Jutlus Mt 27: 45-55
Küllap on igaühe elus olnud hetki, mil oleme tundud end üksildase ja hüljatuna. Näis et mitte keegi ei mõista sind, või siis need, kellest arvasid, et nad sinust hoolivad, olid sinust sulle olulisel hetkel kaugel. Sellistel hetkedel on tunne et elu on väga raske. Kui me oleme kunagi midagi niisugust kogenud, aitab see meil mõista, mida koges Jumala poeg ristil.
Matteus räägib oma evangeeliumis, et Jeesuse hülgasid tema enda jüngrid, rahva juhid ja koguni tema risti löödud kurjategijad. Leidub muidugi inimesi, kes on kogenud midagi samalaadset. Inimeste meelsus ja suhtumised on sageli muutlikud. See ei olnud Jeesuse jaoks siiski veel mitte kõige hullem. Ta pidi kogema veel, mida ükski inimene ei ole varem kogenud. „Keskpäeval aga tuli pimedus üle kogu maa kuni kella kolmeni pärast lõunat.“ Senini ei ole Matteus tähendanud mingeid kellaaegu. Jeesuse üle toimunud kohtupidamine, tema piitsutamine ja risti kandmine toimusid kõik ennelõunasel ajal. Kuues tund on meie aja järgi keskpäeval, millest algas kolm tundi kestev pimedus. Mis võis seda põhjustada?
See ei saanud olla päikesevarjutus. Kuna paasapühi peetakse alati täiskuu ajal. Seetõttu peame ka meie ülestõusmispühi esimesel täiskuu pühapäeval, pärast kevadist pööripäeva. Täiskuu ajal ei saa kuu kuidagi päikest varjutada. Jumala poja kannatus ja surm on kordumatu sündmus ning me ei peaks imestama kui Jumala loodu reageerib sellele enneolematul viisil.
Evangelist Matteus näeb selles Jumala enese tegu. Selle kohta oli ennustanud juba prohvet Aamos 700. aastat varem: „Ja selsamal päeval sünnib,” ütleb Issand Jumal,„ et ma lasen päikese loojuda keskpäeval ja teen maa pimedaks päise päeva ajal.“ 8:9
Sarnast pimedust oldi kogeti ka Egiptuses enne seda, kui Iisraeli rahvas orjusest vabanes. Üheks Egiptust tabanud nuhtlusest oli pimedus. „Siis Issand ütles Moosesele: „Siruta oma käsi taeva poole, siis tuleb Egiptusemaale niisugune pimedus, et katsu või käega!” Ja Mooses sirutas oma käe taeva poole ning kogu Egiptusemaale tuli kolmeks päevaks pilkane pimedus.“ 2 Ms 10: 21-22 Mõlemas olukorras on see pimedus seotud Jumala poolt langetatud kohtuotsusega. Pimedus mis saabus siis kui Jeesus rippus ristil, annab tunnistust sellest kohtuotsusest, mille taevane Isa langetas oma Poja kohta.
„Kella kolme paiku aga kisendas Jeesus valju häälega: „Elii, elii, lemaa sabahtani?” - see tähendab: „Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid?” meie maailmas ei ole ükski inimene kogenud, et Jumal oleks teda maha jätnud. Palju on küll olnud sellised hetki, kus inimesele on tundunud, et Jumal on teda maha jätnud, aga see on olnud üksnes inimese tunne, mitte tegelik hülgamine. See hülgamine, mida Jeesus tundis ristil, oli tõeline. Jeesuse peale olid pandud kogu inimkonna patud, kaasaarvatud meie enda ülekohtused teod. Kogu selle koorma võttis Jeesus enda peale ja kandis ristile. Sel hetkel koges Jeesus hukatust, mis tähendab olla Jumala poolt hüljatud, mida ta koges meie asemel.
Ristilöömise tunnistajad ei mõistnud, et Jeesus hüüab Taaveti 22 laulu sõnadega: Mu Jumal, mu Jumal ,miks sa mu maha jätsid? Kaugel mu päästest on mu oigamissõnad.
Aga mõned sealseisjaist laususid seda kuuldes: „See hüüab Eelijat appi!” See, miks lähedal seisjad seostasid Jeesuse palvet Eeljaga on seletatav sellega, et juutluses oli arusaam, mille kohaselt tuleb raskel hetkel Eelija taevast appi. Eelija saabumine oli seotud VT ennustustes viimsete aegadega nii, et Messia ja Eelija saabumine sulandus juudi pärimuses kokku.
