Kiida mu hing Issandat, ja ära unusta ainsatki tema heategu. Ps 103:2

Tänase pühapäeva teemaks on tänulikkus ja evangeeliumiks lõik Johannese evangeeliumi algusest, kus Jeesus parandas Jeruusalemma Lambavärava juures asuva tiigi juures inimese, kes oli olnud haige kolmkümmend kaheksa aastat.

Seda lugu kuuldes on küllap esimeseks emotsiooniks tõdemus, et see ei kõla kuidagi kokku pühapäeva teemaga, milleks on tänulikkus. Kuidas saaks olla tänulik inimene, kelle pea inimelu kestnud haigus on teda aheldanud õhkõrna lootuse külge tiigi ääres millest usuti, et aeg-ajalt tuleb ingel alla tiiki ja segab vett. Kes seejärel esimesena pärast veesegamist sisse astus, sai terveks, ükskõik mis haiguses ta oli. Nii lamaski tiigi ääres suur hulk haigeid, pimedaid, jalutuid ja halvatuid, kes kõik ootasid vee liikumist.

Oli siiski ka veel üks teine lootus, millega too inimene ei oleks osanud arvestada. Selle tiigi äärest möödus Jeesus, kes silmas toda hädalist seal lamamas ja sai teada, et ta on juba nii kaua aega haige, küsis ta temalt: „Kas sa tahad terveks saada?” Haige vastas talle: „Isand, mul ei ole kedagi, kes mind aitaks tiiki, kui vesi hakkab liikuma. Sellal kui mina olen alles teel, astub mõni teine sisse enne mind.”

Jeesus ütles talle: „Tõuse üles, võta oma kanderaam ja kõnni!” Ja inimene sai otsekohe terveks, võttis oma kanderaami ja kõndis. Siinkohal meenub sageli jumalateenistuses kasutatav palve enne armulauda: „Issand, ütle vaid üksainus sõna ja minu hing saab terveks.“ Jeesuse sõna peale paranes ka tolle inimese ihu.

Sama palju aastaid, kui haigus oli vangistanud seda inimest, oli kulunud varem Iisraeli rahva teekond kõrbes tõotatud maale. Kui me oma eluteekonnal oleme seadnud mingeid sihte või unistusi ja need ei ole aastate jooksul täitunud, kaldume rahulduma olemasoleva olukorraga ja mõnikord otsime endale koguni selgitusi, et seda olukorda endale ja teistele kuidagi põhjendada. Inimlikult ei näe me antud olukorrast väljapääsu, kuna eesolevad takistused tunduvad ületamatud.

Lahendus või väljapääs võib tulla aga sealt, kus me seda ise ei oleks osanud oodata. See võib saada alguse mõnest kohtumisest või kõnetusest ja koguni iseenesestmõistetavast küsimusest. Nii mõnigi inimene on tunnistanud, et elu esimeses pooles on teinud tööd ja kulutanud oma tervist nii, et elu teises pooles püüab ta kaotatud korvata või allesjäänut hoida. Me võime teha karjääri või saavutada elus kõrgeid sihte, aga kui see toimub meie vaimise või füüsilise tervise hinnaga, ei ole tavaliselt enam võimalik seda taastada. Kui elu tasakaalu säilimine meie maakohtades peab tulema inimeste tervise hinnaga, nii et töö linnas säästab aega ja korvamatuid ressursse, on ühiskonna kaugem tulevik suures ohus. Tihti märkame seda mis oli alles siis kui seda enam ei ole, aga mis meid takistab juba täna olla tänulik selle eest mis hetkel veel olemas on?
Kui juba peaaegu lootuse kaotanud inimene saab tagasi oma tervise ja tegelikult ka elu on see talle suureks tänu põhjuseks ja tunnistuseks teistele sündinud imest.

