Igaühelt, kellele on antud palju, nõutakse palju, ja kelle hoolde on jäetud palju, sellelt küsitakse veel rohkem. Lk 12:48
Selle kirjakoha teine pool tekitab ehk soovi vastu vaielda - nii pole aus, pole õiglane, miks küsida rohkem, kui on antud. Võib olla on aga sellisel küsijal kogemus, kus talt on tahetud nö seitse nahka röövida ja seepärast on esimene reaktsioon end kaitsta, minult ei saa rohkem nõuda. Kuid eks sellised kogemused tulevad inimsuhetest, kus ei ole hoolivust, usaldust, ei ole ustavust.
Tänase pühapäeva teema on ustavus Jumala andide kasutamisel. Jumal on meile palju kinkinud. Ei ole olemas ühtegi ilma andeta, andetut inimest. Aga nende andide eest tuleb hoolitseda, neid arendada. Ja oma tänu kõige selle eest nii oma vanematele, õpetajatele, aga viimselt ja eelkõige Jumalale, kes on neid ande meile jaganud, saame üles näidata vaid nii, et kasutame neid ande, olles Jumala ustavad sulased, teenijad. Ustavus ja usaldus kuuluvad kokku, nagu need sõnadki on sarnased. Ustav inimene on selline, keda võib usaldada. Kui talle on antud mingi ülesanne midagi teha, siis ta ka teeb seda.
Ta ei hakka otsima vabandusi, et tema ikka ei saa, pole aega jne. Ta otsib võimalusi, kuidas ülesannet paremini täita. Ustavus on vaimses mõttes küpse ja täiskasvanud inimese omadus. Täna on meil leeripüha ja kaks noormeest, saavad konfirmeeritud, neist saavad koguduse täieõiguslikud liikmed. See, mida pakub kogudus, mida pakub elu Jumala laste perekonnas, seda saab mõista siis, kui olla kogudusega jätkuvalt elavalt seotud. Leeripüha ei ole mitte lõpp, vaid algus, algus teele ristikoguduse liikmena. Ning kõige pikem tee algab jalatalla alt. Seda peab aga igaüks ise astuma.
Nagu ka seni - ei saa kedagi teist saata enda eest leerikooli, ei saa kedagi teist delegeerida enda eest leeritõotust andma. Kui leeritundidest saab nüüd ka veebi teel osa võtta, siis leeripühal peab ikka päriselt kohal olema, et oma jah-sõna täna ikka isiklikult öelda, seda ei saa saata digitaalselt. Täna saab meie kirik kodukirikuks praegustele leerilastele. Kui ka oma kodu ja töö on kaugemal ja ei saa seepärast kuigi sageli oma kodukirikusse tulla, aga nii, kuidas saate, tulge, sest teie koht on siin. Kui te puudute, jääb üks koht kirikupinkides tühjaks. Siin on teie eest palvetatud ja koguduse täieõiguslike liikmetena saate ka teie tänasest kanda vastutust meie koguduse eest, ka teie saate palvetada, kunagiste tulevaste leerilaste eest. Jumal ootab meilt seda, et me inimestena oleksime need, kelleks tema meid on loonud.
Et me oma asju siin ilmas ajaksime Tema heade nõuannete järgi. Et me elaksime sellist elu, nagu on kirjutatud õpetussõnades – Ära keela head neile, kes seda vajavad, kui su käel on jõudu seda teha, … ära kavatse kurja oma ligimese vastu … (Õp 3:27-35) Inimestele on antud suur valikuvabadus. Me võime olla ustavad sellele, milliseks Looja on meid loonud. Aga paraku me teame, et inimese ja Jumala vahelise suhted, mis algeselt oli rajatud vaid usaldusele ja ustavusele, said pattulangemises rikutud. Selle tagajärjel inimesed võivad salata Jumala ja öelda, et Teda pole olemaski, või kui ka tunnistavad Jumala olemasolu, kinnitavad nad, et pole Temalt midagi saanud, et kõik siin on meie endi oma, meie endi korraldatud ja meie ise olemegi peremehed. Kuid hoolimata sellest, et inimesed ei suuda või ei taha olla ustavad Jumalale, on Jumal ustav, Tema peale võib alati loota. Ja Temalt saame ka paluda andestust ja armu, kui me ei ole suutnud olla alati ustavad sulased.
Tiina Ool