Jh 17:11-17

Oma kannatustele ja surmale eelneval õhtul, pärast viimast söömaaega koos oma jüngritega, võttis Jeesus aega palveks. Ta usaldas Isa kätte nii iseennast ja oma töö kui ka oma jüngrid ja isegi maailma, hoolimata sellest, et viimane oli nii Tema kui Tema jüngritega, lepitamatus vastuolus. Selle palve sisu ühtib Tema missiooniga: «Jumal ei ole ju läkitanud oma Poega maailma, et Ta kohut mõistaks maailma üle, vaid et maailm Tema läbi päästetaks.» (Jh 3:17) Kõik, mida Jeesus tegi ja mida Ta nüüd palus, oli selle suure eesmärgi teenistuses.

Kui nüüd Jeesuse töö siin maailmas on tehtud ja Ta «ei ole enam maailmas» siis selleks, et maailm võiks Tema töö viljast osa saada, peavad Tema jüngrid jääma edasi maailma. Jeesus on Jumala Pojana nii ajas kui igavikus üks oma Isaga. Seda tunnistab ta ka oma jüngritele, öeldes, et kes on näinud mind, see on näinud isa. Kui meie tunnistame jumalateenistusel oma usku apostliku usutunnistuse sõnadega, siis algkoguduse esimeseks usutunnistuseks oli lühike ja konkreetne: Jeesus Kristus on Issand.

Kui Jeesus võetakse üles taevasse ja jüngrid jäävad ajalikku maailma ei jää nad siiski üksi. Jeesus ütleb neile lahkudes:  „Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni." Õpetades Meie isa palve, saab iga inimene selles paluda „Pühitsetud olgu sinu nimi!“ Jumala nimesse on kätketud vägi mis kaitseb neid kes panevad sellel oma lootuse. Seda nime saame tundma õppida üksnes osasaamises Kristusega. Apostel Paulus tunnistab sellest öeldes: „Sest ma ei häbene evangeeliumi, see on ju Jumala vägi päästeks igaühele, kes usub“ (Rm 1:16)

Jeesus palub, et Isa varjaks ja kaitseks Tema jüngreid, hoiaks neid nii kuradi meelevallast kui kõikvõimalikust kurjusest, mis võib neid rünnata kas väljast või nende endi seest. On selge, et Jumal kuuleb oma Poja palvet ning hoiab oma hea ja armulise tahte kohaselt omasid, ent seejuures ei tohi unustada, et Ta ootab ka meie andumust ja armastust.

Sellele, keda Jeesus nimetab «hukatuse pojaks», oli antud täpselt samasugune võimalus tõde tundma õppida ja ennast Jumala armastuse hoolde usaldada, nagu kõigile teistele jüngritele, ent ometi ta hukkus, et Kiri läheks täide» mis oli siiski tema enda valikute tulemus. See on mõtlemapanev, kuna Juudast ahvatles Jeesust ära andma Saatan, kes valis endale aru andmata rolli mis viis teda ennast hukatusse. See nähtus, kui keegi ahvatleb meid heade kavatsuste loosungiga tegutsema Jumala või tema sõna vastu on aegumatu, kuna selle tegemist on vaimse tegelikkusega, millega puutuvad kokku erinevad põlvkonnad. Juba UT- manitseb apostel Tessaloonika kogudust: Ärgu ükski teid mingil kombel petku! Sest see ei juhtu enne, kui on tulnud ärataganemine ja ilmunud seadusevastane inimene,
hukatuse poeg. Niisiis, vennad, seiske kindlalt ja pidage kinni nendest pärimustest, mida te olete õppinud kas meie sõna või kirja kaudu. (2 Ts 2)

Jeesuse palve meie eest on kindel, Tema armastuses meie vastu pole põhjust kahelda, nüüd on meie kord öelda Temale, kes on Jumala jah sõna meile (vrd 2Kr 1:20), omapoolse armastuse ja andumusega «jah» ja «aamen». Jeesus on teel Isa juurde ja teab, et Tema lahkumine täidab Ta jüngrid esmalt kurbusega ning maailma rõõmuga – ent Ta teab ka, et nii maailma rõõm kui jüngrite kurbus saavad olema üürikesed.

