Diakon Egert Nikolajevski jutlus Saarde kirikus diakoniordinatsiooni päeval

Täna kõlab kirikukalendris Exaudi pühapäeva sõnum, ajas, mis on korraga ootuse ja tõotuse aeg. See on hetk, kus kristlik kirik ei ela enam ainult selle peal, mida ta on näinud, vaid usaldab seda, mida Kristus on tõotanud. See on aeg, kus usk ei toetu nähtavale tulemusele, vaid Kristuse igavesele sõnale. Just sellesse aega kõlab Vana Testamendi Psalmist palve: „Sinu palet, Issand, ma otsin“ (Ps 27:8) ning Johannese evangeeliumis öeldud Kristuse tõotus: „Ja kui mind maa pealt ülendatakse, siis ma tõmban kõik enese juurde“ (Jh 12:32). Nendes kahes kirjakohas on kogu kiriku elu sõnastus kaunilt kokku võetud: inimene otsib Jumalat, kuid veel enam tõmbab Kristus inimese enda juurde ka siis, kui inimene ise alles otsib ja tihti komistab.
- Selles valguses avaneb ka tänane kuuldud kirjakoht Apostlite tegude raamatust. (1:12–14). Jüngrid on pärast Jeesuse taevaminemist tagasi jõudnud Jeruusalemma. Nad ei ole veel saanud Püha Vaimu väes avalikku läkitust, nad ei ole veel läinud maailma, nad ei ole veel hakanud kuulutama. Ometi vaatamata kõigele on juba midagi väga olulist juhtunud nad on jäänud kõik omavahel kokku. See on, aga kiriku esimene kujund pärast ülestõusmist mitte aktiivse tegevuse, vaid kohalolu kirik; mitte valmis vastuste, vaid lootusrikka ootuse kirik.

Inimlikult mõeldes, oleks võinud kõik hoopis teisiti olla. Jüngrid oleksid võinud ju kõik hoopis laiali minna. Peetrus oleks võinud minna tagasi kalale, Johannes oma sügavasse mõtisklusse, teised jüngrid samuti oma endise väljakujunenud elu juurde. Aga vahel on just jäämine see usu kõige sügavam vorm. Mitte sellepärast, et inimene oleks ise oma jõust tugev, vaid sellepärast, et Kristus teda hoiab. 

Nad kogunevad ülemisse tuppa, kus neil oli tavaks viibida. See ei meenuta veel templit ega väljakujunenud kirikut. See on ruum, koosviibimise koht, kus inimesed saavad üheskoos osaduses olla. Seal on kohal Peetrus, Johannes, Jaakobus ja paljud teised, kes Jeesust järgisid. Pikk nimekiri neist, kellest hiljem saavad kiriku ajaloo alustalad, kuid siin nad alles ootavad. Nad ei ole veel „suured apostlid“, nad on lihtsalt inimesed, kes ei tea veel täpselt, mis saama hakkab, kuidas üldse edasi minna, aga kes ei ole ka lahkunud, vaid kes jäid püsima.

Siinkohal on oluline: Jumal ei alusta kirikut mitte valmis inimestest, vaid ootavatest ja igatsevatest inimestest. Samas on see ka väga luterlik mõte. Usutunnistuskirjades on selle kohta ka üks näide. Augsburgi usutunnistus ütleb, et kirik on seal, kus evangeeliumi kuulutatakse ja sakramente õigesti jagatakse. Aga juba siin näeme inimesi, kes on kogunenud Kristuse sõna ja tõotuse ümber isegi siis, kui nad ei tea veel, kuidas edasi minna. See on, aga koht, kus Kristus ise on juba kohal mitte nende kindluses, vaid nende südamete ootuses. Sest ega Kristus ei ole ainult seal, kus kõik on selge ja paigas. Kristus on ka seal, kus inimese lootus ja ootus on kadumas.

Ülemises toas nad „olid püsivalt ühel meelel palvetamas“. See ei tähenda, et neil ei olnud mõtteid, küsimusi või hirme. Kindlasti olid, kuid neil oli ka kindel usk ja lootus Kristusele. Peetrusel võis olla südames süütunne Jeesuse eitamise pärast. Johannesel võib-olla vaikne küsimus, miks kõik läks just nii ja mitte teisiti. Mõnel teisel jüngril võis olla hirm tuleviku ees. Aga nad olid kõik koos ühises osaduses. Nende koosolemine Kristuse tõotuse ümber oli juba ise palve vorm. - See on midagi, mida me tunneme hästi ka tänapäeval. Hingehoidjana ja nõustajana ma tean, et kui inimene kogeb kriisi, haigust, leina või elulist segadust, siis ei pruugi ta alati osata sõnadega palvetada. Aga ta saab ja võib olla koos teistega. Ühine osadus ja koosolemine on tegelikult juba palve Kristuse poole.

