Tänu olgu Jumalale, kes ei ole heitnud kõrvale mu palvet ega ole mult ära võtnud oma heldust! (Ps 66:20)

Mäejutluses kordab Jeesus sageli mõtet sellest, et me ei peaks oma usku ja palvetamist tingimata teistele inimestele eksponeerima, vaid keskenduma pigem enda ja Jumala suhtele varjatult teiste inimeste silmade eest. Jeesus ei arvusta kellegi viisi või tava oma usku praktiseerida, vaid püüab suunata oma kuulajaid palvetama südamest ja ilma tagamõtteta. Ta osutab, et inimene on alati Jumala ees alasti ja selles valguses ei ole talle lähenedes mõtet kasutada viise, mis on ühiskondlikult heaks kiidetud.

Kuigi Jeesus julgustab oma järgijaid palvetama pigem oma toas, ei keela ta samas ka ühises osaduses olemist koguduse keskel. Kuigi meie usk on alati isiklik, ei ole see vaid „minu“ usk. Seda tuletab meile meelde ka kõige tuntum, Meie Isa palve, mille Jeesus õpetas oma jüngritele. See on ennekõike meie ühine palve.

Palvetades ei ole mingit vastandamist „meieks“ ja „nendeks“, vaid on olemas vaid „meie“. Jeesuse sõnadest peegeldub mõte, et Jumala ees oleme üks ja ühine pere. Palve ehitab kristlaste kui perekonna vahele osadust, kus igaüks saab end tunda terviklikuna ja tunda, et kuulub ühisesse tervikusse.

Jeesuse õpetuse peamine rõhk on palvetamise puhul hoiatusel liigsete või tühjade sõnade tegemise eest, mille tõttu õpetab ta oma jüngritele konkreetses sõnastuses Meie Isa palve.

Meie aja kristlastele võib see manitsus tunduda imekspandav, sest ega me ei mõtle seda palvet paludes liiga sageli selle sõnade sügavamale tähendusele. Oma olemuselt on Jeesuse sõnad meile lohutavad ja kätkevad ka tänapäeval aktuaalset sõnumit: keegi ei pea omandama talle võõrast usulist keelt selleks, et Jumal võtaks teda kuulda. Jumal kuuleb meid ka siis, kui inimene ei oska parasjagu konkreetset jumalateenistuse korda, mis on kasutuses ühes või teises kirikus.

Jeesus ütleb, et Jumal tunneb kõiki meie vajadusi. See tunnistab Tema kõigeväelisusest, mis väljendub armastusena, mitte sooviga meid kontrollida või alistada. Tema tunneb meie tegelikku olemust ja igatsusi ka siis, kui me ise alles püüame neid enda jaoks sõnastada ega julge neid õieti oma sõnadega väljendada. Jeesuse sõnad kaotavad vajaduse ennast Jumala ees õigustada, mistõttu saab meie palvest lapse palve sarnane pöördumine oma vanema poole. Selline pöördumine ei rajane sõnade hulgal või enda õigusel, vaid üksnes usaldusel. Sellise usaldusega saame nii täna kui tulevatel päevadel pöörduda oma palvega Jumala poole.