30. taasiseseisvumise aastapäev 2021

5 Ms 8: 10-18

10 Kui sa sööd ja su kõht saab täis, siis kiida Issandat, oma Jumalat, hea maa pärast, mille ta sulle andis!
11 Hoia, et sa ei unusta Issandat, oma Jumalat, jättes pidamata tema käsud, seadlused ja määrused, mis ma täna sulle annan, 12 et kui sa sööd ja su kõht saab täis, ja sa ehitad ilusad kojad ning elad neis,
13 kui su veised, lambad ja kitsed sigivad, su hõbe ja kuld rohkeneb ja kõik, mis sul on, kasvab,
14 et su süda siis ei lähe suureliseks ja sa ei unusta Issandat, oma Jumalat, kes tõi sind välja Egiptusemaalt orjusekojast,15 kes juhtis sind suures ja kardetavas mürkmadudega ja
skorpionidega kõrbes, põuases paigas, kus ei olnud vett, kes laskis sulle vett voolata ränikivikaljust,
16 kes söötis sind kõrbes mannaga, mida su vanemad ei tundnud, et sind alandada ja proovile panna, et viimaks teha sulle head!
17 Ja ära ütle oma südames: Mu oma jõud ja mu käe ramm on soetanud mulle selle varanduse,
18 vaid tuleta meelde Issandat, oma Jumalat, et see on tema, kes annab sulle jõu varanduse soetamiseks, et kinnitada lepingut, mille ta vandudes tegi su vanematega, mis nüüd ongi teostunud!

Ap 17: 24-30

24 Jumal, kes on teinud maailma ja kõik, mis siin sees, kes taeva ja maa Issandana ei ela templites, mis on kätega tehtud,
25 ega lase ennast ka inimkätega teenida, nagu oleks tal midagi vaja, - tema ise annab kõikidele elu ja õhu ja kõik.
26 Tema on teinud ühestainsast terve inimkonna elama kogu ilmamaa peal ning on neile seadnud ettemääratud ajad ja nende asukohtade piirid,
27 et nad otsiksid Jumalat, kas nad ehk saaksid teda käega katsuda ja leida, kuigi tema küll ei ole kaugel ühestki meist,
28 sest tema sees meie elame ja liigume ja oleme, nagu ka mõned teie luuletajaist on öelnud:
„Sest ka meie oleme tema sugu.”

29  Kui me nüüd oleme Jumala sugu, siis ei tohi me arvata, et jumalus on kulla või hõbeda või kivi sarnane või nagu inimeste oskuse ja kujutluse loodud.
30 Jumal on küll selliseid teadmatuse aegu sallinud, kuid nüüd käsib ta kõigil inimestel kõigis paigus meelt parandada.

Mt 20: 25-28

25 Aga Jeesus kutsus nad enese juurde ja ütles: „Te teate, et rahvaste valitsejad peremehetsevad nende üle ja suured meelevallatsevad nende kallal.
26 Nõnda ei tohi olla teie seas, vaid kes iganes teie seas tahab saada suureks, olgu teie teenija,
27 ja kes iganes teie seas tahab olla esimene, olgu teie sulane,
28 nii nagu Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest!”

Täna hommikusel Eesti lipu heiskamisel Toompea Pika Hermanni torni seisid Eesti ja üliõpilas- organisatsiooni lippude hoidjad teineteise kõrval kogu tseremoonia aja, kuigi sündmuse keskel tõusis tume pilv kohaviibijate üle ja avatud taeva all seisjad said kaamerate all märjaks. Peapiiskop tõdes, et nii päikest kui vihma tuleb vastu võtta tänuga ja nii üks kui teine on meile oluline.

