Ülestõusmispüha eelsel hilisõhtusel jumalateenistusel on mitmetes kirikutes tavaks süüdata paasaküünal, mis valgustab ööd ja kus ühest tulest antakse leek edasi kõigile soovijatele. Soojust ja valgust vajame oma elus nii konkreetses kui ka sümboolses tähenduses. Tuli soojendab, valgustab ja sisendab turvatunnet. Tuli on päikese ja päike Ülestõusnu võrdpilt.

Hea ja halva, valguse ja pimeduse vaheline võitlus on olnud inimeste maailmas läbi aegade aktuaalne teema. See loob pinge, mis jätab oma jälje inimeste elule, saab nähtavaks poliitikas ja riikidevahelistes suhetes ning annab ainest romaanidele ja filmidele. Õnneliku lõpu puhul osutub hea viimselt võitjaks, aga kõik lood ei ole alati õnneliku lõpuga.

Kogu inimkonna ajaloo jooksul on olnud kalmistud, kuhu pannakse puhkama lahkunute ihud. Paradoksaalselt sai elu võidusõnum surma üle ehk ülestõusmiskogemusele rajaneva kiriku sünd alguse kalmistult, tühja haua juurest. Maarja Magdaleena varahommikune Jeesuse haua juurde tulek vallandas järgnevate sündmuste ahela, mis kulmineerus pealtnägija tunnistusega, kes tuli, nägi ja uskus. Nii annab evangelist Johannes meile edasi oma isikliku kogemuse ülestõusmissündmuse hommikust. Kuna Johannes ei sisenenud hauda – kas tal ehk ei olnud sellist julgust nagu Peetrusel, kes tema järel tulles seda oma innukuses tegi, või oli Johannes sündmuse vaatleja nii, nagu on meiegi ajal usulised otsijad.

Usk ei rahuldu siiski kõrvalvaataja rolliga. Selles hetkes sündis usk oma kogemusest, sisenemisest ja omaksvõtmisest. Paljude kirikute akendel on vitraažid, mille klassikaline pildikeel kujutab Jeesuse elu ja piiblisündmusi. Kui neid aknaid vaadata üksnes väljastpoolt, võib saada mingit aimu nende kujunditest, aga me ei näe neid väga selgelt. Need on loodud selleks, et neid vaadelda ruumi sisenedes vastu valgust, mis toob esile nende tegeliku loo ja tähenduse.

Tunnistus ülestõusmisest jääb aimatavaks neile, kes rahulduvad nende sündmuste vaatamisega väljastpoolt. Olen ise paljudel kordadel mõelnud, mis takistab inimesi pühitsema pühapäeva või pidama koguduse osadust. Kui te osalete mõnel pühapäeval suurematest keskustest väljaspool asuvate kirikute jumalateenistustel, võib lisaks vaimulikule olla seal vaid paar-kolm inimest. Isiklikult tekib ka minul tunne, kas see ei ole mitte raiskamine ja ressursside vale kasutamine. Muidugi peaks vaimulik minema sinna, kus on inimesed, aga kas me peame siis oma vanad kirikud maha jätma, nagu on kord maha jäetud meie vanad talukohad ja põllumaad?

Kristus on andnud meile eeskuju – tema tuli omade juurde, aga omad ei võtnud teda vastu. Kuressaare linna vapil olev evangelist Johannes tunnistab: "Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse."

Kui keegi tuleb pühakotta kaugelt maalt, et teenida Jumalat oma andidega ja pidada osadust Jumala ja ligimesega, on selles meile eeskujuks ka VHK lastekoor, kes on tulnud Kuressaarde mitmeks päevaks vaid selleks, et teenida meid lauluga tänasel jumalateenistusel.

Ülestõusmispüha tunnistab Jumala tööst ja imetegudest. Haud, millesse Jeesus asetati, oli tühi. See, mida jüngrid ei olnud Jeesusega koos olles mõistnud, oli nüüd tõeks saanud. Ennustused täitusid. Jumala Sõna tõotused ei vea meid alt hoolimata sellest, kui moes on ebausk või seniste tõekspidamiste kahtluse alla seadmine. Inimesel on põhjust asetada end Jumala Sõna meelevalla alla, mitte selle kohale. Elavaks saanud Sõna valgus ei tuhmu, kuigi ka paljud õpetlased püüavad seda sellisena paista lasta. Ebausk või kahtlus sünnib nendes olukordades, kus ei julgeta minna sisse, et näha ja uskuda.

