Suur Reede

Jeesus kannatab ja sureb Jeruusalemmas Kolgata nimelisel mäel. Evangelist Luukas meenutab Jeesuse sõnu kui ütleb oma jüngritele: Ei sobi, et prohvet hukataks mujal kui Jeruusalemmas. Lk 13:33

Tänapäevase Iisraeli pealinn on püha nii juutidele, kristlastele kui moslemitele. Selle pühadus lähtub juba kuningas Taaveti ajast. Tema ajal kujunes Jeruusalemmast nii vaimuliku kui poliitilise elu keskus. Jeruusalemma tempel rajati Jeruusalemma Taaveti poja Saalomoni valitsemise ajal Jumala enda käsul. Traditsiooni kohaselt rajati see Mooria mäele, kus Aabraham oli valmis ohverdama oma ainsat poega Iisakit.

Juudid uskusid, et nimelt Siioni mäel saavad kokku taevas ja maa, et see on maailmakõiksuse keskus ja Jumalaga kohtumise paik. Siioni mägi tähendas pühadust ja paradiisi- kohta, kus loodi taevas ja maa. Kui Jumal ütles „Saagu valgus“, lähtus see valgus juutide nägemuses Siionist. Jeruusalemmas asuv templimägi ühendas endas seega nii alguse kui lõpu. Kord hävivad ise ka elu hävitavad jõud. Samas saab tõeks nägemus, kus inimesed kõikide rahvaste hulgast tulevad Siioni mäe juurde.

Ometi lubas Jumal karistada pattu langenud rahvast babüloonlaste kaudu ja inglid süütasid templi. Nii sai Siionist igatsuse ja tõotuste täitumise ootuste paik.

Jeesus tunnustab evangeeliumites Jeruusalemma templi staatust. Teisalt kritiseerib ta linna usulisi praktikaid. Meenutades seda kui suur tähendus on Jeruusalemma templil juutide jaoks, kõlavad Jeesuse sõnad enda kohta: “Siin on see, kes on suurem kui pühakoda,“ (Mt 12: 6) üsna uskumatuna.  See tähendab, et Jumala tempel, kogu maailmakõiksuse keskus ja Jumala päästev ligiolu asub Jeesuses.  

3. Moosese raamatu 16. peatükk räägib Iisraeli suurest lepituspäevast, kus ülempreester sisenes templi kõigepühimasse ja ohverdas lepingulaeka kohal lepitusohvri kogu rahva pattude eest. Jeesus oli lepitusohver, kes tõi end ohvriks – mitte üksnes Iisraeli rahva, vaid kogu inimkonna eest. Ohverdades end ristil, viis Jeesus maailma patu Jumala armastusse ja kaotades patu. Lepitus tähendab rahu ja osadust kahe osapoole vahel – andeksandmist, viha ja tüli lõpetamist.

Templi kõige pühimasse sai astuda üksnes ülempreester kord aastas. Ülempreestri külge kinnitati köis, et teda võiks ruumist välja tõmmata juhul kui ta peaks kaotama teadvuse või surema ohvritoomise käigus. Jeesus võis pidada silmas seda, kui ta ütles: „Ja kui mind maa pealt ülendatakse, siis ma tõmban kõik enese juurde.” (Jh 12:32)

Siin sünnib vana lepingu templiteenistusele vastupidine: ülempreester Jeesus tõmbab meid kõiki kõige pühimasse paika. See paik ei ole enam varjutatud surma kartusega, vaid on antud meile eluks Jeesuse lunastussurma kaudu. Jeesuse surma hetkel värises maa ja templi vahevaip kärises ülevalt alla kaheks. Sellest hetkest saab alguse uus leping, mis avas kõigile inimestele tee Jumala juurde.

Jeesus mitte ainult ei kannatanud ja surnud Jeruusalemmas, vaid tõusis üles surnuist ja võeti üles taevasse. Pärimuse kohaselt on Aadama haud Kolgata mäel. Ristilöödud Jeesuse kujutistel näeme sageli pealuud selle märgina, et Jeesus võitis oma surmaga surma meelevalla. Kristlased on mõistnud, et Kolgata on see paik, kus asus algselt ka esimene tempel. Pidades silmas juudi pärimusi on kristalsed arvanud, et paradiis ja Kolgata on asunud samas kohas.

