Kannatuste pühapäev

Jutlus Ef: 2: 12-16

Paastuaja viienda pühapäevaga algab paastuaja teine pool, mida nimetatakse Kannatuse pühapäevaks. Pühapäeva ladinakeelne nimi tuleneb missa vanakiriklikust algussalmist: «Mõista mulle õigust, oh Jumal, ja aja mu asja halastamatu rahva vastu! Päästa mind petise ja ülekohtuse mehe käest! Sest Sina oled mu Jumal, mu tugev kaitse.» (Ps 43:1j) Tegemist on psalmiga, mis väljendab igatsust pühakoja ning samaaegselt ka jumaliku valguse ja tõe järele.

Tänase pühapäeva jutlusteks Pauluse kirjast Efesose kogudusele on läkitatud endistele paganatest kristlastele, kust tuleb esile, et see, millest apostel kõneleb, kehtib nii paganate kui juutide puhul: nad mõlemad olid Jumalast võõrdunud –nii, nagu kinnitab ja täna loetud Evangeelium – ning nad mõlemad on üksnes Kristuse risti ja vere kaudu Jumalaga lepitatud. Tõeline Iisrael ei ole mitte need, kes on kätega tehtava liha ümberlõikamise läbi Jumala rahva hulka arvatud, vaid need, kes on apostlite ja prohvetite alusele rajatuna ning Jeesuses Kristuses kokku liidetuna ehitatud üles pühaks templiks ja Jumala eluasemeks Vaimus.

Ümberlõikamine oli juudi rahva meessoost liikmetele olnud alates Aabrahamist Jumala rahva hulka kuulumise väliseks märgiks. Pauluse sõnumiks nii toonasele kui meie aja kogudusele on see, et tõeline ümberlõikamine, kas sellega kaasnes mingi väline märk või mitte, oli vaimulik ümberlõikamine ehk teadlik kuulumine Kristusele.

Teie olite tol ajal ilma Kristuseta, kaugel eemal Iisraeli kodakondsuse õigusest ja võõrad tõotuselepingule, teil ei olnud lootust ega Jumalat siin maailmas. Erinevad rahvad ja nende liikmed elasid väljapool Iisraeli kogukonda, ega omanud nendega osadust.

Eesti kodakondsuse saamine pole välismaalastele kerge, kuna konkreetne isik peab esmalt loobuma oma senisest kodakondsusest ja sooritama vastava keeleeksami. Kui aga inimene elab konkreetses kultuuris ja ta seda maad ning keelt armastab, ei ole talle rakse omandada nii selle maa kombeid kui keelt ja taotleda ka selle riigi kodakondsust. Samas teame kui raske on tunda end võõra keele ja kultuuri keskel koduselt, kus sind võib-olla päris omaks ei peeta.

Enda mingis mõttes teisest paremaks pidamine on olnud ja on probleemiks tänase päevani. Jumal valis Iisraeli rahva ja sõlmis temaga lepingu andes neile tuleviku osas lootust, aga teistel rahvasetel sellist lepingut ei olnud. Näiteks vaatasid kreeklased tuleviku ootamise asemel tagasi oma kuldsele ajale nagu teevad veel täna rahvad, kes püüavad taastada oma kunagist suurust ja võimsust aga teevad seda kahjuks teiste arvelt.

Kui Paulus ütleb, et enne ei olnud teil lootust ega Jumalat, ei tähendanud see seda nagu inimesed ei oleks uskunud Jumalasse vaid neil ei olnud Jumala tõelist tundmist. Suurelt osalt tuli inimestel elada igapäevaelu väljakutsetega, taluda katsumusi, kurbust ja lahendada oa probleeme ilma Jumala tundmiseta, mis oleks neil aidanud oma elu mõtestada. Ka Eesti inimestel, eriti noortel on vaimse tervise probleeme. Tallinna Ülikooli emeriitprofessor Airi Värnik kirjutas hiljuti portaalis Postimees, et vaimse tervise kriisi põhjast peegeldub religioosne nälg. Üha rohkem pannakse diagnoose, kirjutatakse välja ravimeid, nõutakse uhkemaid haiglaid ja arste. Tervisekassasse suunatakse aina enam ressursse, kuid olukord ei parane, ennem halveneb.

Ameerika Psühhiaatria Assotsiatsiooni eetikakoodeks rõhutab, et religioon ja usuline kuuluvus on üks olulisi inimese identiteedi ja väärikuse aspekte, mida psühholoogid peavad oma töös austama ja arvestama. Psühhiaatrilised organisatsioonid soovitavad lülitada religioossed ja spirituaalsed tegurid diagnostikasse ja ravisse.

