Sõna sai lihaks

Hb 1:1-4

Jõuluõhtul avati meie eest uks taevaste saladuste varakambrisse, mille väärtusest osasaamiseks ei saa me end piirata vaid ühe õhtu kui valguskilluga suurema valguse saabumisel. Nii tohime me täna astuda sammu kaugemale ja heita apostli talletatud sõnade abil valgust meie ees avanevale Jumala saladusele Kristuses.

Heebrea kirja algus meenutab Jeesuse võrdpilti viinamäe rentnikest. Seal tulevad viinamäe isanda teenijad koguma rentnikelt andamit. Sellega tahab jutustaja öelda, et Jumal läkitas oma rahva juurde mitmeid prohveteid, tuletama rahva juhtidele meelde nende kohustusi Jumala ees. Kui rentnikud ei võta isanda saadikuid sõbralikult vastu, saadab ta nende juurde oma poja lootes, et nad teda häbenevad.

Poja kaudu räägib Jumal sellele maailmale viimast korda, saates ta inimesena meie maailma. Suhtumine Pojasse määrab lõplikult inimeste olukorra igavikus. Võrdpildis tuleb Poeg nõudma rendina viinamäe vilja. Jumala Poeg tuli ennekõike kuulutama evangeeliumi, aga tema kuulutus eeldab ka meiepoolset vastust. Need kes on tema vastu võtnud, saavad anda Jumalale tänu nii nagu Heebrea kirja autor ütleb kirja lõpus: „Viigem siis tema kaudu alati Jumalale kiitusohvrit, see tähendab tema nime tunnistajate huulte vilja. Ärge unustage teha head ja pidada osadust, sest sellistest ohvritest on Jumalal hea meel!“ (13:15-16)

Heebrea kiri on läkitatud kristlastele, kes ei pea enam kristlikku kuulutust oluliseks. Selles mõttes oleme sarnases olukorras, kuna ka meie maal ei pöörata kristlikule õpetusele liigselt tähelepanu. Veelgi enam, alati ei ole see meie käes mida teeb või kuidas käitub ühiskond, aga kristlik kogudus peab kandma õpetuse järjepidevust iga oma liikme kaudu. Me oleme ühises paadis kus igal inimesel on täita oma oluline ülesanne. Kui me jätame selle ülesande täitmata, anname maad hingevaenlasele kes alguses vargsi, aga hiljem juba avalikult teeb kõik selleks, et meie elust ja südamest hiljem ka ühiskonnast, kaotada usku ja jumalakartust. Kui meie ei ole oma lastele kristliku usu ja tunnistuse eeskujuks, ei sünni meie peres vaimulikke lapsi ja Jumala õnnistus pöördub perekonnalt ära. Sama võib juhtuda ka maa ja rahvaga, nii nagu on seda meie kogudustes on juba aastaid räägitud, aga see ei ole jõudnud meie riigi ja rahva juhtideni.

Keskaja uurija vaimulik ja teoloog Einar Laigna on kirjutanud kogumikus kuhu lähed Marjamaa, et kristlik riik on kuningriik ja Jumala rahvas on kuninglik rahvas. Kuningriiki kehastab tema sõnul taevane ja maine hierarhia. Kui üks kultuurkond sünnib kindla kontseptsiooni alusel, olgu see milline tahes, siis selle hülgamine on antud kultuurkonna lõpp. Euroopa kultuur on rajatud kristlusele ja kui kristlus hüljatakse, ei saa see kultuur püsida.

Alates esimestest jõuludest on meile antud midagi enamat sellest, mida maailm on seni tundnud. Jeesus ja tema toodud sõnum seisab veel palju kõrgemal prohvetite kuulutustest. Seepärast tuleb olla sõnakuulelik, aga sõnakuulmatus toob endaga kaasa kõige kokkuvarisemise. Kuidas seda mõista püüame järgnevate salmide valgusel vastata.

Kui Heebrea kiri ütleb, et maailm on loodud Sõna kaudu, siis ei tähenda see üksnes seda, et universum ja meie maailm oleks loodud otsekui intelligentse arhitekti poolt. Kolmanda salmi algusest loeme: „Kes, olles tema kirkuse kiirgus ja tema olemuse kuju ning kandes kõiksust oma väe sõnaga.“ Sõna „kuju“ algkeelne tähendus viitab isiku olemusele mida saab võrrelda pitseri jäljendiga. Seda pitserit on Jumal kasutanud vahendina kogu loodu, aga eriliselt inimese loomisel, kes on loodud Jumala palge sarnasusse.