„Ja kohe jooksis üks nende seast ja võttis äädikaga immutatud käsna, pistis selle roo otsa ja pakkus talle juua.“ Mõni tund varem oli Jeesusele pakutud juua sapiga segatud veini. Siis oli Jeesus sellest keeldunud. Nüüd oli pakuti talle veega segatud veini äädikat mis oli jook, mida kasutasid sõdurid ja töötegijad. See, kes Jeesusele seda pakkus täitis ühtlasi Taaveti laulu ennustuse: „Vaid nad andsid mulle süüa mürkrohtu ja mu janus nad jootsid mind äädikaga.“ 69:22
Aga teised rääkisid: „Noh olgu, eks me näe, kas Eelija tuleb teda päästma!” Sõna „aga“ lükkab sageli ümber selle, mida öeldi eespool või lisab sellele teatud tingimusi. Siin järgneb see sõna kohe seejärel kui kannatajale on antud veidi leevendust. Üks annab juua, aga teised pilkavad ja tahavad näha kas Eelija tuleb teda aitama. Nii saab seegi väike heategu mida Jeesusele ristil osutati, teiste poolt hukka mõistetud.
Jeesus aga, kisendades taas valju häälega, heitis hinge. Siin võib öelda, et Jeesuse elu ei võtnud lõppeks keegi vägivaldselt, vaid ta ise andis selle heites hinge. Veel selgemalt ilmneb see Johannese evangeeliumis kus Jeesus ütleb enda kohta: „Isa armastab mind seepärast, et ma annan oma elu, et seda jälle tagasi võtta. Keegi ei võta seda minult, vaid mina ise annan selle omal tahtel. Minul on meelevald seda anda ja minul on meelevald seda jälle võtta. Selle käsu olen ma saanud oma Isalt.” Jh 10: 17-18
Philipp Jordan ütleb oma suure Reede avalikus mõtiskluses: „Ristilöödut vaadates, avastame oma nõrkust ja haprust. Ja seda tehes, suuname oma pilgu teiste poole, tunnistame, et vajame teisi, nagu nemad vajavad meid, ning see avastus vabastab meid. Mitte enam kasum ja täiuslikkus pole meie eesmärk, vaid kannatuses ja halastuses leiame midagi suuremat.“
Matteus ei püüa selgitada, milline oli Jeesuse surma põhjus, vaid olulisem oli see, et Jeesus andis oma elu vabatahtlikult. Lisaks erakorralisele pimedusele mis kaasnes Jeesuse kannatuse surmaga, ilmnevad veel erilisemad sündmused: „Ja ennäe, templi vahevaip kärises ülalt alla kaheks ja maa värises ja kaljud murdusid.“ Mida kujutas endast siin mainutud templi vahevaip? See ei olnud mingi tavalike kangas. Kujutame ette 18 m kõrget ja 9 m laia umbes 5 cm paksust kangast, mille alla võtmine nõudis umbes 300 inimese tööd. See oli seotud templi pühapaiga ja kõige pühama paiga vahel. Kõige pühamasse paika tohtis minna üksnes ülempreester ja sedagi ühel päeval aastas. On arvatud, et vahevaiba kärisemise põhjustas maavärin, kuid evangelist märgib, et vahevaip kärises ülalt alla kaheks. Sellise sündmuse põhjuseks võib olla pigem üleloomulik jõud, nagu ka muude ilmingute taga millest Matteus tunnistab. See, et riie puruneb samal ajal kui Jeesus sureb, tähendab meie jaoks sõnumit, et Jeesuse surm avas inimestele tee kõige pühamasse paika, Jumala enese juurde, tema osadusse. Pärast Jeesuse lunastustegu on vahevaip osutunud üleliigseks. Heebrea kirja autor ütleb: „Vennad, et meil on siis Jeesuse vere varal julgus sisse minna kõige pühamasse paika - selle tee on ta avanud meile uuena ja elavana vahevaiba, see on oma ihu kaudu.“ Hb 10: 19-20
Templi vahevaip sümboliseeris Jeesuse ihu. Kuna Jeesus on meile avanud tee Isa juurde, ei ole meie ja Jumala vahele vaja ühtegi teist vahendajat. Et templi riie rebiti puruks ülalt alla, tunnistab muuhulgas sellestki, et päästmine lähtub ülevalt. Seda mis meid Jumalast lahutab, ei suuda eemaldada miski inimlik.