Religioossus on positiivselt seotud väiksema depressiooni, ärevuse ja suitsidaalsuse riskiga ning parema stressitaluvusega. Metaanalüüsid on leidnud, et palve, rituaalid ja koguduslik tugi vähendab depressiivseid sümptomeid ja parandab taastumist traumajärgsetest seisunditest. Kristlikus traditsioonis rõhutatud lootus, andestus ja kogukondlik tugi on näidanud tugevat seost suurema psühholoogilise vastupidavuse ja subjektiivse heaoluga.

Üks suurim Eesti ajaleht kirjutab , et kui kuressaarlanna ema haigetus vähki palus ema tütrel uurida Sveistsis elust vabatahtlikult lahkumise võimalust ehk abistatud enesetappu. Emotsioonidest kantud loos täitiski tütar enda sisetundega võideldes ema tahte. Selle kogemuse pealt tunnustab tütar, et nüüd ei tunne ta surmahirmu. See ei ole tema sõnul tung enesehävitamise vaid kõiksusega ühekssaamise järele.

See lugu tunnustab, et meie kõrval elavad iga päeval inimesed, kes ei tunne Jumalat, ega oska tema poolt oma katsumustes pöörduda, kuna ilmselt ei ole seda keegi neile tunnistanud, vastupidiselt, esoteerilistele, meelemürkidele ja enesehävitusele suunatud avaluks ruumis varjatud, kuid hästi kättesaadavale reklaamile. Tõsi on see, et Ilma Kristuseta ei ole meil lootust. Neil kes on Teda tunda õppinud ütleb ap. Peetrus: „Pühitsege Issandat Kristust oma südames, olles alati valmis kostma igaühele, kes teilt pärib aru lootuse kohta, mis teis on.“ 1 Pt 3:15

Paulus toob lootuse põhjuseks, et Jumala tundmine Jeesuses Kristuses muudab inimese ja ühiskonna elu uueks, kui nii üksikisik kui ka rahvas leiab oma olemisele mõtte ja tähenduse. Nüüd aga Kristuses Jeesuses olete teie, kes te varem olite Jumalast võõrdunud, saanud lähedaseks Kristuse vere läbi. Nii maailmas kui ka meie maal süveneb vaatamata igapäevaselt suurenevale info hulgale, üksildaste inimeste hulk. Paljud noored on sattunud sõltuvusse mitte üksnes sotsiaalmeediast vaid tehisarust, kellest on saanud paljude jaoks pea ainud kaaslane ja jutupartner. Samas avaldati just uuring mille kohaselt on enamus inimesi siiski veel õnnelikumad kui nendel on usaldusväärne või lähedane inimene, kellega suhelda, kuna tehisaru on pigem vahend, kuid probleem on siiski tõsine.

Lähedase sideme aluseks on kas sugulus või armastussuhe, mille tõttu võib ka üks inimene anda oma elu teiste inimese eest. Paulus tunnistab sellisest osadusest või lähedusest Kristuse vere kaudu. Inimeste Jumalast ja teistest inimestest võõrdumise põhjuseks ei saa siiski süüdistada peamiselt tehnoloogiat kui selle juurpõhjust on inimeses eksisteeriv langenud loomus. Kristuse tulemine tähendas, et oli võimalik kuulutada rahu neile, kes elasid varem Kristusest lahus, aga samuti ka neile, kes olid lähedal ehk kuulusid Jumala rahva hulka. Mõlemad vajasid rahu Jumalaga, aga ka rahu või kooskõla teineteisega.

Konfliktide ja sõdade lahendus ei ole ülekaalukas sõjaline jõud vaid inimesi ja rahvaid saab ühendada vaid Jumala armastus Kristuses, kes on oma elu andnud meie eest, et meie võiksime olla lepitatud Jumalaga. Üks ametivend tunnistas mulle eile, et ta räägi iga matuse peielauas ristimise ja meeleparanduse tähendusest mis lunastab meie elu surmast ja kuradi meelevallast. Kuna selles piirkonnas kus ta teenib on vaid kaks söögikohta, millest ühes on toimunud kümneid peielaudu ja peetud samapalju kõnesid, tundus talle, et selle koha pidajad on tema jutust juba tüdinud. Ometi palus kohviku pidada hiljuti, et ristitaks nii tema kui ka tema pere.

