Ap 1: 4-11

Kui siis Jeesus viibis koos nendega, keelas ta neil Jeruusalemmast lahkuda, käskides jääda ootama Isa tõotust, „mis teie olete minult kuulnud.5 Johannes on küll ristinud veega, aga teid ristitakse Püha Vaimuga üsna varsti pärast neid päevi.”6 Siis küsisid temalt need, kes olid kokku tulnud: „Issand, kas sa sel ajal taastad Iisraeli kuningriigi?”7 Tema aga ütles neile: „Ei ole teie osa teada aegu ja tunde, mis Isa on iseenese meelevallaga seadnud,8 vaid te saate väe Pühalt Vaimult, kes tuleb teie üle, ja te peate olema minu tunnistajad Jeruusalemmas ja kogu Juuda- ja Samaariamaal ning ilmamaa äärteni.”9 Kui Jeesus seda oli öelnud, tõsteti ta nende nähes üles ja pilv varjas ta nende silme eest.10 Kui nad taevasse vaatasid tema minekut, vaata, siis seisis nende juures kaks valgeis rõivais meest,11 kes ütlesid: „Galilea mehed, mis te seisate siin ja vaatate üles taevasse? See Jeesus, kes teilt võeti üles taevasse, tuleb samal kombel, nagu te nägite teda taevasse minevat.”

Samamoodi, kui viidatud lõik apostlite tegude raamatu algusest, on pöördepunkt Jeesuse tegevuse apostlite tegude vahel, on seda ka taevaminemise sündmus kirikuelus ja kirikuaastas, mida meenutati meie kogudustes lõppenud nädalal. Me ei ole veel jõudnud nelipühapäeva, aga ülestõusmispüha ja sellel järgnevate 40 päeva sündmused, mille jooksul Jeesus ilmub oma jüngritele, on jäämas seljataha.

Kristus annab omadele ülesande, olla tema ülestõusmise tunnistajad kõikjal maailmas. Selleks lubab ta neile anda väge ülevalt ehk Püha Vaimu. Jeesuse taevasse ülendamisel on oluline tähendus saabuva Nelipüha valguses. See annab olulise vaatenurga ka taevastele andidele. Kiriku ülesanne on maailmas olla Kristuse ülestõusmise tunnistajad. Selle teostamiseks ei ole oluline, millal Kristus tuleb tagasi. Võrreldes seni selleks kulunud ajaperioodi, on ühe inimese võimalik isiklik ajaline ressurss, selle ülesanne täitmiseks,  väga lühike. Ülendatud Issanda sõnul ei pea tema omad teadma Isa poolt selleks seatud aegu ja hetki, vaid kanda ustavalt rõõmusõnumit kõikide maailma rahvasteni. Kui me võiksime üldse kellegi poolt mingi ülesande täitmist pidada endale austavaks kohustuseks, siis on see Kristuse poolt omadele antud pärandi kasutamine meie endi kaasaja heaks kõikidel aegadel, pärast seda, kui ta ise ülendatakse kirkusesse. Kui me ise või meie kaasaegsed seda võimalust ei väärtusta, antakse see edasi kellelegi teisele ja meie enda armuaeg olulise äratundmiseks läheb mööda.

Piibli tunnistuse kohaselt on Kristus läinud taevasse, et valmistama Isakodus omadele eluasemeid (Jh 14:2-3), ülendatuna Jumala paremale käele viib ta läbi taevases templis ülempreesterlikku teenistust, kus ta kostab meie eest (Hb 9:24-25).

Meie jaoks on oluline, et Jeesus on ka Isa paremal käel tõotanud olla iga päeva meie keskel. Ta tuleb päästval moel meie juurde evangeeliumi sõnas ja sakramentides, Püha Vaimu üleloomuliku töö kaudu võtab ta kasutusele leiva ja veini, muudab need füüsiliselt kogetavaks oma ihuks ja vereks. Ta elab omades ja tema ei ole kaugel ühestki meist. Uskliku inimese jaoks saab sellisest kohtumisest Kristusega alguse nii aega ja igavikku ühendav liit, mille algataja ja alalhoidja annab sellest osasaajale enam kui suudaks keegi saavutada maiste mõõdupuude kohaselt.

Selle sõnades väljendamatu kogemuse muudab meie jaoks hoomatavaks, et Kristus on inimesena üks meie hulgast. Taevasse võtmine ei ole tema inimliku olemuse kaotamine, vaid selle ülendamine. Tunnistame ju sedagi, et usume ihu ülestõusmist ja et Kristus on nii tõeline inimene kui tõeline Jumal.

Ülendatud Kristuse olemise viis jääb meile viimselt saladuseks. Kirikule antud ülesande valguses ei ole sellel nii oluline tähendus. Oluline on see, et Jeesus valmistab meile eluasemeid, palvetab meie eest ülempreestrina ja on meile vennana lähedal ega jäta meid kunagi maha. Ühel päeval tuleb ta tagasi meie juurde. Me võime nelipüha eel paluda, et Issand läkitaks Püha Vaimu julgustama ja kinnitama meid nii, et oleksime tema tunnistajad „Jeruusalemmas ja kogu Juuda- ja Samaariamaal ning ilmamaa äärteni.“