Kui Jumal läkitab sellesse maailma oma Poja, ei ole see märk sellest, et Jumal oleks lasknud sündida oma Pojal inimese sarnasena, vaid inimesed on juba loomises loodud Inimese Poja ehk Jeesuse sarnaseks. See tähendab, et temalt on inimkond saanud oma algse kuju. Pitseri jäljend on väga sarnane originaalile. Nii ei ole mõistusega hing sarnane ükskõik millise loodu või loomaga, vaid hing on jumaliku nähtamatu vaimu ehe ja nähtavaks saanud kuju. Sarnast mõttekäiku toetab ka evangelist Johannes, kes räägib Sõna lihaks saamisest, kes tuli omade ehk sarnaste kujude juurde.

Inimene on algselt loodud Jumala palge sarnaseusse, aga pattulangemises on ta oma jumaliku palge kaotanud. Jeesus sünnib meie maailma seda palet inimestele meelde tuletama. Tema on Jumala Isa kuju, olles samaaegselt igavikus sündinud Poeg kui ka tõeline inimene, selline millisena inimene algselt loodi ja keda patt ei ole kahjustanud.

Meie saame vaid ette kujutada, mida kõike tähendab see kui maailma loomises osalenud Tarkus ja maailma korrapära ülalpidav Sõna on rääkinud ja kõneleb meile Issanda enda kuulutuses.

Evangeelium on Jumala vägi. See ilmneb juba selles, et maailm on ikka veel olemas. Evangeeliumi sõna ei saa olla võõras loodud maailmale, kuna maailm on sündinud ja püsib ainult Sõna kaudu ja selle varal. Sellest omakorda järeldub, et mida enam inimene on seoses või osaduses Jumala sõnaga seda enam ligineb ja sarnaneb ta algse Jumala näoliseks loodud inimesega.

Kristlased on mõistnud Jumalat kui tõelist olevat, kes on loomatu ja igavene ning kes on andnud kogu olevale tema enda olemise. Armulaua sakramendis mida esimesel Jõulupühal koguduses pühitsetakse, on Kristus ise kohal. Kui me viibime jumalateenistusel siis me oleme koos Kristusega. Tema tuleb minu südamesse armulaua sakramendi kui armuvahendi kaudu. Kristusest armulauas osa saades loob Tema mind uuesti, andes mulle armu, elades minus ja täites minu puudused oma täiusega. See loob endaga olukorra kus kristlased on ühendatud igavese olemise lättega.

See igavikuline saladus kandub üle ka inimlikku kultuuri. Kristlased Kristusest osa saanuna loovad Jumala armust endast inspireeritud keskkonda, kus kõiki inimesi, kes sellest osa saavad, juhatab igavese elu kui inimese lõpliku eesmärgi poole. Kui me vaatame vanu linnu siis näeme kuidas kirikud on nende linnade arhitektuuriliseks keskmeks, tekitades tunde nagu kõik ülejäänud hooned otsekui voolaksid välja nendest kirikutest. Ka majade arhitektuur lähtub kirikute arhitektuurist.

Kui võrdluseks vaadelda nõukogude halli arhitektuuri keskel keskaegse kultuuri vilju, siis hakatakse küsima kust see pärineb. Kaasaegse kultuuri keskmes on naudingud, meelelahutuslikkus ja kaubandus ja vastavalt sellele muutub keskkonnas dominantseteks ka vastav mõttelaad.

Kristliku mõttelaadi keskmes on inimese kui vaimse olendi püüe pälvida lunastust ja sellest lähtudes ehitub üles ka kogu kultuur alates perekonnast, lõpetades riigiga. Kristlik kultuur on inimeseks viis mis lähtub armastuse põhimõttest. Kristlastena oleme kutsutud tunnistama nendest väärtustest, mida kristlik kultuur meie maal on läbi sajandite loonud. Siis ei saa me piirduda vaid oma isikliku eluga, vaid oleme kutsutud seda taaslooma ka ühiskonnas.