodi klaas. Kui Järvakandi koguduse inimesed külastasid Saaremaad tutvustaid neile põgusalt Kuressaare kirikus modernseid aknavitraaže, mille eripära seisneb sellest, et tavalise klaasile on maaliutud erinevat tüüpi kullavärviga varjundeid, mida on kõrgema kuumusega ahjus kuumutatud 800 kraadi juures mitmeid tunde. Lisaks sellele, et klaas on muutunud selle protsessi tulemusena vanaaegse käsiööklaasi sarnaseks, on sellel kantud õhuke kullakiht saanud osaks klaasi enda struktuurist. Kui nüüd selle klaasile heita valgust ja selle taust on pime, nagu peatselt on meie sügisõhtud, siis hakkab klaasi pind kuldselt särama. Valgus mitte ainut ei peegeldu tagasi ruumi, vaid muudab ka klaasi pinna enda kuldseks. Kunstniku soov oli lisaks sakraalse valguse loomisele, tuua esile Jumala armu valguse ja sellest tuleneva teineteistega jagatud andide olulisust. Nii nagu kunstnik on muutnud klaasi kuldset valgust peegeldavaks taieseks nii annab Looja igale inimesele, kes on sattunud tema kätesse, tema enda armu peegeldava uue olemuse. Neid ande mida Jumal on meile jaganud, on kasutatud siinse koguduse ja kiriku rajamisel, kui vanast hoonest on saanud nii sisult kui vormilt uus.

Kuna Järvakandi alevi elanikel oli tülikas minna kaugel asuvasse ajaloolisesse piirkonna Peetri kirikusse, hakkas Rapla koguduse õpetaja Mihkel Kukk alates 1993. aasta sügisest kaks korda kuus jumalateenistusi pidama Järvakandi kultuurimajas.

Kuna Järvakandi koguduse juhtorganitesse kuulusid peamiselt Järvakandi alevis elavad inimesed, kerkis esile mõte ehitada kirik Järvakandi alevisse. Juba 1993. aastal algasid vajalikud ettevalmistused. Kirikuehituse tulihingeliseks eestvedajaks sai tollane Järvakandi koguduse juhatuse esimees Tõnu Saar, kes oli ühtlasi Järvakandi vallavolikogu esimees ja  hiljem ka vallavanem. Kuna vald sai endale paremad tööruumid, otsustati senine hoone alevi keskel kogudusele kinkida.

Selles 1950. aastatel ehitatud kilphoones oli esmalt kauplus, siis raamatukogu ja viimaks alevivalitsus. Arhitekt Illar Kannelmäe jooniste järgi ehitati hoone ühe aastaga põhjalikult ümber. Suure töö tegid kohalikud mehed Rein Ranne, Harald Johanson ja Ivan Viljakainen. Lõunaküljele ehitati juurde kellatorn ja eeskoda. Kuna Kehtna lähedal asuv Järvakandi kirik kannab Peetri nime, anti alevisse ehitatud uuele Järvakandi kirikule Pauluse nimi.

Peapiiskop Jaan Kiivit pühitses Järvakandi Pauluse kiriku 18. augustil 1996. Rahvast kogunes pühitsemisele ligi kolm korda nii palju, kui 80 istekohaga kirik mahutada suutis. Õues saadi sündmusest osa valjuhääldite kaudu. Kohalikud inimesed hakkasid armast väikest pühakoda nukukirikuks kutsuma. Altarimaal „Kristus ristil“ ja paar vitraažakent on kunstnik Eva Jänese tööd. Vahetult enne pühitsemist kinkis kohalik harrastuskunstnik August Laidemäe kirikule taiese Kümnest käsust.

Koguduse õpetaja kirjutab oma eelmise aasta aruandes, et kuna Järvakandi ei ole kihelkonna, vaid kogukonna kogudus, elavad selle liikmed valdavalt Järvakandi alevis. Seetõttu tuntakse üksteist paremini, kui suures koguduses, mis loob ka suurema peretunde, kus tunnetatakse ka paremini oma isiklikku vastutust koguduses.

Samas on Järvakandi kogudusel sarnane mure, mis ka Eesti vabariigil ja kirikul, ehk tema elanikkond vananeb ja lapsi sünnib järjest vähem. Koguduses toob see kaasa jumalateenistustest osavõtjate ja liikmeannetajate arvu kahanemise. Tuleb paluda, et Jumal annaks järelkasvu, millest õnneks andis märku ka eelmine aasta, mil üle hulga aja ristiti üks noormees. Meie jaoks on tähtis teha ustavalt oma tööd Issanda viinamäel, kuid kogudus peaks mõtlema ühiselt, kuidas olla aktiivsemalt kaasatud alevi ja kohalike inimeste ellu. Üheks võtmeteguriks on igas koguduses pühapäevakooli õpetaja või noortejuhi olemasolu, mida oleks võimalik leida ka mitme koguduse peale ühiselt. Kõige parem lahendus oleks leida see inimene enda piirkonnast, kes oleks valmis tegelema lastega, keda saab suunata ja juhendada juba meie lastetöö keskuse koolitustele ja osaduspäevadele.

Ennekõike saab töö koguduse juures alguse meie südamest ja Jumala kutsest. Jeesus ütleb oma jüngritele: „Lõikust on palju, töötegijaid aga vähe. Paluge siis lõikuse Issandat, et ta saadaks töötegijaid välja oma lõikusele!

Dietrrich Bonhoefferi sõnadega: "Õndsad on need, kelle jaoks Jeesuse Kristuse järgimine ei tähenda muud kui elu armust, ja kelle jaoks arm ei tähenda muud kui Tema järgimist ja ustavust meile antud andide kasutamisel.”

+ Anti Toplaan

Klaasipealinna kiriku aastapäeval osalenud kirikulised      Foto: A. Toplaan