Edasine tekst Apostlite tegude raamatust ütleb, et seal olid ka naised ja Maarja, Jeesuse ema. Kirik ei sünni ega püsi ainult nähtavatest juhtidest, vaid ka neist, kes kannavad usku vaikuses ja ustavuses. Need on inimesed, keda me igapäevaselt võib olla tähelegi ei pane. Memmed, kelle palved kannavad Kristuse kirikut ka läbi raskete aegade. Väga palju palveid tuleb ka neilt, kes tervise tõttu enam kirikusse tulla ei jaksa, kes on kas kodus või hooldekodudes, aga nende süda on koos kogudusega.

Nii nagu Maarja, kes seisis Jeesuse risti all, on ka nüüd taas kohal ootuses ja lootuses. Mitte rääkimine ei ole see, mis kirikut kannab, vaid vaikne kohalolu.
Edasi räägitakse tänases tekstis Püha Vaimu ootusest. Johannese evangeelium selgitab Jeesuse sõnu Vaimu kohta, „keda uskujad pidid saama“ (Jh 7:39), rõhutades, et Püha Vaim ei olnud veel antud enne Jeesuse ülistamist. See tähendab, et kirik elab alati Kristuse tõotuse all ja selle ootuses, mida Jumal ise kingib. Ootamine ei ole tühjus, vaid elu Jumala tõotuse keskel. Suhe, mis hoiab ja kannab ning avab tuleviku. Nii nagu ka meie oleme kirikuaastas ajas, mis jääb taevaminemispüha ja nelipüha vahele.

Kristus on üles tõusnud ja Ta on läinud Isa juurde. Aga Tema tõotus ei ole lõppenud ega otsa saanud. Jeesus on öelnud: „Ma tõmban kõik enese juurde.“ See tähendab, et isegi siin ülemises väikeses toas ei ole nad lihtsalt inimesed koos, vaid nad on juba otsekui Kristuse poole tõmmatud, kuigi nad ise veel ei näe ega tunne seda teed.
See tekst annab ka tänasele ordinatsioonile väga sügava tähenduse.

Diakon ei ole kutsutud olema kiriku keskpunkt, vaid ta on kutsutud teenima. Olema seal, kus kirik õpib elama Kristuse tõotuse all. See tähendab praktilist kohalolu, kus inimene on katki. Kus keegi on üksildane. Kus keegi ei tule ise kirikusse. Kõigis neis kohtades, kus inimene vajab inimest, kes kannaks temani Kristuse ligiolu.

Üks lihtne näide elust. Kui külastada haiglas kedagi, kes enam eriti rääkidagi ei suuda, võib tunduda, et see justkui ei olekski mingi suurt või eriline asi. Aga just seal võibki olla kõige sügavam teenimine kohalolu, mis ütleb vaikuses: „Sa ei ole siin üksi.“ Vahel võib just nii saada evangeelium inimese keskel nähtavaks. 

Lutheri usutunnistuskirjad tuletavad meile meelde, et kirik ei seisa inimliku jõu, vaid Jeesuse Kristuse töö peal. See tähendab, et ka diakon ei seisa oma jõul ega võimekusel, vaid Kristuse kutses ja armus. Diakoni teenimine ei toetu sellele, kui tugev või kindel ta ise on, vaid sellele, et Kristus ise kannab ja kasutab oma kirikut ka inimliku nõrkuse keskel. Mitte „mina teen“, vaid Kristus ise tegutseb ja teenib oma rahvast.

Ja nii jõuame tagasi algusesse et võtta kokku see suur ja sügav mõte. Kirik on selles loos nagu ülemine väike tuba. Me oleme ühises palves, aga mitte veel täielikus nägemises. Me oleme Jeesuse Kristuse omad, aga veel teel justkui maailma keskel. Kõige olulisem ei ole see, mida me veel ei ole. Kõige olulisem on see, kes on salajasel viisil meie keskel. Kristus, kes on tõusnud. Kristus, kes tõmbab. Kristus, kes ei jäta.

Seepärast ei ole kirik kunagi ainult lihtsalt inimeste koosolemine. See on Jeesuse Kristuse rahvas, kes elab tema kohalolust.

Aamen.