Olen ikka imestanud, miks kodueesti nii vähe teineteist vastu tulles tervitatakse või tunnustatakse. On mõistetav kui inimesel on nii suured mured, et ta ei suuda nende koorma alt märgata teist inimeste enda kõrval. Pigem lüüakse pilk maha või möödutakse teisest nii, nagu vastutulijat poleks olemas kuigi teel ongi vaid need kaks inimest. Loodetavasti on see siiski muutumas kuna olen tähendanud, et kaugel külades tervitavad lapsed kõiki vastutulijaid. Olgem siis meie need kes teisele inimesele naeratavad ja on teiste suhtes avatud meele ja südamega.

Teatud ehmatusega mõistan, et liiga õnnelik või tänulik olemine võib olla kellegi arvates tunduda kuidagi kahtlane. Küllap oleme kõik kuulnud lugusid ametnike käitumisest kus tavaline inimene ujutatakse üle erinevate ettekirjutuste ja nõuetega. Kas tõesti peab seadusandja kirjutama seadusesse sisse ka nõude olla seda täites ka inimlik. Aga ilmselt hakkavad kirjutamata reeglid ja hea tava ununema kui see ei ole enam kombeks.

Kuna Jeesus tervendas haige hingamispäeval, mil juudi seaduste kohaselt oli töö tegemine siis keelatud ja nii ütlesidki juudid tervenenule: „Nüüd on hingamispäev ja seepärast sa ei tohi kanderaami kanda.” Tema aga vastas neile: „See, kes mu terveks tegi, ütles mulle: Võta oma kanderaam ja kõnni!”12 Nad küsisid temalt: „Kes on see inimene, kes sulle ütles: Võta oma kanderaam ja kõnni!?” Aga tervenenu ei teadnud, kes see oli, sest Jeesus oli läinud kõrvale seal paigas oleva rahva hulka. Pärastpoole leidis Jeesus tema pühakojast ja ütles talle: „Vaata, sa oled saanud terveks. Ära tee enam pattu, et sinuga ei juhtuks midagi halvemat!” Inimene läks ja ütles juutidele, et see oli Jeesus, kes ta terveks tegi.
Meie eeldame, et inimesed näevad suurt imet, aga nemad näevad hoopis midagi muud ja pealegi satub nii heategija kui aidatu halastamatu kriitika alla. Ikka ja jälle peame ka endalt küsima mis on siis tegelikult oluline ja mis seda ei ole.

Jeesus küsib mehelt, kas ta soovib saada terveks. See tervis, mida tema pakub on enam kui see mida Betsata tiigi ääres loodeti või otsiti. Tema teeb patu ja haiguste poolt muserdatud inimese terveks ja vabastab ta kurja meelevallast. Nii mõnigi inimene otsib peamiselt ihu ja meele tervist, aga on oma hinge olukorrast teadmatuses. Võib vaid arvata, et Jeesuse pilk langes sellel inimesele põhjusel, et Jeesus nägi tema vaimus soovi ja valmisolekut muutuseks. Jumal ei soovi kedagi aidata vastu tema enda tahtmist. Mehe vastus näitab, et tegelikult ei ole tal kedagi, kes teda aitaks.

Külastades Tallinna vanalinna varajasel tunnil märkasin kurvastusega, et kõige käidavamate tänavate ääres magavad kodutud, kelle ainsaks varaks on tekk ja paar päevi näinud asja. Teisal istuvad ka noored inimesed, kelle ainsaks lohutuseks tundub olevat pudel viina. Küsin tahtmatult endalt kas on kes neid märkaks ja aitaks ning kujutab oma vaimusilmas kuidas ka nemad on olnud väikesed lapsed, kes on unistanud oma elus paljudest asjadest.
Nii nagu see abitu mees lambavärava lähedal oli aastakümneid kannatanud inimeste ükskõiksuse all võib ükskõik kelle meie tervis või õnn katkeda ja me ei tea kas siis leidub inimesi, kes meid märkavad ja meist hoolivad?

Tollele ime läbi tervenenud mehele avanes võimalus kohata mõne aja pärast oma tervendajat. Hea karjane otsib oma lambaid ka värava juures kust omal toodi linna ohvriloomi. Betsata nimi tähendab halastuse maja. See paik sai oma nime vääriliseks alles siis, kui sinna saabus tõelina Jumala Tall, kes oli valmis andma ja andis oma elu inimeste eest.