Taevaminemispüha
Ef 4: 7.15
Saarte praostkonna sinod langeb käesoleval aastal nii Lääne kui Idakirikus nädala sees tähistatavale Taevaminemispühale. Meie usk ja lootus on, et kui Tema meie Pea, on läinud ees, saame meiegi Tema koguduse kui maapealse ihuna järele minnes osa taevase Isa kuningriigist.
Meie kiriku õpetuslike aluste hulka kuuluvate usutunnistuste järgi tunnistame koos kogu maapealse kirikuga, et Jeesus on üles läinud taeva. Kristus on ülendatud taevasele valitsustroonile Jumala Isa paremale käele. Temale on antud kogu meelevald nii taevas kui maa peal. Erinevalt Jeesuse esimestest jüngritest ei saa me olla samal kombel Issandaga osaduses, nagu olid seda nemad, aga Jeesus on tõotanud olla Püha Vaimu läbi sõnas ja armulauas oma koguduse keskel. Tema järgijatena on ka meie ülesandeks viia sõnum ülendatud Issandast meid ümbritsevasse maailma.
Nii nagu on oluline osaleda koguduste pühapäevastel jumalateenistustel, kus jälgitakse evangeeliumites talletatud õndsusloolisi sündmusi, on seetõttu oluline tähendus ka ühiselt peetavatel väiksematel kirikupühadel, mille tähistamist enamikes kogudustes nädala sees kõigis kogudustes ei praktiseerita. Kirikuaasta on selles mõttes korvamatu rikkuse allikas, kuna see tuletab meile konkreetse püha näol meelde rõõmusõnumit Jeesusest Kristusest ja tema tööst meie heaks. Tänase püha evangeeliumis palvetab Jeesus oma jüngrite pärast, aga ka nende pärast, kes hakkavad uskuma Jeesuse järgijate eeskuju ja tunnistuse pärast.
Ta tunnetab oma maise teekonna peatselt lõppemist, mistõttu ta palub ülempreesterlikus palves oma järgijate pärast, et nemadki oleksid seal kus on tema. Meie keeles on kaunis sõna „ristiinimene“, mis viitab ristimises meile osaks antud Jumala armule. Kui sind on võetud ristimise kaudu kristliku koguduse liikmeks, on sinu otsaesisele tehtud ristimärk sõnadega: võta vastu püha ristimärk oma laubale tunnistuseks, et risti löödud ja üles tõusnud Jeesus Kristus ka sind on lunastanud ja oma jüngriks kutsunud. Selline märk tehti eelmisel aastal meie kirikus 1156 nende hulgas Saarte praostkonnas 52 inimesele. Ristitute arv on meie kirikus pöördunud juba teist aastat kasvule.
Järgmisel aastal on põhjust Saaremaal tähistada saare ristiusustamise 800 aastapäeva, mille läbi seoti siinsed alad püsivalt Euroopa kultuuriruumi ja kristliku tsivilisatsiooniga, millest on kasvanud välja meie haridus, õigusruum, kirjakultuur, kunst ja ühised väärtused. See kultuuriline kuuluvus on ka tänapäeva Eesti ja Saaremaa identiteedi ning väärtuspõhise enesemõistmise oluline osa. Plaanitava teema aasta üheks eesmärgiks on aidata inimestel näha seda sündmust ajaloolise pöördepunktina, mis avas tee osadusele Lääne-Euroopa vaimse ja kultuurilise pärandiga. Sellega seoses annan lubaduse, et olen valmis isiklikult ristima iga inimese, kes ise või kelle vanemad seda järgmisel aastal soovivad, et see võis saada nii inimese kui perekonna elus uueks pöördepunktiks ja seoks teda Püha kirikliku kiriku osaduse üle maailma. Kuigi ristimiste arv on meie kirikus hakanud viimasel kahel aastal kasvama, on see olnud enne seda aastaid languses, mistõttu on meie hulgas palju neid, kellel oleks põhjust tulla meeleparanduse kaudu tagasi ristimises neile osaks antud Jumala armu juurde.
Kadunud poja kombel ootab isa oma last koju ja on valmis talle ka teele vastu minema. Olen kuulnud ja kogenud, kuidas näiteks Valjala koguduse majas tegutseva söögikoha pidajad hoolitsevad iga oma külastaja eest, kuulates arvamusi, et nende endi poolt pakutav võiks inimesi ikka ja jälle tagasi tuua mitte ainult maitsva söögi vaid ka sõbraliku suhtumise pärast. Sellise teenimise juurde kuulub loonuliku osana inimeste juurde minemine sinna kus nad on. Kuna samades ruumides toimuvad ka koguduse sündmused, on Valjala pastoraadist saanud soe ja sõbralik kohtumispaik, mis on koguduse juurde juba toonud nii mõnegi inimese ja perekonna.
Kiriku ja selle liimetena peame minema mitte ainult nende juurde, kes juba on kirikusse, vaid jõudma ka nende juurde, kes on kirikust mingil põhjusel eemale jäänud. Selles osas tuleb tunnustada neid haiglaid ja hooldekodusid, kes on võimaldanud oma elanikele patsientidele hingehoidjaga suhtlemise võimlause. Me kipume alahindama inimeste vaimseid ja usulisi vajadusi, aga samal kombel nagu tervise pärast haiglas või hooldusasutuses viibiv inimene igatseb tagasi koju, kaotab ta samamoodi ühenduse oma kogudusega, mida hingehoidja aitab ülal hoida ja säilitada.