Sest tema on meie rahu, kes on mõlemad liitnud üheks ja lõhkunud maha vaheseina - see tähendab vaenu - oma ihu kaudu. Ei saa ainult öelda, et Kristus toob meie südamesse rahu, vaid tema on meie rahu. Kristus ilmus selleks, et olla Rahuvürst. Inimesed rajavad müüre ja turvavõrke selleks, et end teiste inimeste rünnakute või pettuste eest kaitsta. Kui me olema saanud kellegi kaudu haiget või meid on kord petetud, muudab see meid, kas umbusklikuks või ettevaatlikuks. See ei tohiks aga pärssida meie avatust suheldes teste inimestega nende võimaluste läbi, mis meile veel on antud. Koguduse iganädalased kohtumised on üheks selliseks võimaluseks.

Jeruusalemma templis enne selle hävitamise Roomlaste pöötl aastal 70, oli kivimüür mis eraldas juudid teistest rahvastest. Kristus on oma ohvrisurmaga kaotanud vaheseina erinevate rahvaste vahel. Veelgi enam, kui Kristus sureb Kolgata ristil, kärises templi vahevaip ülevalt alla kaheks, mis varjas kõige pühamat paika templis selle ees olevast ruumist. Kristuses avaneb meile ligipääs Jumalale, ehk kõige pühamale paigale. See avaneb Jumala uue loomistöö kaudu kõikide inimeste jaoks.

Kristus muutis kehtetuks käskude Seaduse, et luua eneses need kaks üheksainsaks uueks inimeseks, tehes rahu, ning et lepitada Jumalaga mõlemad ühesainsas ihus risti kaudu, surmates risti peal vaenu.

Inimese sooviks või igatsuseks on leida osadust ja kogeda armastust. See innustab inimesi ikka ja jälle, kuid kahjuks ei ole see maailm ja inimene ise täiuslik ja paljud peavad seetõttu pettuma. On aga üks ja tegelikult ainus võimalus. Kristuse eesmärk on luua kahest üksainus enesest või enda läbi. Inimene ei alista enam teist või üks rahvas teist ja ei kehtesta selle üle oma õigusi, vaid Kristuses luuakse uus inimene ja uus rahvas mis on üks. Kristuses oleme me uus loodu ja see loob uue kvaliteedi nii inimese ellu suhetesse kui rahvaste ellu.

Kristuse eesmärgiks oli oma ristisurma kaudu lepitada inimesed Jumalaga. Mida Jeesus üks kord ja alatiseks tegi oma surma kaudu inimesena, viib ta täide oma maapealse ihu ehk koguduse kaudu. Kogudus on Kristuse nähtav ihu, mis on ühendatud üle maailma oma erinevate liikmete kaudu, kes kuuluvad kokku.

See osadus või kokkukuuluvus saab nii füüsiliselt kui vaimselt teoks armulauas, kus kogeme nii osadust Kristuse kui teineteisega. Üks leib on märk sellest, et kogudus on üks ihu. Täna meenutatakse mõnel pool Euroopas Savoy hertsog Amadeust, kelle säilmed puhkavad Vercelli katedraalis. Ta ei alustanud ühtegi sõda, vaid tegi pigem järeleandmisi, et hoida rahu, küll aga kasutas ta kogu jõudu rahu heaks. Ta lasi rajada haiglaid ning kutsus oma lauda vaeseid. Tema tervis ei olnud kõige parem ja ta aimas oma varast surma. Tema sünnilinn oli Torino Põhja- Itaalias kust ta tegi palverännaku Chamberysse Prantsuse Alpides. Toona hoiti seal perekonna suurimat vara ehk Kristuse surilina. Amadeus võis istuda selle ees tundide viisi ning vaadata Ristilöödu näojooni. Hiljem loovutati surilina perekonna poolt kirikule mis on tänaseks saanud üheks tuntuimaks Kristusega seotud ja säilinud esemeks. Surma lähenedes ei otsinud ta endale kergendust, vaid lohutas oma naist ja lapsi, keda ta kutsus püsima usus, säilitama rahu ja pidama meeles vaeseid. Amadeus suri aastal 1472 37 aastaselt.

Heebrea kirja autor tunnustab, et „Jumal ei ole ülekohtune, nii et ta unustaks ära teie teo ja armastuse, mida te olete osutanud tema nimele, kui te aitasite pühasid ja aitate veelgi. Me ihkame aga, et igaüks teist osutaks sedasama agarust lootuse kinnitamiseks kuni lõpuni, et te ei jääks loiuks, vaid võtaksite eeskujuks neid, kes pärivad tõotused usu ja pika meele tõttu.“ Hb 6:10-12 Pangem siis oma lootus nii elus kui surmas Kristusele kes on end meie eest andnud, et meil võiks olla osadus temaga tema sõna ja armulaua läbi, millest on meist igaüks kutsutud osa saame, et me päriksime igavese elu osaduses Temaga.

 + Anti Toplaan