Kui Jeesus palub, et Isa laseks sellel rõõmul saada jüngrite sees täiuslikuks, siis peab Ta ilmselt silmas vaikset rõõmu, mis võrsub usaldusest, usukindlusest ja julgusest, rajanedes teadmisel ja äratundmisel, et maailm, isegi kui see on täis ahistusi ja tagakiusu, on juba ära võidetud. On loomulik, et maailm armastab enda omi, ent kuna Jeesuse jüngrid ei kuulu maailma omade hulka, siis maailm vihkab neid samamoodi, nagu ta on enne neid vihanud Jeesust (Jh 15:18j; 17:14).

Põhjusena, miks maailm Jeesuse jüngreid vihkab, nimetab Jeesus seda, et Ta on andnud omadele Isa sõna. Ilmselt peab Jeesus siin silmas sama, mida ütleb apostel Paulus Kirjas heebrealastele: «Jumala sõna on elav ja tõhus ja vahedam kui ükski kaheterane mõõk ning tungib läbi, kuni ta eraldab hinge ja vaimu, liigesed ja üdi, ning on südame meelsuse ja kaalutluste hindaja. Ja ükski loodu ei ole tema ees nähtamatu, vaid kõik on alasti ja paljastatud tema silma ees – Tema ees, kellele meil tuleb aru anda.» (Hb 4:12j) Kellele see ikka meeldib, kui Jumala sõna peeglina tema silme ette tõstetakse, kusjuures siin ei ole midagi uut ega enneolematut: «Olge rõõmsad ja hõisake, sest teie palk on suur taevas! Just samamoodi on taga kiusatud ka prohveteid enne teid.» (Mt 5:12)

Kuna Jeesuse jüngrid ei ole maailmast, nagu Tema isegi pole maailmast, ei ole nad mitte maailma teenistuses ega pea lähtuma maailma soovidest ja tõekspidamistest, vaid üksnes Jumala tahtest ja tõest. Nad peavad andma maailma ees tunnistust tõest, et kinkida maailmale võimalus õppida tundma Jeesust ja Tema Isa ning saada osa jumalikust päästest.

Ülim tõde on Jeesus ise: «Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu.» (Jh 14:6) Kes usub Jeesusesse ja jääb Tema sõnasse, see tunneb ära tõe ja tõde teeb ta vabaks. Kuna tõde on olemasoleva tunnetamine sellena, mis see on, ja Jumal on olemine ise, tähendab tõe otsimine alati ka Jumala otsimist ning tõe tunnetamine saab täiuslikuks üksnes Jumala tunnetamises.

Kui Jeesus läkitab enda omad nende suhtes vaenulikku maailma, ei soovi ta neid sellest keskkonnast eraldada, vaid läkitab ka meid selle keskele. Meil ei ole vaja kaugele minna, kuna ilmalik maailm ümbritseb meid kõikjal meie ümber. Ta läkitab omad vastase eest vastase enda kõrvale, nagu ta lubas ka  Juuda rahva jäägil sattuda Babülooniasse asumisele. Nii päästis ta messiaanliku soo, päästes samas ka pühakirja tekstid, mida rahvas endaga kaasas kandis ja neid võõrsil ümber kirjutas. Paradoksaalsel kombel sattus osa meie enda rahvast II maailmasõja päevil punaarmee tagalasse, kus rasketes oludes säilitati Eesti kultuuri ning oma loomingu alused lõid Gustav Ernesaks ja Georg Ots. Teine osa ettevõtlikust rahvast oli sunnitud põgenema läände, kus ehitati üles alternatiivne Eesti ühiskond koos koguduste kultuuri ja diplomaatiaga. Läände pagemine on andnud meile nimed nagu Vello Salo või Roman Toi.

Risti kandmine või endale võtmine on inimlikult mõeldes risk, aga see tasub end ära, kuna vaid juhul kui oleme valmis endast andma ehk külvama, saab see kanda palju vilja. Rist kannab tegelikult kandjat samamoodi nagu paat kannab sõudjat. Paat on küll vees, aga vesi ei ole paadis.

Jeesus palub, et Isa pühitseks Tema jüngreid tões. Ühelt poolt tähendab see palvet, et Jumal avaldaks Jeesuse jüngritele tõe täiuse, ning aitaks neil seda ära tunda ja mõista. Teisalt aga tähendab see jüngrite pühendamist või eraldamist tõe teenistusse – selleks, et kuulutada maailmale Jumala tõde ja armastust, nii et need, kes praegu veel Jeesuse ja Tema omade vastu, võiksid samuti Temasse uskuma ja Teda armastama hakata ning nõnda oma hinged päästa.