Nii võime panna kõrvale sellised mõtted, et saaksime olla Jumalale meelepärased näiteks seeläbi, et oleme lihtsalt head inimesed. Jumal ei ole selle vastu, kui me oleme head aga üksnes Temal on meile pakkuda tõelist headust. Oma headuse hindamise võiks olla abiks küsimus kas meie oleksime valmis oma elu ohverdama selliste inimeste eest, keda me hea meelega ei sooviks võimalusel nende suhtumise või tegevuse tõttu tunda?
Lahutavat vahesina Jumala ja inimese vahel sai kõrvaldada üksnes Jumala tegu. See on toimunud ülalt alla. Seda on oluline meeles pidada, eriti kaasajal kui levib palju õpetusi, mille järgi peab inimene ise pürgima Jumala poole, otsima täiuslikkust ja arendama enda võimeid. Kõik sellised õpetused rajanevad üksnes inimlikele pingutustele ja võimalustele, mis ei suuda meid kunagi tõsta Jumala tasemele. Kahjuks on paljudel inimestel seda raske mõista ja Jeesusesse uskumise asemel, ollakse valmis uskuma ja harrastama kõikvõimalikke muid õpetusi.
Seda mis seoses Jeesuse surmaga veel toimus, saab lugeda järgmistest salmidest: „Ja hauakambrid avanesid ja ärkas üles palju magama uinunud pühade ihusid53 ja need tulid hauakambritest välja ja läksid pärast tema surnuist ülesäratamist pühasse linna ja paljud said seda näha.“
Maavärisemisest ja surnute ülestõusmisest tunnistab üksnes Matteus. Selle kohaselt võisid linna elanikud kohtuda VT ajal elanud pühadega. Sellest võib järeldada, et Jeesuse ülestõusmine surnuist raputas ka surmavalda ja paljud pühad said juba näha tulevast surnute ülestõusmist. Jeesus ütles varem saduseridele, et Aabraham elab praegugi, ehkki tema ihu on maetud. Järelikult ei tähenda surm sedasama mis olemasolu lakkamine. Inimene, kes on elanud Jumala omana, ei jäeta surma meelevalda. See, et Jeesuse surm ja ülestõusmine põhjustasid surnud pühade inimeste ilmumisi, on meie jaoks harjumatu mõte. Samas oleks olnud kummaline, kui Jumala enese poeg läheb surmavalda ja sellel ei oleks mingit tagajärge
„Aga kui väeülem ja need, kes koos temaga Jeesust valvasid, nägid maavärisemist ja seda, mis sündis, lõid nad väga kartma ja ütlesid: „Tõesti, see oli Jumala Poeg!” Jeesuse surm avaldas tema surmahetkel samasugust mõju, nagu ta on avaldanud paljudel kordadel hiljemgi. Inimene, kes näeb Jeesuse kannatusi ja surma saab usklikuks. Jumala valitud rahva juhid Jumala Poja hüljanud ja nüüd mõistavad paganarahvaste hulka kuuluvad Rooma sõdurid, et nad on näinud Jumala Poja surma. Seetõttu ei pea imestama, et nad lõid üleloomuliku ees kartma. Väeülema ja tema alluvate sõnad on samad, millega Jeesust mõni aeg tagasi pilgati, aga siin kasutatakse neid nende õiges tähenduses. Jeesus on tõesti Jumala Poeg, kes on kannatanud häbistavat ristisurma inimeste pattude pärast. See on ristiusu olulisem sisu, mida me ei tohi unustada, ega millegi muuga asendada.
Täna tohime tulla altari juurde, millelt on vaid kord aastas eemaldatud seda varjav kate. Need kes kogunevad täna ümber altari, et võtta vastu eile sellel pühitsetud armulauaande, näevad altari varjatud poolt. Suure neljapäeva õhtul , mil sellel pühitseti armulaua annid ei olnud selle tunnistajateks palju rohkem inimesi, kui oli Jeesusega koos püha õhtusöömaja seadmise ajal. See mis meie eest valmistatud ja lõpetatud, on täna armulauana avatud paljudele kõikides paikades, koos meiega üle maailma, kus mälestatakse tema surma ja tunnistatakse tema ülestõusmist.