Rist ja armastus

Mööduva suve lõpus paljandus Püha kiriku tugisamba parandustööde käigus seina müüritud nn. kreeka risti motiiv, mille olemasolust ei olnud varem keegi teadlik.

Võib ju küsida, mida erilist on ühes kivisse tahutud ristil kristliku kiriku juures ja kuidas on sattunud raidkivi motiiv kiriku tugisamba täitematerjaliks? Ilmselt ei ole selles midagi erakordset, kuna kirikute ümberehitus või taastamistöödel on kirikute ümber leitud lahtiste hauakivide või plaatide osi või isegi terveid riste taaskasutatud ehitus või teatud mööndustega kujundusmaterjalina enamike keskaegsete kirikute juures.

Võib koguni arvata, et mõne säilinud tervikdetaili või kujundi kasutamine ja paigutamine nähtavale kohale kiriku parandustööde käigus, on säilitanud need vaikiva sõnumina tulevaste põlvkondade jaoks.
Selle, ühelt poolt tavalise ristimotiivi teeb antud juhul eriliseks see, et Liivi sõja ajal 1576.a sai kirik rängalt kannatada suures tulekahjus.

Taastamisel lubjati kirik seest nii, et raiddekoorist võib teha vaid oletusi.
Käärkambri lõunaseina on müüritud kiviplaat, millel nimi SIMON KESS ja aastaarv 1603, ongi seostatav kiriku taastamistöödega, samuti nagu kiriku idaseinale toetuv dolomiidist kiviplaat, mille algne asukoht oli ilmselt altariesises põrandas. Sellelgi on tekst, neli vappi ja aastaarv 1603.

Hoone siseseinte osaliste uuringute käigus paljandusid nii lõuna kui idapoolsetetelt võlvilõpmikelt mõned säilinud fragmendid, enne põlengueelsetest kivikaunistustest, kus on aimatavad lõvi ja taimete kujutised.
Kiriku Idapoolse külje ehk kooriruumi välisseina on ilmselt põlengu järgsete taastamistööde käigus müüritud ainus säilinud endise kiriku ümber asunud kalmistu hauarist, mille sarnased on mõned veel säilinud Kaarma kiriku juures.

Säilinud vana hauaristi või plaadi detaili leidmine sarnaneb mõneti olukorrale, kus leiame oma kodust mõne üksiku pusletüki, varem olemas olnud tervikpildist, mille enamik osi on kadunud, kuid olulise üksiksümboli või osa puhul lubab see meil taastada või meenutada tervikut, nii nagu seda tehakse teaduses DNA analüüside puhul.

Rist on meie kaasaegsetele samaaegselt nii tuntud kui tundmatu sümbol. Arvatavalt kasutasid Kristuse ristisurma meenutavat sümbolit juba varakristlikud kogudused. Kindlasti võib öelda, et laiemalt hakati seda kasutama 4. või 5. sajandil. Rist ei ole kristlastele mitte niivõrd surma ja kannatuse kui elu, armastuse ja lunastuse tähis. Ristipuud samastati sageli elupuuga, mis sümboliseeris igavest elu usu läbi Kristusesse. Saaremaa dolomiidist valmistatud ristid on tavaliselt heledad või valged mis sümboliseerib usu valgust ja õpetuse puhtust.

Rist on põhjustanud ja põhjustab vastakaid tundeid, mille on apostel Paulus võtnud kokku ühte lausesse kui ta ütleb: „Sõna ristist on narrus neile, kes hukkuvad, aga meile, kes päästetakse, on see Jumala vägi.“ (1Kr 1:18) Kuna ristil ja ristis on rohkem erinevaid varjundeid kui siinkohal jõuaks nimetada, tõstan esile tänase ligimese pühapäeva salmi 1 Johannese kirjast:
„Armastuse me oleme ära tundnud sellest, et Kristus on jätnud oma elu meie eest; ning meie oleme kohustatud jätma oma elu vendade eest. (1 Jh 3:16)

Imestan kui erinevalt suhtutakse armastusse ja selle olemuse mõistmisesse. See on ka arusaadav, kuna üks sõna tähistab meie keeles nii mehe ja naise vahelist armastust, sõprust, vanemate armastust laste vastu ja ligimesearmastust kõiki inimeste, kaasaarvatud vaenlaste vastu. Inimesed janunevad ja igatsevad armastada ja olla armastatud.

Kuigi armastusega kaasnevad erinevad tunded on see ennekõike otsus, milles inimesearmastaja Jumal on meile ise andnud eeskuju. Jumala armastus ilmnes enese ohverdamises meie eest. Seetõttu on iga Jumala laps kutsutud ennast ohvriks tooma oma ligimese eest.

Jeesus on armastanud enne meid, et meie võiksime armastada teineteist. Nähes ristis Jumala armastuse märki meie heaks, paneb see meid vaikides asetama käe oma suule ja endalt küsima, kas ma tõesti oleksin valmis surema teise eest? Sellele küsimusele on oma elu ja otsusega vastanud väga paljud inimesed, kes on teeniva ja eneseohverdava armastuse nimel olnud valmis oma elu pühendama ligimese, kodu, kodumaa, usu või oma kutsumuse heaks.

Kui inimlik armastus kipub jääma varju või kaduma, piisab sellest, kui pöörame oma pilgud Jumala armastuse ammendamatu tasandini. Läbi meeleparanduse, andeksandmise ja usalduse antakse teine inimene meile tagasi. Imetlus ja tänutunne süvenevad, ustavusest saab Vaimus ligipääs uudsusele nii, et armastuse olemus avaldub füüsilise armastuse järel meil uuel tasandil rahu, rõõmu ja jagatud usaldusena.

Seepärast, kui vastuoluline see ka poleks, on Kristuse risti pärast, mis väljendab armastuse täiust, olemas side ka abielu ja eneseohverduse vahel.
Armastus on kõikide inimeste kustumus. Usun, et kõik inimesed on loodud armastusest. Kõikide asjade allikas ja lõppsiht on armastus, kuna kõikide asjade algus ja ots on Jumal, ning Jumal on armastus.

Püha Johannes Kuldsuu kirjeldab Jumala kõikehõlmavat armastust ühes oma jutluses järgnevalt:

„Kristus ütleb: Ma olen teie isa ja vend, peigmees ja kodu, halastajaõde ning rõivad, juur ja nurgakivi. Mida te iganes ka ei sooviks, olen ma teie jaoks Ma igatsen, et te midagi kunagi ei vajaks. Ma teenin teid, sest tulin mitte selleks, et mind teenitaks, vaid ma tulin teenima teid. Olen sõber, pereliige ja perepea, vend ja õde ja ema. Olen teie jaoks kõik. Lihtsalt olge minuga osaduses. Teie jaoks alandusin vaeseks ja rändajaks, ka ristil ja hauas olin teiega.“

Seda mõtisklust sõnastades mõistan, et kui ma peaksin omaenda hauakivil tulevaste põlvede jaoks kujutama ühte sõnumit, oleks see risti sümbol. Aga nii on teinud juba keegi mitmesaja aasta eest, kelle nime ja elulugu jääb meile igavesti saladuseks, kuid kelle hauakivi tunnistab meile tema usust lunastajasse ja lunastusse mis on sama eile, täna ja igavesti.