Me elame ajas, kus vaatamata sõjasõnumitele ja majanduse kõikumisele teeb Jumal inimeste hulgas oma armutööd. Ka suhteliselt usuleiges Euroopas on küllalt ootamatult tekkinud noorte, eriti noormeeste hulgas elav huvi usu ja põhiväärtuste vastu. Ka meie koguduses on oluliselt elavnenud noortetöö, millega on liitumas uusi noori.

Sellist kevadet on tunda üle Eesti, aga mitte ainult siin. Jumal on valmistamas oma rahvast ja äratamas uut põlvkonda oma tööle. Meie isiklik ülestõusmispüha avaneb seal, kus Jeesus saab tulla meie vabastajaks ja pattude andeksandjaks. Iga inimene võib paluda hetkel, kui ta tunneb, et Jumal teda kutsub: "Issand, tule minu ellu ja ole minu elu Issand ja valitseja." Või nii, nagu palutakse igal hetkel üle maailma Jeesus-palves: "Issand Jeesus Kristus, Jumala Poeg, ole mulle patusele armuline!"

Kui Issand võtab meie palvet kuulda ja kingib meile uue elu, ei saa surm meile enam kahju teha. Nii nagu öeldakse idakiriku ülestõusmispüha öö korduvas hümnis paljudes erinevates keeltes: „Kristus on surnuist üles tõusnud, surmaga surma maha tallanud ja neile, kes haudades on, elu kinkinud.“

See tunnistab sellest, et Jeesus ei võitnud surma lihtsalt imeväel, vaid läbis ise surma, et see seestpoolt purustada. See tähistab lootust ka kõigile lahkunutele – ülestõusmine ei puuduta ainult Kristust, vaid avab tee igavesse ellu meist igaühele.

Surm on neelatud võidusse ja igavese elu tegelikkus saab alguse juba selles ajas. Evangelist Johannes tunnistab: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes kuuleb minu sõna ja usub teda, kes minu on saatnud, sellel on igavene elu ning ta ei lähe kohtu alla, vaid on läinud surmast ellu.“ (Jh 5:24)

Meie jaoks on olemas teine maailm, kus on meie tegelik kodu. Nende üle, kes on Kristuses, ei ole surmal öelda viimset sõna. Surm on juba võidetud vaenlane. Me ei ole nagu lehed või laastud, mida selle maailma tormid ja tuuled heidavad sinna ja tänna. Oleme Jumala lapsed, kelle eest ta peab hoolt, kuni jõuame pärale suure mere teisele rannale. Jeesuse jüngrid lahkusid tühja haua juurest hämmelduses, aga paari hetke pärast sai sellest taaskohtumise rõõm.

Meie ajal näeme ja kogeme palju sellist, mille üle võime imestada või olla hämmeldunud nii maailmas toimuva kui ka iseenda juures. Ülestõusmine tõstab üles ka meie pilgud, avades meile avarama horisondi. See annab meile ülesande viia sõnum surma võitjast surma varjude maale. Tõde on seesama lihtne ja selge. Tõde ei upu lainetes ega põle tules ega mahu maa sügavikesse. Tõde võidakse salata või peita, aga seda ei saa lõpuni varjata. Jeesus elab ja ta tuleb meie juurde sinna, kus me täna oma eluga oleme. Sinna, kus me võitleme ja igatseme. Tema ütleb: "Mina elan ja teie peate elama!"

Jeesuse ülestõusmine näitab, et hea ja halb, pimedus ja valgus ei ole võrdsed ning nii ei saa halb või pimedus öelda viimast sõna. See näitab, et isegi inimeses olev patt ei saa teha tühjaks seda, et Jumala algses loodus valitses harmoonia ja tasakaal. Hea on maailma loomisest alates tegelikkuse mõõdupuuks ja seda tuletab meile meelde ülestõusmispüha.

Jeesuse järgijatele on ülestõusmissündmus tähendanud alati lootust, mis annab väge vaadata ka raskematest aegadest kaugemale. See on kinnitanud usaldust sellesse, et kuigi pilved võivad varjutada tulevikku, paistab pilvede kohal päike – ülestõusmise valgus. Kuri ja pimedus ei määratle tegelikkust. Kristus tõusis surnuist üles ja võitis surma. Kristus on surnuist üles tõusnud! Tõesti, ta on üles tõusnud!