Fl 2: 5-11

Palmipuudepühaga algab paastuaja viimane nädal – Suur Nädal, mil saadame Kristust Tema viimasel maisel elunädalal ja iseäranis Tema ristiteel. Kristus on tõeline Jumal, kes on üksnes meie pärast ja meie õndsuseks tulnud alla taevast ning saanud inimeseks – armastusest meie vastu, selleks, et me võiksime leida Temas igavese elu ja olla igavesti Temaga. Kristus ei anna meile ja meie eest midagi vähemat kui iseennast.

Alguses kuuldud lõik Pauluse kirjast filiplastele kõneleb ennast alandanud ja meie pärast ristisurmani kuulekaks saanud Kristusest, kelle eneseandmine toob kaasa selle, et Jumal tõstab Ta kõrgemast kõrgeks ja annab Talle nime üle kõigi nimede. Selles avab Paulus meile vaate pühimasse Kolmainsusesse endasse, sest see, mis toimub nähtavalt Kristuse inimesekssaamises, enesealanduses, surmas, ülestõusmises ja kirgastamises, on peegeldus sellest, mis leiab aset pühimas Kolmainsuses – Isa ja Poja täiuslikus eneseandmises teineteisele.

Kristlased on kutsutud sellest mitte üksnes osa saama, vaid selles osalema – armu läbi, mitte oma õigusele ega teenetele toetudes, vaid üksnes vastuvõtjatena, kelle mõeldavaks ja vääriliseks vastuseks saab olla iseenda üleandmine Jumalale alandlikkuses, üksmeeles, lahkuses, tasaduses, headuses ja armastuses.

Oluliseks eelduseks, et evangeeliumi kuulutus oleks tõsiseltvõetav, on Pauluse sõnul kristlaste üksmeel ja vastastikune armastus. Selle tulemuseks on see, et keegi ei tee midagi kiusu ega auahnuse pärast, vaid alandlikkuses üksteist iseendast ülemaks pidades ja nõnda, et „ükski ei pea silmas mitte ainult oma, vaid ka teiste kasu“ (Fl 2:1–4). Apostel rõhutab, et ta ei oota koguduselt taolist meelsust ja eluviisi mitte ainult siis, kui ta on ise kohal, vaid veelgi enam oma äraolekul.

Tänase pühapäeva evangeeliumis on Jeesus surnuist üles äratatud Laatsaruse ning tema õdede Marta ja Maarja kodus. Maarja võttis seal naela ehtsat hinnalist nardisalvi, võidis Jeesuse jalgu ja kuivatas neid oma juustega. See tegu tunnistab Maarja armastusest oma Õpetaja vastu. Selle märgina ei olnud tal kahju kulutada korraga ära ühe inimese aasta säästusid.

See tegu meenutab ühte teist olukorda, kus aardekirstu vastas istudes vaatas Jeesus, kuidas rahvahulk paneb raha aardekirstu. Paljud rikkad panid palju. Siis tuli üks vaene lesknaine, kes pani ühe veeringu. Väliselt oli see palju vähem kui teiste ohvritooja oma, aga Jeesus kutsub pärast seda kõrvalistele pilkudele tähtsusetuna tunduvat tegu oma jüngrid enese juurde ja ütleb neile: „Tõesti, ma ütlen teile, see vaene lesknaine pani rohkem kui kõik, kes panevad aardekirstu, sest nemad panid oma küllusest, tema pani aga kehvusest kõik, mis tal oli, kogu oma elatise“ (Mk 12:41–44).

Jeesus ei halvusta kuidagi rikaste ande, vaid näitab, milline on tõeline ohver. Oluline ei ole mitte niivõrd see, mida me endast anname, vaid kuidas me suhtume oma varasse, aega ja iseendasse. Sellest paistavad välja meie prioriteedid. Ohvri suuruse määrab see, mis jääb meile alles pärast annetuse toomist. Tõeline ohver on see, kui antakse ära kõik ehk kogu elu.

Abieluavalduse täitmise juures peavad abielluvad paarid märkima ära oma varasuhte. Valikus on ühisvara, vara juurdekasvu tasaarvestus või lahusvara. See on põhimõtteline küsimus, mis tekitab abiellujates mõtteainet. Valikust sõltub vara jagamine olukorras, kus abielu lahutatakse. Enamik paare valib esimese võimaluse ehk ühisvara, kuna nad loodavad, et ühiselt valitud elus on nad valmis teineteisega jagama kõike. Kahjuks tuleb kas inimese kõva südame või armastuse puudumise tõttu sageli ette ka lahutusi ning sel juhul kaitseb seadus abielu nõrgemat või järeleandlikumat osapoolt.

Martin Luther on öelnud Suures Katekismuses meie ohvri kohta: „Jumal on andnud meile kõik, jätmata midagi endale.“ Taevane matemaatika on tavalisest erinev. Seal on vähe sageli rohkem kui palju ja palju sageli vähem kui vähe.

Paulus ütleb: „Olgu teil samasugune meel, mis oli ka Kristusel Jeesusel.“ „Meel“ või „mõtlemine“ tähistab siin eeskätt püüdlust selle poole, et ennast vaadeldes näeks inimene üha vähem iseennast ja üha rohkem Kristust. Tähendamissõnas rahvaste kohtust ütleb kuningas Kristus: „Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle.“

Kristuse enesestloobumine oli muidugi mõõtmatult suurem kui ükski inimlik enesealandus: Tema, kes oli „Jumala kuju“ – s.t algusest peale oma tegelikult olemuselt tõeline Jumal –, ei hoidnud sellest kinni kui millestki, millele Tal oleks õigus või mis on ainult Tema meelevallas, vaid Ta andis selle kõik ära, võttes oma loodu ehk inimese kuju.

