Jutlus Js 25: 8-9

Ta neelab surma ära igaveseks ajaks. Ja Issand Jumal pühib pisarad kõigilt palgeilt ning kõrvaldab oma rahva teotuse kogu maalt. Jah, Issand on rääkinud!  Ja sel päeval öeldakse: „Vaata, see on meie Jumal, keda me ootasime, et ta meid päästaks. See on Issand, keda me ootasime, hõisakem ja tundkem rõõmu tema päästest.

Ülestõusmispüha on Jõulude kõrval aasta üks olulisem kirikupüha, millel rajaneb kristlik kalender ja ajaarvestus, ning mis määrab ka kirikukalendri iganädalase rütmi: nädala esimene päev ehk pühapäev on Issanda ülestõusmise päev, samamoodi nagu reedel meenutatakse Tema ristisurma ning kolmapäeval Tema äraandmist Juuda poolt.

Apostel Paulus ütleb, et kui Kristust ei ole üles äratatud, siis on meie usk tühine (vrd 1Kr 15:17), ning on päris selge, et Paulus ei kõnele siin ülestõusmisest kui millestki sümboolsest, vaid millestki täiesti konkreetsest ja füüsilisest.

Ka evangeeliumide tunnistus Jeesuse ülestõusmisest on rõhutatult ihulikult kogetav: Ülestõusnu kutsub jüngreid ennast katsuma, sööb ja joob koos nendega, kinnitab neile, et Ta ei ole vaim, vaid lihast ja luust inimene. Kuigi mitte ükski inimene ei näinud pealt ülestõusmise hetke, oli üsna palju neid, kellele Jeesus ennast pärast surnuist üles tõusmist näitas (vrd 1Kr 15:3–8). Algusest alates on kristliku usu ja kuulutuse keskmeks olnud sõnum, et «Kristus suri meie pattude eest, nagu on kirjutatud pühades kirjades, ja maeti maha ja äratati kolmandal päeval üles pühade kirjade järgi» (1Kr 15:3j).

Tänase ülestõusmispüha evangeelium toob meieni enesestmõistetava tunnistuse Jeesuse ülestõusmisest, rõhutades, et seeläbi on saanud mööda vana ja alanud uus ajastu, pimedus on andnud maad valgusele ning nagu elu on võitnud surma, nii on hirm, ahastus ja lootusetus võidetud Issanda ülestõusmise väe ja sellest sündiva rõõmu läbi. Nendel, kes on ülestõusmise sõnumist osa saanud, on nüüd üksainus ülesanne: minna rutuga, lausa joostes seda sõnumit edasi kuulutama, järgnedes just seeläbi Jeesusele ning teades, et Tema ise käib meie eel.

Sõnum elu võidust surma üle ei ole suunatud mitte ainult toona elanud kaasaegsetele, vaid kõikidel aegadel elanud ja elavatele inimestele, kuna ülestõusmissündmus ühendab erinevatele ajastutel elavaid inimesi, tehes neist Kristuse ülestõusmise tunnistajad. Sellised kohtumised on olnud olulised sajandeid enne meid elanud inimestele ja mõned on neist koguni rajutud kivisse . Kunstiajaloolalne Tiit Kuuskemaa meenutab, et nelisada aastat tagasi, on kujurist kiviraiduri Dionysios Passer sai tellimuse toonaselt Tallinna raeapteegi omanikult.

Igaüks võib mõelda, mis sisendab meile inimeste või ettevõtete puhul usaldust, mida tänapäeval mõõdetakse aeg ajalt küsitlustega või seostatakse kindla kaubamärgiga, siis toona oli sellise usalduse märgiks avalik jumalakartlikkust. Nimel oli apteeker tellinud kaks raidkivi, et paigutada need Raeapteegi ukse mõlemale küljele.  Ühel neist võib Maria Magdaleena kombel ristilöödu ees põlvitavas naises ära tunda raeapteekri abikaasat. Teisel reljeefil on all keskmeks avatud kirst, mille ümber ehmunud rooma sõdurid ja barokkrõivastuses eraisik. Viimase juures on täisnimega raeapteeker Johann Burchart Belavary de Sykava vapp.

