Mt 6: 5-13

Jeesus sattus sageli variseridega debateerima välispidiste vagadusharjutuste, usu olemuse ja Jumalale meelepärase elu üle. Temaaegsete vagade meeste elu väljapaistvateks  vormideks olid almuste jagamine, palvetamised ja paastumine. Tänase pühapäeva evangeeliumis õpetab Jeesus kuidas õigesti palvetada. Seni oli tavaks palvetada kolm korda päevas püstiseistes. Variserid valisid selleks koha kus võimalikult paljud inimesed neid seda tegemas näeksid. Loomulikult ei ole ligimese aitamine, paastumine või palve taunitavad tegevused, aga Jeesuse aegsed vagad kasutasid neid valesti. Nad tegid seda selleks, et pälvida inimeste tähelepanu ja lugupidamist.

Jeesus toob enda arvates õigetele, kes panid teisi eimillekski näite kahest palvetajast:
„Kaks inimest läksid üles pühakotta palvetama, üks oli variser ja teine tölner.11 Seisma jäädes palvetas variser endamisi: „Oh Jumal, ma tänan sind, et mina ei ole niisugune nagu muud inimesed: röövijad,
ülekohtused, abielurikkujad, ega ka niisugune nagu see tölner.12 Mina paastun kaks korda nädalas, annan kümnist kõigest, mis ma saan.”13 Aga tölner seisis eemal ega tahtnud silmigi tõsta taeva
poole, vaid lõi endale vastu rindu ja ütles: „Oh Jumal, ole mulle patusele armuline!”14 Ma ütlen teile, tema läks alla oma kotta õigeks mõistetult, mitte too teine. Sest igaüht, kes ennast ise ülendab, alandatakse, kes aga ennast ise alandab, seda ülendatakse.” (Lk 18: 9-14)

Kuidas siis palvetada. Esmalt leia selline koht kus sa saaksid olla koos oma Jumalaga kahekesi. Jeesus räägib hoone kõige varjatumast ruumist kus keegi sind ei sega. Palvetades ära kasuta rohkesti sõnu, nagu Jumal kuuleks sind sinu paljude sõnade tõttu nii nagu oleks see mingi omaette eesmärk. Me ei pea palvetamisel matkima kedagi, kelle palved venivad väga pikaks, et teised inimesed, kes seda juhtuvad kuulama, hakkavad sellel ajal, omavahelisi jutte rääkima. Elav Jumal ei võta meid kulda meie paljude või ka ilusate sõnade tõttu. Teie Isa teab, mida teile vaja läheb, enne kui te teda palute!

Kuid milleks on siis palvet vaja kui Isa juba niigi meie kohta kõige teab? Martin Luhter on selle kohta öelnud: „ Nii nagu kingsepp teeb kingi ja rätsep rõivaid, nii peaks kristalne palvetama, kuna palve on kristalse käsitöö.“ Palvetama kutsuvad meid Jumala enda tõotused ning elust enesest tulenevad inimeste ja meie lähedaste vajadused. Ole Hallesby ütleb oma raamatus Palve imeline maailm, et palves me lubame Jumala tulla meie murede juurde.

Maapeal palvetatakse pidevalt. Palutakse väga erinevalt ja erinevate asjade pärast erinevatest religioonides. Näiteks, et jumal aitaks lepitada ja esivanemate vaimud ei sekkuks inimeste ellu. Palutakse ka põhjusel nagu see oleks inimesele mingiks teeneks või ohvriks. Elav kolmainu Jumal, Isa Poeg ja Püha Vaim ei ole hirmuvalitseja keda peaks paluma karistuse kartuses või mingi tasu saamise eesmärgil. Me palume teda seepärast, et meil on eesõigus olla osaduses ja suhelda oma Loojaga. Meil on Jeesuse surma ja ülestõusmise tõttu õigus tulla Jumala juurde nii, nagu laps tuleb oma vanemate juurde teades, et teda ei aeta ära, kas siis küsimus on suurest või väikesest asjast.