Pärast pea 30. esimese iseseisvuse aastakümneid tõusid meie rahva ja riigi kohale pilved mis vallandasid inimsaatuseid ja rahvaid pillutava stiihia. Maakaardile tõmmati uued piirid ja ehitati kõrged aiad. Oma kodumaal saanud enam seista oma lipu kõrval ega rääkida seda mida süda kõneles. Kuid see, mida oli varem külvatud nii põllule kui südamesse, aitas meie maad ja rahvast elus hoida järgnevate aastakümnete kestel. Senised lipud talletati kalli varana tulevaste päevade tarbeks, kuniks trikoloor tõusis taas Pika Hermanni tippu Eesti Vabariigi aastapäeval, 24. veebruaril 1989. Pärast pikka ootust, tuules ja vihmas seismist võeti vastu otsus Eesti Vabariigi de facto iseseisvumisest 20. augustil 1991 kooskõlastatult Eesti Komiteega  Ülemnõukogu istungil 20. augustil 1991 kell 23.03. Täna tähistame seega ka Eesti riigi ja Eesti elu taas ülesehitamise 30. aastapäeva.

Vaatamata selle, et Jeesuse riik ei ole sellest maailmast, elavad tema järgijad selles maailmas ja ta õpetab neid kuidas tuleb neil õiglaselt valitseda ja ühiskonna elu ehitada. Seejuures toob ta näiteks kaks vastandlikku valitsemise viisi, millest vaid üks sobib kristliku ühiskonnakorraldusega.

Omal ajal ütles president Lennart Meri, et me kõik teame kust me tuleme ja kuhu läheme, Me tuleme nõukogude ajast ja läheme iseseisva riigi poole. Ta tuletas igale kaasvõitlejate aeg-ajalt meelde, et me ei tohiks oma riigi kodanikena käituda nagu ühe suurriigi oblasti või vasallriigi esindajad, millest viimase ehk nõukogu liidu elu ja valitsemistavad on veel täna meeles enamikule üle poole sajandi tagasi sündinud inimestele.  

Üksi inimene, ka ükski riik ei ole täiuslik ja seda ei ole ka erinevad valitsused ja võimud. Kui meie endi eksimuse tõttu kannatame me ise või kannavad vähesed inimesed, siis valitsuse või valitseja eksimuste tõttu kannatavad terved rahvad ja riigid. Valitseja võib oma võimu kasutada ka vääralt. Nii võib ta oma alamate kallal meelevallatseda.

Samas võib valitseja või valitsus tegutseda ka oma kodanike huvides, astudes välja nõrgemate kaitseks. Sel juhul on ta saanud teise teenijaks, millest lähtuvad mõisted diakoonia või teenimine. Teatud juhtudel võib ta olla ka teiste ori. Viimase mõiste juured ulatuvad kuningriikide valitsejate või uuemal ajal riigiteenistuja mõisteni. Selles positsioonis, kus keegi asub riiki teenistuses ei esinda ta enam ennast vaid riiki, olles selle teenistuses, pidades silmas riigi või rahva kasu, ilma et tai ise võiks midagi enda omaks pidada. Sega need, kes taotlevad omakasu ei peaks sobima sobi oma loomuomadustel riigi teenistusse.

Hea ja õige teenimine ei põhine positsioonile vaid teenimisele. Kreekakeelne „diakonos“ on sama sõna  mis ladina keeles „ministerio“ ehk minister. Kui paljud valitsuse ministrid mõistavad oma positsiooni teenija aga mitte isandana? Õpetab Issand ju seda, et see kes tahab saada suureks peab olema teiste teenija. Inimeste maailmas tuleb kahjuks sageli tunnistada vastupidist.

Kauaaegne diplomaat Harri Tiido viitas hiljutises sõnavõtus, et väidetavalt koguni 70% vene riigiduuma  saadikutest pidi oma ametis tegelema peamiselt neile isiklikult kasulike seaduseelnõude väljatöötamisega. See paneb mõtlema selles võtmes, et omal ajal langes nõukogude liit ennekõike sisemiste vastuolude ja riigi aluseks olnud ühtsesse ideesse usu kaotamise tulemusena.

