Oleme oma nädalateekonnal jõudnud pühapäeva, mille teemaks on Ustavus Jumala andide kasutamisel ja päevasalm kirikukalendris Luuka evangeeliumi 12. peatüki 48 salm, kus Jeesus ütleb: Igaühelt, kellele on antud palju, nõutakse palju, ja kelle hoolde on jäetud palju, sellelt küsitakse veel rohkem.

Meile on antud elu, mille ajal on meil õigus ja kohustus kasutada meie kätte usaldatud talente ehk ande nii enda kui teiste heaks targalt ja õiglaselt.

Eestlastena kuulume koos põhjamaade rahvastega nende hulka, kes võtavad oma töökohustusi ehk igapäevase leiva teenimist väga tõsiselt. Oleme valmis töötama ilma vaba päeva pidamata seni, kuni liigne väsimus ja pinge lõpeb tervise halvenemisega. Kuigi paljud teevad ka tänapäeval veel rasket füüsilist tööd, on üha lisandumas pinge mis on tingitud vaimsest stressist nagu ajapuudusest, oskuste ja kvalifikatsiooninõuetest, halduslikest muudatustest ja töökaotuse kartusest.

Kartes kaotada tööd või vahetades töökohti suuremat töötasu nimel, ollakse nõus tegema ületunde ka oma lähedastele kuuluva aja arvelt. Samas ei sõltu paljud oma töös enda, vaid kellegi teise tahtest, ega näe konkreetses olukorras häid lahendusi.

Ülesannetes ja ametites, kus puututakse kokku vahetult teiste inimeste teenindamisega võib juhtuda, et kas siis rahulolematus töötingimuste või töö korraldusega, hakkab segama oma põhitööle, ehk inimeste abistamisele suunatud energiat nii, et see hakkab silma ka teenuse kasutajatele. Nii tööandja, kolleegid ja töötaja ise peaksid seisma head selle eest, et neil, kellest sõltub ettevõttele või asutusele seatud eesmärkide täitmine, oleks võimalik oma aega planeerida nii, et neil oleks antud ka hingamisruumi.

See kellele on palju antud, sellelt ka nõutakse palju. Avalikes ametites kus ametikandjad vastutavad mitte niivõrd iseenda, vaid nende meelevalda antud inimese eest laiemalt, eeldatakse ka suuremat vastutust.

Oma talentide ustav ja rõõmus kasutamine ei tohiks olla raske. Sõjajärgsete põlvkondade tagasihoidlike majanduslike võimaluste pärandiks on järgnevatele põlvkondadele töö väärtustamise traditsioon. Oma kutsumust saab aga teostada mitte ainult suurtes, vaid ja väikestes ülesannetes.

Tööst võib saada koorem siis kui see takistab meid meie peresuhetes, kuna arvatakse, nagu oleks majanduslik positsioon võrdne inimese väärtusega. Ühelt poolt on neid, kelle õlul on palju tööd ja sellega seotud kohustusi ja teisalt inimesed, kes alles otsivad endale sobivaid ülesandeid ja oma kohta elus. Oma töös ja kutsumuses peaksime hindama oma väärtust, mitte tähtsust; oma kutsumust, mitte positsiooni; oma vastutust, mitte eesõigust.

Tänase pühapäeva evangeeliumis räägib Jeesus loo kolmest sulasest, kelle kätte majaisand usaldas kodust pikema äraolemise ajaks, enda omandi. Iga sulane saab enda hoolde oma oskustele vastava osa.

Ühele tõi üks ja sama teist samapalju juurde, teine soovis aga olemasolevat säilitada. Kõigile antakse sarnane võimalus. Ühed lähevad edasi, keegi soovib jääda samale kohale. Kui võrrelda talente usuga, siis usk ei ole ühe koha peal seismine ja pelgalt antu mehaaniline säilitamine ilma seda mõistmata ja  kasutamata. Usus minnakse kas edasi või pigem tagasi. Tagasimineku põhjusteks on kartus ja laiskus.

Kui oleme väikestes ülesannetes ustavad, saame peatselt hakkama ka suuremetega.  Paulus ütleb Korintose kogudusele: „Olge kindlad, kõigutamatud ning ikka innukad Issanda töös, teades, et teie vaevanägemine Issandas ei ole tühine.“ (1 Kor 15:58)

Jeesus kutsub oma järgijaid julgusele, milles ta ise oli heaks eeskujuks. Ta andis ohvriks oma elu ja ootab seda ka minult. Tema sõnad tuletavad meile meelde, et niikaua kui on päev, peame tegema selle tegusid mida läkitaja meilt ootab. Laskugu alanud päeva ja uue nädala üle Jumala õnnistus nii nagu tõuseb päike sirutab oma valguse üle maa, et loodu võiks hingata ja rõõmustada oma Looja üle.