Mt 16: 24-27

Siis Jeesus ütles oma jüngritele: „Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle! Sest kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu pärast, leiab selle. Sest mis kasu on inimesel, kui ta võidaks terve maailma, oma hingele teeks aga kahju? Või mis oleks inimesel anda ära oma hinge lunahinnaks? Sest Inimese Poeg tuleb oma Isa kirkuses koos oma inglitega ja siis tema tasub igaühele selle tegusid mööda.

Jeesus räägib tänase päeva evangeeliumis enda salgamisest ja oma risti kandmisest. See on innustanud eri põlvkondade kristlasi ja sünnitanud terveid rahvaliikumisi. Nende sõnade juures on imestatud selle üle, et Ta rääkis risti kandmisest enne Kolgata sündmusi. Ristis nähakse ühelt poolt vägivaldset kannatust ja teisalt võidu ja lunastuse märki. Enda salgamine ei tähenda enda üle valitsemise väljanäitamist, vaid enda andmine Kristuse teenistusse. Need, kelle elu eesmärgiks jääb iseenda teenimine, ei ole valmis olema Kristuse järgijad

Jeesuse järgimine tähendab selle tee valimist mis juhib meid inimelu keskmesse ja ajast igavikku. Sellel teel on küll välispidiseid takistusi, kuni surmaohuni välja, kuna kristlase rännak ei kulge alati paralleelselt käesoleva maailma teede ja valikutega.

Me peame igapäevaselt tegema valikuid et jõuda seatud eesmärkidele. Euroopas on mõnel pool teede ääres ristid või kabelid kus peatuda ja palvetada. Palveränduritele on teede äärde märgitud kammkarbi kujulised märgid, mis näitavad liikumise suunda. Sihtasutus Olav Püha Fondi üheks eesmärk on välja arendada Olavi palverännutee Eestist Trondheimi. Eesmärk on arendada Olaviteed nii, et see saaks alguse Saaremaal Sõrves Sääre kabeliga ja lõppeks Tallinna Oleviste kirikus. "Teekonnal tuleks väisata Vormsit, Lihula lähedal asunud Saastna kabelit, Nõvat, võimalusel ka mõlemat Pakrit, ilmselt ka Padise kloostrit ning loomulikult Oleviste kirikut Tallinnas. Kuue aasta pärast ehk aastal 2030. täitub 1000 aastat Norra kuninga ja pühaku Olaf Haraldipoja märtrisurmast.

Esimese aastatuhande täitumise eel sündinud Olaf Haraldipoeg võeti juba noorena kaasa laevaretkedele, mis tõi teda muuhulgas Läänemeremaadesse. Just nendel aastatel puutus ta kokku kristlusega, võttes selle omaks ja lastes end aastal 1013 ristida. Norra kuningarooni taotlemine tõi talle kaasa suuri lahinguid. Vaatamata 1030 aastal kaotatud lahingule ja märtrisurmale saavutas ta kaks oma peamist eesmärki – Norra ühendamine ja ristiusustamine. Pühak-kuningana on Olavf läbi kogu keskaja saavutanud kaitsepühaku staatuse mitte ainult Norras, vaid oli austatud sama palju ka naaberriikides. Tema ajas ja selle järel ei ole mitte niivõrd tema elu, kuivõrd tema kui kuninga surmakartmatus mõjutanud nii tema pooldajaid kui vastaseid, millele on oma mõju avaldanud ka tema kehaga kokku puutunud inimeste tervenemised.

Viimset teekonda kutsuti Vormsil Häcabacanile minekuks, kuna see oli koht, kus ristusid saare teed ning asus Häcabacani (tõlk. ristuma, haakuma) küla.

Küllap on iga Vormsi elaniku käest korduvat küsitud, kuidas leida teed omaaegsete rannarootslastest talupoegade poolt valmistatud ning tahutud pae- ja liivakivist rõngas ehk päikeseristideni. Iga rist on erineva välimusega, seega omamoodi unikaalne. Sageli on ristidel küla nimed, vahel talunimed, kuid peaaegu alati peremärgid. Aastaarvud, mis rõngasristidele märgitud on, tähistavad surmadaatumeid.

Kui sa ise valmistad enda või pereliikme risti, lisab see oma risti kandmisele lisatähenduse. Risti kandmine või risti endale võtmine ei ole tänapäeval iseenesestmõistetav, mistõttu on ka vanad ristid koos nappide sõnade või daatumitega varasemate põlvkondade tänini nähtav tunnistus või ajalik jälg oma elust ja usust. Nii võime mõelda, milline on meie jälg ja tunnistus tulevastele põlvedele?

1943. aasta tõi Vormsi elanikele suuri muudatusi. Saarelt lahkus peaaegu kogu elanikkond. Osa liikus Soome kaudu Rootsi ja mõned sõitsid sinna otse üle Läänemere. Inimesi aitas sakslaste heakskiidul transportida Svealandi lahingulaev Odin. Põgenemine tähendas vormsilastele suurt pööret, sest selja taha tuli jätta saar, kus esivanemad olid maad harinud juba 700 aastat.

