Jeesus ütleb: "Ma olen teatavaks teinud Sinu nime inimestele, keda Sina mulle oled andnud maailmast. Nad olid Sinu omad, ja Sina oled andnud nad mulle ning nad on pidanud Sinu sõna." Jh 17:6

Pühapäeva evangeelium on üks osa Jeesuse hüvastijätukõnes sisalduvast ülempreesterlikust palvest, kus ta palub enda kirgastamist ja nii olemasolevate kui tulevaste järgijate eest. Jeesus palub seda, et Isa varjaks temasse uskujaid kurja eest ja pühitseks neid tõe sõnas ja et nad oleksid omavahel ühtsed nii, nagu Isa ja Poeg on üks.

Palve on Jeesuse viimane palve isale, et ta saaks täita Isa poolt talle antud päästeplaani. Teisalt on palve ka viimane juhis või kinnitus tema jüngritele enne kui neid endid vahistati ja hukati. Ülestõusnud ülempreestrina palvetab Jeesus isa paremal käel jätkuvalt meie pärast (Rm 8:34; Hb 7:25).

Evangeelium algab sellega, et Jeesus on teatavaks teinud Isa nime inimestele. Küsimus ei ole üksnes nimes, vaid nimi viitab kogu isiku olemusele. Jeesus on andnud oma jüngritele edasi õpetust sellest , mida ta oma isalt on saanud et nad tunneksid ära, et tema olen pärit Isa juurest, ning uskunud, et Isa on tema nende juurde läkitanud. See on ilmutatud neile sõna läbi mida Isa on andnud pojale. Jeesuse kuulutuse keskmises on põhimõte, et nii sõnad kui teod mida tema teeb on Jumala enda teod.

Kõigest hoolimata on jüngritel suuri raskusi mõista Jeesuse õpetust kasvõi pühal õhtusöömaajal.

Kui Jeesus õpetab Kapernauma sünagoogis ütleb ta: Kes minu liha sööb ning minu verd joob, see jääb minusse ja mina temasse. Nii nagu elav Isa minu on läkitanud ja mina elan Isa läbi, nii elab ka see, kes mind sööb, minu läbi. Pärast selliste sõnade kuulmist  ütlesid paljud tema jüngrid: „See sõna on ränk, kes suudab seda kuulda?” Aga Jeesus, kes sisimas teadis, et ta jüngrid selle pärast nurisevad, ütles neile: „Seepärast ma olengi teile öelnud, et keegi ei saa tulla minu juurde, kui talle ei ole seda andnud Isa. Seepeale lahkusid paljud ta jüngritest tema juurest ega käinud enam koos temaga. Siis ütles Jeesus neile kaheteistkümnele: „Kas teiegi tahate ära minna?” Siimon Peetrus vastas talle: „Issand, kelle juurde me peaksime minema? Sinul on igavese elu sõnad, ja me oleme uskunud ning ära tundnud, et sina oled Jumala Püha.” (Jh 6: 56-69)

Pärast viimast õhtusöömaaega koos jüngritega pöördub Jeesus palvetama omade eest rõhutades, et ta ei palu maailma eest vaid nende eest, keda Isa oled talle andnud,. Isa ja poeg jagavad omavahel kõike mille läbi on nad teineteise omad. Selles maailmas on inimesed selle maailma valitseja mõju all mida me näeme selgelt ka Jumala ja tema sõnaga mitte arvestatavat valitsejate poolt edendavate ja propageeritavate seaduste ja algatuste seni olematus laines, mis on sõjaudu varjus jõudnud ka meie maale ja mille tulemused kõigutavad meie kultuurilisi aluseid.

Eesti filoloogi ja kaitseliitlase avalikus kirjas sooneutraalse kooselu abieluks nimetamist plaanivate ministritele öeldakse: „Tajume, et riik sekkub jõuliselt, ülekohtuselt ja arrogantselt meie eraellu ning väärtussüsteemi, põhjustades meile hingevalu ja kannatusi.“ (PM 6.05)

Kui selline on meie valitsejate ja võib olla ka nende valijate ehk rahva tahe, siis on see nende valik. Kuna Jumala sõna, erinevalt arvamusest nagu see oleks ajas muutuv ja uuesti sõnastatav, on seesama eile täna ja igavesti, soovib Jumal alati tuua võimalikult paljusid inimesi selle maailma meelsuse juurest tema tundmise juurde. Selleks ongi Jumal oma poja sellesse maailma saatnud.

Meil ei ole vaja ilmalike valitsejate vigade tõtu loobuda oma riigi kodakondsusest või rõhutada protesti märgina ühe riigi sees oma piirkondlikke etnilist eripära, vaid võtkem kristlastena tõsiselt oma taevariigi kodaniku staatust ning pühendugem Jumala riigi ja Kristuse kui meie Issanda ja kuninga teenimisele kohas kus tea on meid oma teenistusse kutsunud ning andidega mida ta meile selles on andnud. Kirik esindab Kristust ja tema kuningriiki ning meie oleme selle kuningriigi kodanikud.

