Laurentius sündis 3. sajandil Hispaanias Huesca linnas. Õpingute ajal Saragossas kohtus ta Rooma piiskopi Sixtus II-ga. Vaga ja innukas noormees avaldas piiskopile nii sügavat muljet, et viimane kutsus ta endaga Rooma. Laurentiusest sai seitsmes diakon kuue ametivenna kõrvale. Mõne aja pärast usaldas piiskop talle kiriku ülemvarahoidja ameti. Noor diakon pühendus vaeste abistamisele hooliva usinusega.

Sel ajal valitses Roomat kristlusevaenulik keiser Valerianus, kes nõudis, et kõik kodanikud peavad ohverdama muistsetele rooma jumalatele. Kes seda ei tee, pidi kaotama elu. Sixtus II ja diakonid keeldusid. Nad vahistati ja hukati.

Ühe legendi järgi olevat sõdurid tunginud jumalateenistuse ajal kristlaste hulka ja surmanud armulauda jagava piiskopi sealsamas, nii et tema veri pritsinud altarile.
Teised versioonid räägivad, et Sixtus II ja diakonid vahistati ja hukati tolle aja kombe kohaselt: neil raiuti pead maha. Ainult Laurentius, kelle käes oli kiriku vara, pidi veel jääma.

Noormees oli lohutamatu, et ei saanud oma kaaslaste saatust jagada. Tema valu leevendas piiskopi ennustus, et kolme päeva pärast on nad taas koos.

Rooma prefekt Cornelius Saecularis, uskudes, et kirik on annetuste kogujana rikas, nõudis Laurentiuselt varade üleandmist keisrile sõjaväe ülalpidamiseks. Ta sõnas: "Teie õpetuse järgi tuleb anda keisrile, mis keisrile kuulub. Teie Jumal ei ole toonud maailma raha, vaid ainult sõnu. Nii et andke raha meile ja jätke sõnad endale!"

Nüüd mõistis Laurentius, mis tal teha tuleb. Ta ütles, et vajab ülesande täitmiseks kolm päeva. Need temale ka lubati.

Noor diakon läks ja jagas olemasoleva raha abivajajatele, kogus linnast kokku kõik lesed ja vaeslapsed, pimedad ja kurdid, jalutud ja pidalitõbised, raugad ja nälginud ning viis nad määratud ajaks keisri palee ette. Ta teatas: "Siin on kiriku tõeline varandus."

Pahandatud prefekt andis käsu häbematu diakon hukata eriti piinarikkalt. Laurentius küpsetati aeglaselt praerestil.

Laurentiuse hukkamise kohta 10. augustil 258. aastal on kirikuisa Ambrosius kirjutanud, et Jumal andis noormehele enneolematu väe taluda julma piinamist. Jumala süüdatud armastusleek tema südames olnud sedavõrd suurem välisest tulest, et ta olevat naljatades õelnud:
" Pöörake nüüd külge, see pool on juba valmis."
Veidi enne surma öelnud ta, et sõdurid võivad nüüd einet võtta, roog on küllalt küpsenud. Siis palvetanud ta veel, et Rooma pöörduks paganlusest Jumala poole, ja heitnud vaikselt hinge.

Laurentius maeti Tivoli tee ääres asuvale kalmistule. Sellele kohale püstitas paavst Sixtus III basiilika, mis on tänaseni üks Rooma seitsmest peakirikust. Veel viis kirikut Roomas on pühendatud tema mälestusele. Laurentiuse nime kandvaid kirikuid on Inglismaal, Hispaanias, Saksamaal ja mujal üle maailma. Nende hulka kuulub ka Lundi katedraal Rootsis.

Eestis on Laurentiusele pühendatud Kuressaare, Kuusalu, Laatre, Nõo, Pühalepa kirikud ja vanad kabelid Hallistes, Lääne-Nigulas, Prangli saarel.

Juuresoleva ja Kuressaare koguduser majas asuva pildi autor on Marje Berlokko, kelle tütar Kadi on sõnastanud selle pildi sünniloo järgmiselt:

Laurentius on lihtne Hispaania päritolu noormees, kelle elu pöördepunktiks saab kohtumine Rooma piiskopi Sixtus II-ga. Vaatamata oma noorusele, või just selle tõttu, pälvib ta vanema ja auväärsema mehe usalduse. Sellele saab noormees vastata üksnes piiritu austuse ja imetlusega. Kui piiskop koos kuue Laurentiuse ametivennaga hukatakse, jääb noormees oma valuga üksi. Tema õlule jääb kogu vastutus kiriku vaeste ja abivajajate eest, ning kui talt nõutakse kiriku varade üleandmist, teeb ta oma noore julge südame toel Jumalale meelepärase otsuse, kuigi teab, et selle täideviimise järel ootab teda piinarikas surm. Siiski on ta kindel oma Taevase Isa armastuses ning tõotuses, mis Ta oma järgijaile on andnud. Laurentius jagab kiriku vara vaestele, neile, kes seda kõige enam vajavad ja kelle mure, valu ja ahastus noormehe hinge lõikab.
Nüüd on ta päevatöö lõpetanud ja istub väsinult ning mõttessevajununa tule ees. Veel piiravad teda maise pimeduse ja kurjuse müürid, kuid ta teab, et homme täidetakse tõotus - ta saab vabaks. Selles lootuses veedab julge ja ustav noormees viimased tunnid oma elust. Homme kohtub ta nendega, kes ta südamele kõige kallimad on. Piiskopiga, kes talle isa eest oli, oma vendade diakonitega ning tema ja meie kõigi Issanda Jeesuse Kristusega, kelle armastuses muutub olematuks kogu maine valu ja viletsus.

Laurentiusega seotud töödest on Kuressaare kirikule loodud Urmo Rausi poolt loodud aknavitraazid, saksa kiriku poolt annetatud puuskulptuur ja perekond Mustise poolt annetatud kirikuvaip.