Ülemuslikkus või ülemaks olemine on suureks kiusatuseks koguni kristlikus kogukonnas, kus peaks tegutsema karjase, aga mitte isanda meelega Apostel Peetrus manitseb koguduse juhte aga tänapäeval ka valitsejad leskustega: „Hoidke teile hoida antud Jumala karja, mitte sunni pärast, vaid vabatahtlikult Jumala meele järgi, mitte häbiväärses kasuahnuses, vaid andunult, mitte nagu isandad liisuosa üle, vaid olles karjale eeskujuks.“ (1 Pt 5:3)

Jeesus ütleb: nii nagu Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest!”

Nendes sõnades toob Jeesus esile kogu ajaliku elu eesmärgi ja tuuma. Tema on kõrgeim ja suurim kõigist, sest ta on teinud end kõigist teist alamaks, andes oma hinge lunaks paljude eest. Seda peab Paulus silmas tuntud Kristuse hümnis:

„Mõtelge iseenestes sedasama, mida Kristuses Jeesuses:  kes, olles Jumala kuju ,ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne, vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks; ja ta leiti välimuselt inimesena. Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani. Seepärast on Jumal tõstnud ta kõrgemaks kõrgest ja annetanud talle selle nime, mis on üle iga nime, et Jeesuse nimes nõtkuks iga põlvnii taevas kui maa peal kui maa all, ja et iga keel tunnistaks: Jeesus Kristus on Issand -Jumala Isa kirkuseks.“ (Fl 2: 5-11)

Enese alandus on saavutanud suurima mõeldava ülenduse. Siin kasutatakse sõna mis tähendab hinda, millega vang või ori osteti vabaks.

Üksnes Kristus on saanud tasuda piisava lunahinna patu ja surma orjade vabastamiseks. Jeesuse sõnad tõusevad otse Issanda kannatava Sulase ehk Messia ülesandest nagu selle on sõnastanud prohvet Jesaja:

 „Aga Issand arvas heaks teda alandada haigustega . Kui ta iseenese on andnud süüohvriks  ,saab ta näha tulevast sugu, ta elab kaua ja Issanda tahe teostub tema läbi Pärast oma hingevaeva saab ta näha valgust ja rahuldust tunda; oma tarkusega teeb mu õiglane sulane paljusid õigeks, sest ta kannab nende patusüüd.“  (53:10-12)

Jeesus on avanud kõigile tee Jumala juurde, aga kõik ei võta seda vastu. Paljud on kutsutud, aga vähesed valitud. Meie ees seisab iga päev ja iga hetk teatud valik, mille õigsust saab hinnata alles aastate pärast. Igaviku ees kaalutakse meie igavikulisi vaikuid mis võivad olla viimselt olulisemad meie ajalikest valikutest. 30. aasta eest oluliste valikute keskel olevad kaasmaalased ei tajunud nende sündmuste keskel, et see oleks olnud nende jaoks midagi erakordset, kuna nad täitsid oma kohust. Nende hetkede erilisust hinnati alles aastate pärast ja täna oleme jõudnud ühe piduliku aastapäevani, mil meil, kes me neid päevi ja sündmusi ise mäletame, tuleb sellest rääkida neile, kes on sündinud juba vabasse Eestisse. Kui mõtleme täna sellele mis hoiab ühte maad vabana, on see ennekõike tahe hoida oma vabadust ja täita oma kohust selles milleks meid on kutsutud.

Kui me vaatame sellel nädalal Afganistanis toimunule ilmneb, et relvastumisest, püssirohust ja väljaõppest on olulisim kaitsetahe ja ohvrimeelsus. Teadmine, et ma ei seisa oma postil mitte ainult iseenda, oma küla või valla ja linna, vaid terve riigi ja rahva eest. Seda tuleb nii sõnade kui tegudega õpetada ja nähtavaks elada iga täna elava Eestimaalase ja saarlase poolt. 30. aastat tagasi ei olnud vabatahtlikult kaitsesse läinutel peaaegu mingit varustust, peale valmisoleku ja soovi oma vabadust kaitsta. See on nagu esimene armastus mis ei oma midagi aga mis on valmis endast andma kõike.