Ärgem kulutagem liigselt oma tähelepanu ja energiat kellegi valede otsuste tegemisele vaid juhtigem sellele tähelepanu ja suunakem oma jõus ja oskused evangeeliumi kuulutamiseel nii sõnas kui teos. Samas. Kui käesolevas ühiskondlikus arutelus, mida valitsejad ise ignoreerivad, ei tundu olevat argumendiks usulised vaated, siis sõna mis meil on antud puudutab ka neid, kes seda ei tunnista.

Jeesus ütleb Johannese evangeeliumis: Kes iganes mu sõnu kuuleb ega pea neist kinni, selle üle ei mõista mina kohut, sest ma ei ole tulnud maailma üle kohut mõistma, vaid maailma päästma. Kes lükkab minu kõrvale ega võta vastu mu kõnet, sellel on juba kohtumõistja. Sõna, mis ma olen rääkinud, see mõistab tema üle kohut viimsel päeval. (Jh 12: 47-48)

See peegeldub ka ülempreesterlikus palves, kus Jeesus palub seda, et temasse uskujad oleksid üks, et maailm usuks Isa armastust ja oma Poja läkitamist. Jumalast lähtub sõna kutsub inimesi sellest maailmas Jeesuse juurde. Jumala omaks saamine ei tähenda üksnes suuremat või teistest paremat teadmist, vaid usu ja meeleparanduse kaudu astutakse osadusse Jumalaga saades tema lapseks.

Eilsel Inglismaa kuningas Charles III kroonimistseremoonial anti oma maa ja rahvaste ühendusse kuuluvate riikide kodanikele võimalus anda ametisse seatavale kuningale vanne, kuid see tekitas ühiskonnas kuuldavasti protesti, kuna ka mitte kõik Inglismaa kodanikud ei poolda kuningriigis  vannet kuninga ees. Laiemalt ei soovi inimesed eriti üldse anda enam mingeid vandeid või tõotusi, millest tunnistab näiteks ka laialt levinud vabaabielude arv. Oleme siis ühiskonnana olukorras , kus ühed soovivad vägisi võrdsustada kooseluvorme mida ei saa nimetada abieluks ja need kes võiksid abielluda seda teha ei soovi.

Need, kes võtavad kuulda Jumala sõna tahavad oma elu korraldada ka selle kohaselt, annavad seeläbi au Jumalale. See on saanud võimalikuks üksnes Jeesuse inimeseks saamise kaudu, mille alusel võime öelda, et temasse uskujatena saame olla tema sarnased ja meile on kingitud tema kaudu kõik Jumala annid. See mida me teame Jumalast, teame üksnes Jeesuse läbi. Nii nagu Jeesus on saanud kirkuse oma Isalt, on ta selle andnud ka meile. See tähendab, et oleme ühenduses Jumala olemusest lähtuva kirikusega, saades sellest osa tema kirikule antud armuvahendite kaudu (Jumala Sõna, ristimine, piht, armulaud, võtmete meelevald, kuulutusamet, palve ja risti kandmine).

Jeesuses meile avanev osadus kutsub meid ka tegutsema. Nii nagu Isa on läkitanud oma Poja läkitab ka tema meid maailma kuulutama meeleparandust ja pattude andeksandmist.

Oma usu tunnistamises, ligimese armastamises ja Jeesuse misjonikäsu täitmises saame enda jõule lootmise asemel toetuda selle, et Jeesuses on meil kõik vajalik selle ülesande täitmiseks olemas. Ilma temata ei saa me selle ülesandega hakkama, aga koos temaga saame kogeda palju vilja. Temas on meil ka ebaõnnestudes pattude andeksandmine ja tema ülestõusmises on meil igavese elu lootus.

Canterbury peapiiskop, Justin Welby rääkis eilsel  Westminster Abbeys peetud kroonimisteenistusel vastutuse kandmisest. See, kes on määratud või valitud vastutama, peab oma elus ja teenimises silmade eest hoidma Jeesust, kes ei ole tulnud, et teda teenitaks, vaid ise teenida ja anda oma hinge paljude eest, ning kandma enne taevasse ülendamist okaskrooni. Apostel Pauluse sõnade järgi olgu meie jumalateenistus selline, kus me mitte üksnes ei pühitse Jumalale oma mõtteid ja sõnu, vaid anname ka oma ihu elavaks, pühaks ja Jumalale meelepäraseks ohvriks. Ka kuningas Taavet oli Jumala sulane. Samas see kes tahab saada suureks, peab olema valmis teisi teenima. Ülem olgu nõnda nagu see, kes teenib. Seetõttu riietati ka Inglismaa kuningas võidmise järgselt preestri riietesse, et teeniks oma rahvast ja kannaks vastutust Jumala ees. Meie kirikute keskmes asub altar, mis sümboliseerib Kristuse trooni, kus tema teenib meid ja meie saame osa temast endast, tema ihu ja vere ehk armulaua sakramendi läbi. Olles tema ihust ja verest, ehk tema maapealsest kogudusest, saame me olla tema enda esindajad ehk kuninga perekonna liikmed,  täites oma teenimistööd armastuses Jumala ja oma ligimeste vastu.