Järeldus, mille apostel Paulus sellest teeb, on, et Kristuse omad peavad Kristust eeskujuks võttes elama samasuguses alandlikkuses, kuulekuses ja eneseandmises. Nagu Kristuses on Jumal ise ennast andnud, nii on Ta ka see, kes tegutseb kristlastes, et nood tahaksid ja toimiksid Tema hea nõu kohaselt, olles „laitmatud ja puhtad, veatud Jumala lapsed keset põikpäist ja rikutud sugupõlve“, paistes „nagu tähed maailmas“ ning tehes kõike „nurisemata ja vaidlemata“, „pidades kinni elusõnast“.

Evangeeliumi ja Jumala armastuse olemuse juurde kuulub terviklik ohver ehk endast kõige andmine. See on vastuvõtjale eriline kink. Laatsaruse õe Maarja ohver oli ilmne, aga tema omakasupüüdmatu armastus tõi esile ka omakasu ja inimeses oleva kurjuse, kui Juudas ei suutnud oma suud sulgeda ning avaldas pahameelt, et selle raha eest, mida kasutati Jeesuse salvimiseks, oleks võinud aidata hoopis vaeseid.

Paastumaarjapäeval möödus 75 aastat 1949. aasta märtsiküüditamisest (Eesti ajaloo ühest traagilisimast sündmusest), mil üle 20 000 süütu inimese viidi vägivaldselt Siberisse. Nende mälestuseks süüdati üle Eesti küünlaid. Nädal aega varem mälestati Soome parlamendi treppidel aasta jooksul neid 8600 last, kelle vanemad ei soovinud mingil põhjusel nende sündimist. Mõned kriitikud arvasid, et õiglasem oleks olnud nende küünaldele kulunud raha eest osta toitu vaesuses elavatele peredele.

Jeesus hindab vaeste ja hädaliste aitamist, aga see ei tohiks takistada armastuse tegude tegemist „eelarve kokkuhoidmise“ arvelt. Ligimesega suheldes peaksime olema lihtsad ja inimlikud, mõistlikud, alandlikud ja tasakaalukad. Ärgem otsigem suuri asju – seda, mida me ise anda ei saa, ja ka mitte seda, mida meil endal on võimalik saavutada, kuid ligimesel mitte. Kõikidel inimestel ei ole võrdseid võimalusi, ühesugust temperamenti ja vastupidavust, seepärast täiendavad inimesed üksteise ande.

Nagu Kristus tühjendas täielikult iseennast, nii peab tema rahvas arvama kõik „kahjuks Issanda Kristuse Jeesuse kõikeületava tunnetuse kõrval“, minetama kõik muu, seda pühkmeiks pidades, et „saada kasuks Kristust“ (Fl 3:8).

Ainus viis Jeesuses Kristuses teostunud lunastusest osasaamiseks on anda end Jumalale üle samamoodi, nagu pühimas Kolmainsuses Isa ja Poeg ennast täiuslikus armastuses teineteisele annavad – kõigest, eeskätt iseendast loobudes eesmärgiga, et „ei elaks enam mina, vaid Kristus elaks minus“ (vrd Gl 2:20).

Jumalat ja ligimest armastavat inimest ei koorma vormid ja skeemid; ta on vaba omakasust, sundmõtetest, ebakindlusest ja hirmudest. Paradoksaalselt tähendab armastuse kasvamine ühtaegu ka vabaduse kasvamist. Abielus väljendub see teineteise usaldamises, mitte kontrollimises või rangete piirangute seadmises. Kuna meie ühtluskoolis sisuliselt puudub religiooniõpetus, on hea teada, et näiteks Kreeka koolisüsteemis õpetatakse gümnasistidele kristliku eetika aluseid, kus armastuse kohta öeldakse: „Inimene, kes armastab, ei ela enesele, vaid teistele, ja nii ei ole võimalust, et armastus pöörduks omakasu ja ärakasutamise ning vabaduse asemel võimu kuritarvitamise poole.“

Tõelisest armastusest kasvab välja inimese isiklik vabatahtlik enesest loobumine, mis on suurim ohver, mida on võimalik tuua. Armastuse mõte on Kristuse eeskuju järgides enesest loobumine ning alandumine, mis põhineb ühelt poolt tagasitõmbumisel oma egost ning teisalt iseenese andmisel teisele inimesele.

Tühjendades kingib inimene kogu oma olemuse Jumalale. Selle sügavamas tähenduses ja mõõtmes tehakse oma mina vähendades ruumi kaasinimesele. See eeldab omaenda tahte, arvamuste, tegude, mõtete ja olemasolu vabatahtlikku andmist Jumalale.

Selles on meile suurimaks eeskujuks Kristus, kes sai meie pärast meie sarnaseks. Poja ja Jumala Sõna inimesekssaamine ning Jumala Sõna ilmumine meie keskele tähendas inimliku ja jumaliku loomuse kooseksisteerimist Kristuse isikus. See sai toimuda seeläbi, et Kristus nõustus iseenda jumaliku olemuse vähendamisega. Me kõik oleme kutsutud elama Kristuse eeskuju kohaselt, sest Tema järgimine on kristliku elu üks peamisi eesmärke. Armastusega teostatud isikliku tühjenemise kaudu kutsutakse meid saama Jumala riigi pärijaiks.