Miks me kingime lilli? Ilmselt on igaühel sellele oma vastus, kuid üks õige ajal kingitud õis avab meeled ja südamed. Olen näinud elu jooksul palju lilli, nii neid mida on toodud laste sünni puhul, kui neid mis on asetatud lähedase inimese puusärile või hauakääpale.

Alati, kui ka mulle, vaatamata sellele et olen ikkagi mees, kingitakse lilli, olen südamest tänulik, kuid samas näen juba vaimusilmas, kui raske südamega pean neist paari päeva pärast loobuma. Lilleilu on kaunis kuid üürike. Nii nagu inimesegi oma.

Suurest suvisest sületäiest lilledest pidas kummutilaual vastu üks valge roos, mis langetas küll oma lehed, kuid ei kaotanud oma õielehtede ilu. Nii nagu muusika ja sõnad, kõnetab meie meeli ka see mida oma silmadega näeme. Kui kingime lilli, siis teame et õied sümboliseerivad meid ja meie elu mis on samaaegselt nii ajutine ja habras, kuid ilus.

Elu väärib seda, et valmistada teineteisele rõõmu ja kinkides midagi mis on ajutine ja habras, kingime tegelikult osa oma südamest, kingime oma elu. Seepärast on väga ilus kui näen vanapaare, kelle elus on mõned lehed küll langenud, kuid armastuse õis on endiselt kaunis nagu siis, mil see teineteisele kingiti. Kahjuks näen seda vähem kui sooviks loota, nagu ka õied, mis ei pea nii kaua vastu kui mõni.

Ma ilmselt ei mäleta, kes konkreetselt kinkis mulle valge roosi, kuid minu jaoks sai see millegi suurema võrdkujuks. Toomas Paul küsis lõppeva nädala alguses hommikumõtiskluses lauliku sõnadega: mis on inimene? Kui Iiob meenutab inimelu kaduvust ütleb ta: Inimesel, naisest sündinul, on lühikesed elupäevad ja palju tüli. Ta tõuseb nagu lilleke ja ta lõigatakse ära, ta põgeneb nagu vari ega jää püsima. Ii 14: 1-2

Ühel üürikesel hetkel, mil õhtupäike paistis sisse elutoa aknast, langes viimasele roosile vari, mis joonistus teravate kontuuridega selle taga olevale seinale ja mille taustale langes aknaruudust risti vari. See kõik püsis vaid hetke nii, et suutsid seda vaevu märgata ja haarata oma telefoni et seda hetke jäädvustada.

Kui meie elus on õisi, ehk inimesi korraga palju, ei suuda me hinnata nende tegelikku väärtust. Alles siis, kui jääb alles see viimane või jääb üksnes vari, hakkab meie kurku midagi kriipima ja tähed meie silmade ees muutuvad uduseks. Kui sirvisin lapsepõlves oma vanemate raamatuid, imestasin, miks on mõnede lehtede vahel kuivanud roosiõied? Nüüd mõistan. Kellegi silmis, kes vaatab neid südamega, ei ole nad kunagi närtsinud. Need ääristavad meie enda eluraamatu lehekülgi.

Õied mis meid rõõmustavad, võivad meid ka kurvastada. Siis kui need, keda armastame meid ei mõista, kui inimesed jäävad üksteisele kaugeks või ütlevad mõtlematud sõnu mis tunduvad hetkel nii õiged, kuid hiljem mil järgi mõtleme, sooviksime, et ei oleks neid kunagi öelnud. Siis aga ei suuda ega julge me seda tunnistada ei endale ega ka neile, kellest me ju tegelikult hoolime. Siis jääb alles vaid õie vari.

Kuidas tunda ära oma elus õiget aega, soosinguaega? See mis inimestele on võimatu, on Jumala võimalik. Laulik ütleb tänase päeva juhtsalmis: Õnnis on rahvas, kelle Jumal on Issand, rahvas, kelle Tema on valinud enesele pärisosaks! Ps 33:12

Kristuse risti vari on langenud meie elu ja tema õite üle ka siis, kui meile on jäänud vaid see üks ja viimane. Kui tema on meid valinud, siis ei jäta ta meid, vaid on kinkinud kõige väärtuslikuma, oma elu vaatamata sellele, et me teda lõpuni ei mõista ja valmistame talle oma eluga valu.

Apostel Johannesel sai see isiklikuks kogemuseks kui ta ütles: Jumala armastus meie vastu on saanud avalikuks selles ,et Jumal oma ainusündinud Poja on läkitanudmaailma, et me tema läbi elaksime. Selles on armastus -ei, mitte selles, et meie oleme armastanud Jumalat, vaid et tema on armastanud meid ja on läkitanud oma Pojalepitusohvriks meie pattude eest. 1 Jh 4: 9-10