Saare 800 aastat tagasi ehitatud Vormsi kirik teenis kogudust pikkade sajandite jooksul kuni 1944. aastani, mil suurem osa põlistest elanikest lahkus sõja eest Rootsi. Pärast sõda ei lubanud nõukogude okupatsioonivõimud koguduse tegevust jätkata ega kirikus jumalateenistusi pidada. Järgnenud aastatel hoone rüüstati ning kolhoosi ajal kasutati seda heina ja vilja laona.

Pühakoda taastamine algas 1988. aasta suvel saare kristlaste eestvedamisel ja Läänemaa tollase kohaliku võimu toel.  Samuti saadi abi endistelt vormsilastelt Rootsis. Kirik taaspühitseti Olavipäeval 29. juulil 1990 ning tänini olnud taas koguduse ja saarerahva teenistuses. Tänavu tähistame kiriku taastamise 34. aastapäeva

Kui kohalike rannarootsi juurtega kirikuõpetaja Hjalmar Pöhl, kes koos kõigi saare elanikega põgenes Nõukogude võimu eest Rootsi võeti muuhulgas kaasa kiriku kantsel, mille üks külg koos Peetruse kujuga kaotsi läks. Kui alates 1988. aasta suvel asusid Vormsi kristlased kirikut taastama valmistas Vormsil sündinud Johannes Hammerman vana kantsli koopia. Kantsli külgedel on kujutatud Kristuse kõrval, Moosest, Peetrust, Johannest ja Matteust. Kõik nad tunnistavad, Jeesusest, kellele tähendas risti kandmine jumaliku olemuse riietamist inimlikuga selleks, et anda oma hinge lunaks paljude eest.

Jüngrile tähendas risti kandmine Kristuse armastuse pärast loobumist sellest, millest ta ühelgi maisel põhjusel polnud kohustatud loobuma. Loobumine on vabatahtlik tegu. Selliseks loobumiseks sai ainsaks motiveerivaks jõuks olla Kristuse armastus. Apostel Paulus ütleb 2 Kor kirjas: „Kristus on surnu kõikide eest, et elevad ei elaks enam enestele, vaid temale, kes on nende eest surnud ja üles äratatud.“

Mingis tähenduses ühendab saar ja eriti Vormsi tänase päeva erinevaid tähendusi. Nii nagu Püha Olaf leidis oma rännakutel ja võitlustes ühe tee, tõe ja elu mis tema elu ohvri hinnaga on ühendanud erinevaid maid ja rahvaid, on arvatavalt aastast 1206 Vormsi saarele Ölandilt elama asunud 40 perekonda rajanud aluse rannarootsi püsiasustuse algusele.

80. aasta eest ehk 1944. aastal vene okupatsiooni eest ülemere vabasse maailma põgenema sunnitud rannarootsi rahvakild läks lootuses, et see minek on küllap ajutine ning, kord tullakse veel tagasi oma armastatud saare ja oma vanavanemate sünnipaiga juurde.

Väga paljud eestlased leidsid juba nõukogu ajal sellelt saarelt oma erilisuses selle rahu ja peatuspaiga, mida nad olid oma elus kaua otsinud, kelle hulgas on ka alates 1992 aastast esimene eesti rahvusest Vormsi saarel vaimulik Ants Rajando.

Kui erinevate osapoolte ja isikute koostöös võeti ette kiriku taastamine ja peapiiskop Kuno Pajula, Stokholmi piiskop Henrik Svenungs ja Porvoo piiskop Erik Vikström pühitsesid kiriku 29. juulil 1990. aastal, tähistas see sündmus otsekui saare uuestisünni algust. Täna on nii saar, selle pühakoda kui sellega seotud inimesed tunnistuseks uue alguse ja mõtestatud elu võimalikkusest.

Juba paari päeva pärast kogunevad siia kirikuse ja selle ümber Lääne praostkonna koguduste pühapäevakoolilapsed et pidada ühiselt suvel laagrisse ja mille teemaks "Veest leitud" viitab muuhulgas selle kiriku kantsil kujutatud Moosesele.

Rist tähendab nii meie eluteede ristumist kui märgina liitmist. Rist muudab surma eluks ja kaduva igavikuks. Ristikujulises elus ei jäeta kedagi maha ja midagi ei ole üleliigset, risti all muutub ka kaotus võiduks ja meid liidetakse temaga, kellel on meelevalt üle kõikide aegade.

Nii nagu kirik on olnud ja on kogukonna kese, on Kristus ja koguduse ja armulaud koguduse elu kese, mis olgu meile ka täna eluleivana kinnituses ja teemoonaks tulevastel päevadel.