Meile on omavaheliseks suhtlemiseks antud palju võimalusi, millest ühise keele verbaalne ja kirjalik vorm on kõige tuntumad. Kuidas aga peaksime käituma juhul, kui teine inimene, kuulamata sinu soove või argumente on veendunud, et üksnes temal on õigus? Ilmselt oleneb meie reaktsioon sellest, kas on tegemist isikuga, kellega meil tuleb ka edaspidi suhelda või see ei ole niivõrd oluline, ning kas vaidlusalune teema puudutab meid isiklikult või mitte.
Sarnane dilemma on paljudele üsna ootamatult kujunenud välja valimiste järgselt moodustatud valitsuse ning tema kodanike vahel. Uus valitsusliit soovib, erinevalt riigikogu valimisdebattides kõneldust, kehtestada paljude kaasmaalast jaoks halva üllatusena uusi makse ja vähendada juba kehtestatud toetusi lasterikastelt peredelt.
Kui igapäevaselt loeme ja kuuleme alles nüüd maksuteemaliste arutelude erinevaid argumente, siis arvestavat arutelu nn. abileuvõrduse teemal, mille puhul on tegemist sooneutraalse abielu kehtestamise sooviga, ei ole me sisulist arutelu veel kohanud. On tõsi, et enamike meie kristlaskonnast, kes ei kiirusta oma seniseid vaateid uute ideoloogiate valguses muutma, on abielu mehe ja naise vaheline vabatahtlik liit, millest sündivad lapsed on nii perekonna kui riigi tuleviku alus ja eeldus.
Tooksin siinkohal esile ühe teise vaatenurga, mille üle on küllap nii mõnigi saarlane mõtteid mõlgutanud. Kevadpühadele eelnenud nädalavahetusel toimus Võrulaste esimene kongress, kus selle kandi rahvas kuulutas end põlisrahvaks ning moodustas Tamula järve kaldal inimketi Nursipalu harjutusväljaku vastu. Võrulased ise peavad end väikeseks ja tagasihoidlikuks rahvaks, kes naljalt oma õigusi tänavale nõudma ei tule. Ometi on just planeeritav Kaitseväe harjutusväljaku laienamine see sütik, mis on sundinud inimesi oma häält kuuldavaks tegema. Kaugema kandi rahvale võis jääda mulje, nagu võrokesed vastandaksid end teistele, kuid tegelikkuses on see üks meeleheitlik samm, et neid võetaks tõsiselt. Kujunenud olukorda kasutavad ära nii opositsioonilised erakonnad kui meeleavaldusturismi harrastavad kaasmaalased.
Enamik kohalikest juhtidest väljendab riigi senistele plaanidele isiklikult vastuseisu, kuid üldist poliitikat see ei muuda, kuna tegemist on laiemalt riigi julgeoleku küsimusega. Kui nüüd riik oma kavad ka selles juhtumis läbi surub, ei aita see kuidagi kaasa, vähemalt selle kandi inimeste riigi kaitsetahte kasvule, kuna riik ei ole inimesega suhelnud talle arusaadavas ja vastuvõetavas keeles. Kohapeal süveneb arusaam, et riik ei tahagi kohapealsete inimestega läbi rääkida.
Kui poliitikud soovivad kaitsta vähemuste õigusi, ei tohiks nad arvestamata jätta riigi suurema vähemuse ehk Eesti kistlaskonna seiskohti abielu küsimustes. Senises põgusas arutelus on kõlanud väide, et sooneutraalse abielu kaudu ühtedele õigusi juurde andes ei võeta teistelt midagi ära. See ei ole tõsi, sest juriidiliselt kaotataks Eesti seadustest mehe ja naise abielu. Nursipalu näitel võiks väita, et mõnede põlistalumaade võõrandamine ei võta teistelt riigi elanikel midagi ära, kuna lisandub üldine turvatunne, aga see on kohapõhise identiteediga inimestele põhimõtteline ja eluline küsimus. Riigi seiskohalt peaks ka ühe inimese mure olema kõigi mure, ning kodanikud sooviksid usaldada riiki, kellel peaks olema pädevust ja head tahet, leidmaks inimesi ühendavaid, aga mitte lahutavaid tulemusi.
Peapiiskop Urmas Viilma on ERR-i portaalis (21.04) avaldanud arvamust, et uus valitsusliit teeb maailmavaatelistele või poliitilistele eelistustele tuginevalt sooneutraalset abielu kehtestades väga tugevalt kallutatud ja ebavõrdsust sünnitava otsuse. Valitsus, pöörates ühe grupi poole palge, näitab teisele grupile selga. Tegelikult vajavad mõlemad võrdselt riigi kaitset ja tähelepanu.
Kevadpühade järel külastab meie riiki Rootsi kuningapaar. Kui kuningriigi kodanikelt küsida, miks kaasaegses maailmas peaks eksisteerima vanasse maailma kuuluvaid sümboleid, vastavad Inimesed, et keegi peab esindama ka pikemat ajalist perspektiivi kui on üks valimisperiood või ühe inimese eluiga. Parlamentaarses riigis ei ole küll monarhiat, kuid kirik esindab väärtusi ja põhimõtteid, mida ei saa muuta lähtuvalt inimlikest ja tihti muutuvatest arusaamadest. Antud juhul on enamik Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikute esindajad seisukohal, et riigi kava muuta abielu mõistet, ohustab meie identiteeti ja kultuurilisi aluseid, ning selle läbisurumise korral nõrgestab alalhoidlikumate kodanike ja riigi vahelist usaldust.
Kui üks suhte osapoolt ignoreerib teise osapoole arvamust või argumente, võib ka seni tagasihoidlik inimene leida end meelevalduselt mis ei saa olla riigi ja tema juhtide eesmärgiks.
Võimalusi olukorra lahendamiseks kiirustamata ja erinevaid ühiskonnagruppe kaasates on mitmeid, sealhulgas kompromisse, kus erinevad pooled kokkuleppele jõudmiseks peavad ühiskondliku kodurahu huvides milleski järele andma.