Paljud laulud kõnelevad Jeruusalemma minekust. Ka meie lauluraamatus on üks laul mis kannab pealkirja Jeruusalemm, sa püha taevalinn. Selle esimese salmi sõnad kõlavad: „Jeruusalemm sa püha taevalinn, ma ootan valuga, et ma kord sinus kodu leiaksin; mu süda rahuta. Kõik ilmamaad ma jätan siis maha rõõmuga, kui armu tiivul tõttan, siit üles taeva ma.“

Nii selles kui teistest sarnastes lauludes ei räägita niivõrd füüsilisest jõudmisest ühte geograafilisse kohta, vaid kohast mis tähistab igavikku, milles saavad kokku minevik, olevik ja tulevik. Iga kristlik kirik on Jeruusalemm ja Kolgata kus leiab aset maailma lunastussündmus mille tähiseks on meie silmade ette tõstetud Kristuse rist. Kirikus on rist selle koha lähedal, kus asub ristimise allikas ehk koht, kus me ristime nii lapsi kui täiskasvanuid. Lauluraamatu 76 esimese salmi sõnad loovad nende vahel silla: Päästja risti juurde ma tahan ikka jääda. Seal on armujõgi ka, mis võib elu anda. Üksnes rist, üksnes rist olgu siin mu ilu, kuni kord ma taeva saan, seal on jäädav elu.“

Kui Jaakob näeb oma rännakul täistaeva all ööbides unenägu kus taevas on avatud ja inglid liiguvad selle paigas taeva ja maa vahel ärkas ta unest ja ütles: „Issand on tõesti selles paigas, mina aga ei teadnud seda!” Ja ta kartis ning ütles: „Küll on see paik kardetav! See pole muud midagi kui Jumala koda ja taeva värav!” 1 Ms 28: 16-17

Meie kirikud on tegelikud taeva väravad ja ehk avatud portaalid taevasesse Jeruusalemma. Kui Jeesus võrdleb Jeruusalemma templit oma ihuga, siis on sellega võrreldud ka kirikut. Kristlased on elavad kivid igaveses templis, mille nurgakivi on Kristus. Apostel Paulus räägib kristlastest kui hoonest mis on  ehitatud apostlite ja prohvetite alusele, mille nurgakiviks on Kristus Jeesus ise. Ef 2:20

Kirikus esindab kõige pühamat paika koori ehk altariruum ja ennekõike altar. Altaril pühitsetakse ja võetakse vastu Kristuse ihu ja verd leiva ja veini näol. Nii saame me osa Kristuse lunastussurmast. Altar on see laud, kus Jeesus oli koos jüngritega seadmas ja jagamas püha õhtusöömaaega.

Suure neljapäeva õhtuse teenistuse lõpus eemaldatakse altarilt katted ja pea kõik esemed, mis tähistab üleminekut püha õhtusöömaaja mälestamiselt Kristuse kannatusajale. Altar sümboliseerib kirikus Kristust. Tühi ja paljas altar tähistab seda, kuidas jüngrid Jeesuse pärast tema vahistamist Ketsemani aias maha jätsid ja laiali jooksid. Katete eemaldamine meenutab sedagi, kuidas sõdurid võtsid Jeesuselt enne risti löömist riided seljast, et teda pilgata ja häbi valmistada.

Seal, kus Suureks Reedeks kaetakse altar musta kangaga, tähistab see Jeesuse surma ja hauda asetamist. Kõik need tegevused ja sümbolid tunnistavad ja tuletavad meile meelde, et kirikus viibides viibime nende sündmuste keskel Jeruusalemmas. Nii on kohane meenutada ka heebrea kirja sõnu:  „Teie olete tulnud Siioni mäe juurde ja elava Jumala linna, taevase Jeruusalemma juurde ja kümnete tuhandete inglite juurde, esikpoegade koguduse juurde, kes on kirja pandud taevas, ja Jumala, kõikide kohtumõistja juurde, ja täiuslikuks saanud õigete vaimude juurde, ja uue lepingu vahemehe Jeesuse juurde, ja piserdamisvere juurde, mis kõneleb paremini Aabeli verest.“ Hb 12: 22-24

See taevane Jeruusalemm ei eksisteeri vaid igavikus, kuhu surelikud pääsevad surma läbi, vaid see on siin ja praegu. See on meile kingitud ja nähtavaks saanud usu anni kaudu. Me saame sinna minna ristile ülendatud ja ülest tõusnud Issanda kaudu.