Kiriku liikmeskond ei kasva ainult sellest, kui teeme uksed lahti. Keegi peab ka minema ja kutsuma inimesi uksest sisse astuma. Olen rääkinud paljude inimestega, kes on liitununud kirikuga ja nende lugude läbivaks jooneks on kogemust sellest, kuidas neid on koguduses soojalt vastu võetud. Peatselt on algamas teeliste kiriku hooaeg mis annab ühe võimaluse vabatahtlikel inimesi vastu võtta ja nendega oma usku jagada. Kui tulijad ei suuda koha mõista pühakirja saladusi ja ei tunne alguses meie jumalateenistuse korda, on nad siiski teretulnud ja kelle kutsujaks sobivad ideaalselt koguduse vaimuliku abilistena sinodi saadikud ja juhtorganite liikmed. Kui siinviibijad kutsuksid igaüks kogudusse ühe inimese, kasvaks meie koguduse liikmete arv eeloleva aasta jooksul ühe keskmise praostkonna koguduse võrra.
Paari päeva eest oli mul võimalik kohtuda ja pikemalt vestelda meie politseikaplanitena. Sellest jäi mulle muuhulgas meelde peakaplan Valdo Lusti küsimus, kes on teeninud vaimulikuna ka Inglismaal, miks käiakse Eestis massiliselt teatris aga mitte kirikus, kuigi kirik pakub nii kuuluvuse kogemust kui rõõmusõnumit elu võisust surma üle. Arutelust ilmnes muuhulgas, et inimesed võivad hinnata kummalisel kombel seda mis on raskesti kättesaadav nagu kallid piletid, kuna see tundub põnev ja väärtuslik, aga see mida pakutakse tasuta ei tundu niivõrd usaldusväärne. Märkimisväärne on seegi, et tundlike loomeinimestena kuulavad lavastajad inimesi ja tunnetavad ühiskonnas olevaid probleeme, mida siis jutustatud lugudena inimestele peegeldada. See mida teater ei paku on meeleparanduse ja armu kogemus , millest kasvab välja inimese otsus oma elu pühendada Jumala teenimisele.
Peapiiskop Urmas Viilma on oma ülevaates olukorras kirikus peatunud ja hetkel kuumaks köetud arutelukultuuril mille kohta on ta olnud, et kiriku õpetust kaitseb ka see, kui me neis aruteludes ei otsi võitjaid ja kaotajaid, vaid otsime armastusega kinnitust tõele Kristuses. Apostel Paulus kirjutab efeslastele: „Et me ei oleks enam väetid lapsed, keda pillutab ja kõigutab iga õpetusetuul, et inimliku pettemänguga eksitusse kavaldada, vaid et me tõtt rääkides armastuses kasvaksime kõigiti selle sisse, kes on pea - Kristus.“ (Ef 4:14-15)
Siinse Pöide koguduse õpetaja ei ole arutelu välistanud öeldes muuhulgas: „Kui on soov arutada asjade üle, siis saab seda tõesti korraldada nii, et me ei peaks lõhenema, me ei peaks tülli minema, me ei peaks tõe aluselt ära minema. See on kõige tähtsam."
Minul ei ole piiskopina, kes ma olen osalenud enamikel seni toimunud erinevatel teema aastate aruteludel, olnud põhjust kahtlustada oma kirikut ja selle juhte kiriku õpetuse ignoreerimises. Vastupidi, minus on kasvanud veendumus, et on väga palju inimesi, kes minuga sarnaselt armastavad oma kirikut , kuna igas avalikus vestluses on olnud alati neid, kes on tõstnud esile evangeeliumi selge õpetuse, patust ja meeleparandusest. Viimast ei keegi peale kiriku ei saa inimestele pakkuda.
Evangeelium on avalik saladus, mida kuulutatakse kõikjal maailmas ja erinevatel viisidel. Ometi ütleb Jeesus, et maailm ei ole Jumalat tundnud. Jeesuse jüngrid õppisid tundma evangeeliumi, kuna Jeesus õpetas seda neile. Kristlik usk ei ole kunagi isalt poegadele ja emadelt tütardele edasi kandunud juhuslikult. Siin on küsimus iga sugupõlve vastutusest hoolitseda selle eest, et kristlik kasvatuse ja eestpalve kett ei katkeks.
Meid on algselt loodud elama loomulikus osaduses Jumalaga. Kuigi me oleme inimestena puudulikud ja ekslikud, saame juba selles elus kogeda mingitel hetkedel taeva eelmaitset. Sügavuti loob selleks aluse meie suhe Jeesusega. Usk Jeesusesse toob temasse usukujatele teadmise, et tee taevasse ei ole surm vaid osadus Kristusega.
Evangeelium, mida peame kuulutama, on muuhulgas sõnum, et kristluses käivad tõde ja armastus käsikäes. Me saame taotleda tõde armastuses, et kasvada nii kiriku pea Kristuse poole. Usus ja armastuses elatud elu kuuluvad loomuliku osana kristlasena kasvamise juurde. Oma koha leidmine koguduses ja kirikus ei õnnestu ilma Jumala sõna ja karjase julgustuseta. Vaimulikuks kasvamiseks on vaja koguduse juhtide julgustust mis põhineb Jumala sõnal. Julgustus tähendab pilgu pööramist inimestelt Kristuse suurusele.
+ Anti Toplaan