Kui palvetame Jeesuse nimel või kasvõi ütleme seda väga vaikselt, võtab seda kuulda tema, kes on taeva ja maa valitseja ja Issand. Meile seletamatul põhjusel on Jumal sidunud osa oma tegevuse meie palvetega. Tema julgustab paluma ja tõotab nendele vastata. Varem või hiljem, ühel või või teisel moel. Ma saame paluda ilma takistuseta ka selliseid vaimulikke õnnistusi, mis on meie õndsuseks ja päästeks vältimatud. Kõiki muid ande ja vajadusi saame paluda eeldusel, et Jumala annab neid meile siis kui see toob au Talle ja on ka tegelikult meile vajalikud.

Mitmed asjad nagu raha, naudingud ja meie huvi äratavad nähtused võivad meie tähelepanu sedavõrd vangistada, et me ei ole enam huvitatud või suutelised pöörama palves tähelepanu Jumala endale. Välistel asjade hulka kuulub ka õpetus vaimulikest tõdedest, ja seetõttu on oluline ka koguduse osadus kus me teineteist julgustame ja toetame. Kui inimestele meeldub palju viibida looduses, siis ka loodu ilu võib meis esile kutsuda tänu ja kiituspalve selle looja vastu.

Jeesus ei pidanud inimese vagatsemist palve kuuldavõtmise eelduseks. Vastupidi. Ta mõistab selle hukka öeldes, et neil, kes seda teevad, neil on oma palk käes! Nende tasu on inimeste imetlus ja endale tähelepanu tõmbamine.

Palve ei ole ka häälekas hüüdmine või nõudmine, nagu Jumalal oleks probleeme kuulmisega. Palve on nende asjade toomine Issandale, mida ta juba meie kohta teab. Tema teab meie vajadusi. Ta teab sedagi mida me veel ei tea et meil vaja oleks. Ta vastab õigele palvele oma nime ja meile antud tõotuste tõttu. Nii vastab ta õigesti ka meie valedel alustel palutud palvetele.

Piibli kohaselt tõuevad meie palved nagu viiruk Jumala valitsustrooni ette kus neid võetakse kuulda. Üks kogenud vaimulik ütles kord: Kui oleme palvetanud, siis ei ole enam midagi nii nagu oli enne ka juhul kui midagi ei tundu muutnud olevat. Nii on palve üks õnnistatud saladus.

Jeesus õpetab ka meie Isa palve, mis on palvetes kõige esimene ja olulisim. Ühtki teist kristlikku palvet ei paluta nii palju kuid seda. See katab ja puudutab kogu inimese elu. Teisalt ei paluta ka ühtki teist palvest nii mõtlematult või automaatselt kui seda. Seetõttu on meie isa palvet nimetatud ka palvete hulgas märtriks.

Selles palves on seitse erinevat palvet. Kolmes esimeses palutakse vaimulikke õnnistusi. Neljandas palutakse ajalikke ande ja kolmes viimases kaitset kurja eest. Luther ütleb selle palve kohta: Selles palves sisaldub tunnistus sellest, et Jumal kuuleb meid hea meelega. Seetõttu ei leidu maailmas paremat ja väärtuslikumat ja me ei vahetaks seda ükskõik millise selle maailma rikkuse vastu.“ Luther Tunnistab ka enda kohta: Ka mina ise otsekui toitun sellest palvest , nagu laps – joon ja söön sellest nagu vana inimene ega saa sellest kunagi küllalt“.

Just taolist palvet ootab meilt Jumal. Ta ei vaja seda, me ei saa Talle oma palvega midagi anda ega lisada – ei teadmist ega au –, aga Ta ootab sellist palvet, kuna see on kooskõlas Tema armastusega ja armutahtega meie suhtes. Meie vajame sellist palvet, kuna see ülendab meie hinge, aitab meil teadvustada ennast Jumala lastena, hinnata ennast, oma elu ja kõike meid ümbritsevat realistlikult ning elada julges usalduses, teades, et me oleme kõiges oma hea ja armulise taevase Isa kätes, kes näeb, mida me vajame, ja kingib seda meile küsimatagi.

Teades, et Jumala, meie Isa päralt on riik ja vägi ja au igavesti, võime elada selges teadmises ja kindlas usus, et meil pole midagi karta: kui usaldame ennast Tema armu hoolde, siis saab meilegi osaks Tema tahtmine – igavene pääste ja hingeõndsus.