Niisiis, reljeef otsekui kinnitab, et Kristuse ülestõusmise juures oli tunnistajaks Tallinna raeapteeker. Kunstnik on võtnud nõuks piiblit kivis tõlgendada, muutes nii käsitlust kui olustiku osa. Seeläbi on ime tunnistajate hulgas mees, kes tegelikkuses elas 1400 aastat hiljem. Tegelikult mõistis 400 aasta eest elanud kunstnik kujutatu olemust, kuna ka 2000 ja enam aastat hiljem võiks ka meis kujutada nende samade sündmuste keskmesse, kuna seal kuhu on ülendatud surnuist üles äratatud Kristus, ei ole aega meie mõistes, vaid 1000 aastat nagu üks päev. Meenutades Artur Alliksaart, ei ole paremaid halvemaid aegu, on vaid hetk, milles elame praegu. Meil on meie hetk, mida saame, vaatamata kõigele meis ja meie ümber toimuvale, kohtuda elava Kristusega, kes ühendab meid enda läbi kõikidel aegadel elavate inimestega, kes on oma lootuse nii elus kui surmas pannud tema peale, kes ütleb Ilmutuse raamatus:
„Ära karda! Mina olen Esimene ja Viimne ja Elav. Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed." (Ilm 1: 17-18)

Inimlikult vaadates jäi Jeesus omas ajas keset erinevate poliitiliste jõudude intriige justkui kahe kivi vahele: juutide ülempreestrid ja vanemad kartsid pahandusi roomlastega ning otsustasid tüütu tülitekitaja kõrvaldada; rooma asevalitseja Pilaatus muretses oma positsiooni ja keisri soosingu pärast ning laskis šantaažile järele andes hukata mehe, kelle teadis olevat süütu. Jeesus, kes polnud teinud midagi kurja, pidi kandma ristihäbi ja surema koos tõeliste kurjategijatega. Taas kord näis õigus alla vanduvat ülekohtule, kuri võitvat hea ning surm lämmatavat elu. Kui Jeesus ütles ristil: «See on lõpetatud!», siis Ta pidas silmas seda, et on oma ülesande ja iidsed lunastuse tõotused täitnud – need aga, kes Teda armastasid ja leinasid, mõistsid neid sõnu päris kindlasti tunnistusena lõplikust allajäämisest.

Saksa Teoloog Paul Tillich on rääkinud ühes oma jutluses Nürnbergi sõjatribunali ees tunnistanud mehest, kes oli end kuude viisi varjanud Vilniuse juudi surnuaial. Mehe tunnistuse järgi tõi keegi naine ühes teises hauas ilmale poja. Naist aitas sünnitusel 80-aastane surnumatja, kes olla vastsündinud lapse nuttu kuuldes hüüdnud: «Suur Jumal, kas Sa oled meile viimaks ometi Messia läkitanud? Sest kes muu kui Messias võiks hauas sündida?» – Too surnumatja aimas tõde: Messias ei sündinud küll mitte hauas, vaid Petlemma sõimes, ent just hauast tõustes saavutas Ta võidu surma ja haua üle ning tõi valge ette elu ja kadumatuse.

Jämaja surnuaial on mulle näidatud hauda, milles II maailmasõja ajal varjas end kohalik mees, kes pääses seeläbi mobilisatsioonist ja võimalikust surmast. Kui sõdurid viidi II maailmasõja käigus Saaremaa lahingute ajal Sõrve sõdima, tundis üks teine mees linna õigeusu kirikust mööda marssides endas sundi, et peab enne lahingusse minekut kirikus palvetama. Nii ta astus tagasi vaatama kindlal sammul kiriku poole, mis asub teatavasti päris tee kõrval. Ime kombel keegi tema lahkumisest rivist märku ei andnud, ning kui ta kiriku avatud ustest sisenenuna, oli oma palvel lugenud, ei olnud tal enam põhjust võitlejatele järgi minna. Hiljem selgus, et enamik sellest rivistusest oli Sõrve lahingutes hukkunud.

Jumal näeb meie elust kõike hoopis teisiti: just seal, kus kõik näib lõppevat, on uus algus. Kristuse surm ei ole lüüasaamine, vaid võit: oma surmaga on Kristus surma maha tallanud ning oma ülestõusmisega on Ta kõrvaldanud nii patu, kaduvuse orjuse kui inimkonda ähvardanud igavese hukatuse. See, mida Jumal oli kord prohvet Jesaja kaudu tõotanud, on nüüd täidetud: sellel mäel, Kolgata mäel, on Issand «neelanud ära surma» ja «kõrvaldanud oma rahva teotuse». Ning kord, viimsel päeval, kui Kristus tagasi tuleb ja Tema jalad seisavad Õlimäel, annab Ta kõik üle oma Isale, olles kõrvaldanud surma, kaduvuse ning kõik meelevallad ja väed, nii et viimaks on Jumal kõik kõiges.